kolmapäev, 23. aprill 2008

kui ma oleksin autoomaniku hea sõber ehk peaaegu "kui ma oleksin autoomanik vol 5"

Seal ta siis kaduvas õhtupäikeses mind silmitses. Suur, must ja läikiv.
Istmed karmiinpunased ning armatuurlaud ehtsast puidust. Heatujuliselt kaheukseline, triibulised tagatuled harmoneerumas istmetooniga. Valuveljed kui metallist rukkililled.


Julgen oletada, peaks jääma oma esmasünniajaga 1970-ndate lõppu, 1980-ndate algusesse:
Pontiac Grand Prix
Au tuunijale!

2 kommentaari:

Makkuro Kurosuke ütles ...

Niinii, näen, et Sa oled juba täitsa autopedede terminoloogia ära õppinud :P

Littlewing ütles ...

Bluff puha, vajan hädasti täiendkoolitust!
PS: Ootan pikisilmi bluusmobiili talvepuhkuselt naasmist, temaga on sessioon veel tegemata ju ka!