Minu Itaalia vol 2

Vaade hosteli aknast Riomaggiores. Foto: Paula Reemann.

- Ameerika ja briti popkultuur on läänemaailma ühine kultuur- ka see reis tõestas seda suurepäraselt. Riomaggiores kuulsin kaljul koos teistega päikeseloojangut vaadates veini juues teisel kaldal laulu. Pimeduse saabudes kõmpisin sinna ning kuulasin ameerika- itaalia ja ei-tea-veel-mis rahvusest noorte ühist kitarrisaatel laulmist. The Weight (The Band), Redemption song (Bob Marley), Sweet Child O`Mine (Guns`n`Roses) ja loomulikult Radioheadi Creep ja Oasise Wonderwall. Üllatusena ka Jack Johnsoni "Bubble toes" :), mis aastaid tagasi mulle väga sümpatiseeris.

Siena kitsastel tänavatel uidates jõudsin veidi getomasse vanalinna, kus sajandeid vana maja pooleldi suletud aknaluukide tagant kostis Coolio aastatetagune hitt "Gangsta`s paradise". Butiigis kõlas Michael Jackson ning peaväljakul kohvikus istudes kajas seest Queeni mitmehäälsus. Dolomiitide väikelinna poe raadio lasi kuulda Men without hats kuldaväärt diskohitti "We can dance".

Uitasin Sienas ringi ning palavusest ja turistimisest tüdinud istusin peaväljakule Piazza del Campole. Kivid on soojad ka südaöösel ning maas istumises pole seal midagi kummalist. Veidi väsinud, vaatasin väljakut ümbritsevaid maju, paleed ja selle torni, end ümbritsevaid inimesi, kuni kuulsin korraga midagi tuttavlikku. Läks 2 hetke enne kui suutsin viisijupi ja sõnad leida. üldisest suminast See oli eriline äratundmishetk. Kuskil võõrsil olles vajame hädasti midagi kodust ja tuttavlikku. Väljakuäärel, postile toetudes istus purpurses särgis tumedasilmne poiss musta silinderkübaraga ning sõrmitses kitarri. Tema madal selge hääl polnud just kaua aega tagasi murdunud. Folsom Prison Blues. Johnny Cash.

Borat is really soo 2006

Brüno tõesti so 2009. Sascha Baron Coheni vaid rõvedustes süüdistamine oleks minu meelest alatu, arvestades meie ümber toimuva rõvedust, toimib ta terava ühiskonnakriitikuna. Raske on vahet teha mis on rõve, mis on naljakas. Mis on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Brüno balanseerib seda nelinurka ühendavatel sirgetel.

Mida kõike ameeriklased lubaksid oma lastega teha, et neid "müüa". Nõustuda nende kiire kaalukaotusega, rasvaimuga, millega iganes..

Milliseid imelikke teenuseid ja tegelasi ameerikamaal kõik leidub- heategevuse konsultantidest blondid kaksikud, kes globaalse soojenemise kohta oskasid öelda vaid, et....see on hetkel IN. Fashionistad. Kubemekarvu näitav afroameerika staar, tiirased isased ja emased paaride vahetajad, "alfaisased" ja -emased "proud to be hetero" kaklusklubi publiku seas. Sallivad kristlased - homode ümberkasvatamise preester vol 1 ning vol 2 kui esimene homo ei suutnud ümber kasvatada.
Ja siis öelge, et Brüno on rõve....my ass.

Aga mind huvitab: kui suur on nende ajude meeskond, kes selle filmi jaoks stilistika ning toimuvad stseenid välja mõtlesid?

Minu Itaalia

Mõned killud:

- Kõige parem pizza oli mitte restoranis, vaid hoopis Garda järve ääres Malcecine linnakeses tänaval imepisikeses ahjuga poes müügil. Tõenäoliselt omanik ja abiline ise küpsetasid ning pizza margherita (põhi+ tomatikaste+ juust) sai kiirelt lisandiks salaamit, oliive, baklazaani ning lipsas tagasi ahju. Garda ääres istudes söödud tuunikala ja sibulaga pizzalõigu maik on siiani meeles.

- Astusin postkaardid või sidrunilikööri Limoncello pudel näpus pisikesse ärisse sisse, et maksta. Ise kuumusest kergelt lääbakil, juuksed mütsi all sorgus, jalas lühkarid ning plätud. Kui kohaliku meesmüüja silmad särama ja nägu vaimustuslikult lahkeks läks, pidin äärepealt oma selja taha kiikama, et mis Seeba kuninganna nüüd sisse astus. Taipasin, naeratasin, maksin, naeratasin, tänasin ja läksin oma teed. Naeratades.

- Parma linnas oli väga tore. Peamiselt selle pärast, et seal oli imevähe turiste. Ei näinud turistitänavat, kus alesildid butiikide akendel ning puidust pinocchioid ja muud träni müüvad suveniiripoed. Toomkiriku esisel väljakul linna keskel laperdasid tuvid ringi, mõni üksik pildistaja ja jäätiselimpsija ning linnatänavatel ajasid enamasti kohalikud oma igapäevaseid käike. Oma valge kleidi, mille ostmise kinnisidee mul Itaaliasse sõidul tekkis, sain ka Parmast.

- Tundsin siirast meelehead Canazei hotellis (Dolomiitides) hommikusöögilaualt leiba meenutavat sepikut leida ning lapsikut rõõmu Tartus oma hambaid musta leivaviilu lüües. Paninid ja foccaciad ja kõikvõimalikud sai-võileivad, mis Itaalias populaarsed on esimestel kordadel maitsvad, rukkileiva vastu nad aga ei saa.

- Algul tundus veider ja kohmetukstegev, kui inimesed Itaalias tänaval vastu naeratasid ning isegi vahel teretasid. Tagasiteel alates Tšehhi tanklast oli kuidagi kurbki tagasi "reaalsusesse" jõuda.

Lago di Garda ja mäkketõus

Garda järve vesi on kergelt rohekas ja selge, ujudes ei saa silmi ära pöörata vastaskaldal kõrguvatest mägedest. Rand on kivine, ujumiskohas vähem jalgadele valu tegev kui kümmekond meetrit eemal. Hoolimata kämpingupidaja jaheda vee hoiatusest, leidsid neli eestlast järvest mõnusat jahutust peamiselt autos veedetud kuumale päevale. Ja noh, teisel päeval peale jala lähimast suuremast linnast (ca 8 km) 30 kraadises kuumuses naasmist, muutus minu tavapärane söögitaksis ilmselgelt õhust jahedama vee taksiseks.

Suurepärane koht, kus soojas öös tähtede paistel istuda rannakividel ja mõelda nende asjade peale, mis elus tõeliselt tähtsad on. On need siis inimesed, ilusad mälestused või võõra linna „tuled öös“.

Itaalia suurima järve äär on tiheda asustusega populaarne turismipiirkond, kaldal järjest hotellid, hostelid ja kämpingud. Kohti nii surfajatele, purjetajatele (mõlemaid oli ka järvel päris palju) kui perega puhkajatele. Kämpingus kohtasime palju NL ja D numbrimärkidega autosid, Saksamaa sealsamas, aga Holland?

Tahad Mount Baldole minna? Siit saab üles.

Alguses mõtlesin, et mina mööda sellist teed "kuubikus" mäkke ei sõida, aga kokkuvõttes olid vaid mõned järsud nõksakud ja loksutas vähem kui autos kurvilisel teel.

1760 m kõrgusel Mount Baldo`l avanes imeline alpimaastik ja turiste tabas värske õhu ja hunnitute vaadete mürgitus. Loomulikult ei puudunud ka puhvetid ja restoraanid, jäätisemüüja vist oli ka.

Mööda lagendikku aga kulgesid kellade kõlisedes lehmad, kes end inimestest häirida ei lasknud ning nõlvalt tõusid oma varjudega lendu paragliderid.

Istsõ maailma veerõkõsõ pääl...

Vaade Garda järvele, Mount Baldo (1760 m)

Vissi- Muu 1 ja Vissi-Muu 2

*Pildid Paula Reemann

Cinque Terre mägilinnad

Nüüd tead Sinagi, kus Viis Mäge asuvad. Tegemist on looduspargi alaga, kaitstakse merd ja muud looduslikku mitmekesisust. Transport on piiratud, autodega ligipääs on turistidele kahte linna ja parkimine sigakallis. Samas on kõik linnakesed ühendatud rongiga ning matkarajaga, ökobuss viib mäkke tagasi.

Meie jõudes olid parkimiskohad juba täis ning auto tuli jätta 3-4 km ülesmäkke viivale teele. Hostelionu ja -poisid rääkisid enam-vähem english`t, tšekki arve maksmise kohta me sellegipoolest ei saanud (kord läks nendega lihtsalt aega, kord oli mingi masin katki, lõpuks oli kontor lahkumishommikul suletud)...."manana" või maksupettus ? Aga vaade meie tubade aknast avanes alljärgnev:

Riomaggiore Cinque Terre Holiday hosteli aknast.

Ja paatide kõrval kohe ka meri, mis loksus ja kohises nii kõvasti, et pidin vahepealse ukse sulgema, et öösel magada saaks.
Nagu varem mainitud sai linnade vahel matkata. Riomaggiore poolt tulles on algus kerge, via del amore on 20 min jalutuskäik kõnniteel. Manarolast Cornigliasse saime veidi mäkke tõusta, laskuda ja treppidest ronida ning Cornigliast Vernazzasse oli juba parajalt üles-alla ronimine ning matkarada nii nagu meie seda mõistame.

Selja taha jääb Riomaggiore...

Vaated muidugi sini-sinisele merele, mäenõlvadele rajatud terassidele (kus kasvatati enamasti viinamarju) ning kaljudel kasvavatele taimedele- minu jaoks enneolematud. Kui edasi- tagasi saalivad inglise, ameerika, saksa, itaalia ja jumalteabmismaa turistid ära unustada, siis võiks selle kohta öelda - metsikult kaunis.

Üks levinumaid vaateid matkarajalt.

Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad...

Põllumajanduseks on ära kasutatud järsemgi nõlv. Saagikorjamine ning muud tarvilikud tööd kindlasti pole seal lihtsalt korraldatavad. Samas märkasime siin-seal midagi köisraudtee sarnast. Linnakestes olid üleval fotod linnade rajajatest, üks maalitud sein sai just viimaseid pintslitõmbeid kui sest möödusime. Väidetavalt on kõik kivid terasside rajamiseks tassitud kohale meeste selgadel ja naiste peadel.

Järgmisesse linna jõudes tervitas Sind "rosin"- vaade orus asuvale linnakesele.

Vernazza linnake matkarajalt silmates.

Üle kolmekümnekraadises palavuses ma enam matkama ei lähe. Kusagil Corniglia ja Vernazza vahel sai päike mu kätte, hoolimata ohtrast päikesekreemist ja joodud veest. Vaevaliselt jõudsin Vernazzasse kust peale õhtusööki siirdusin rongiga tagasi hostelisse. Teised läksid rongiga Monterossot avastama. Valutada lõhkuva pea ja puperdava südame leevendas ibuprofeen ja kerge uni. Päeva lõpus kuumusest köetud kivil istudes ja veini juues päikeseloojangut vaadates, tundus maailm palju parem paik.

Perspektiiv.

Kui pesu ei kuiva, siis see pole Itaalia.

Cinque Terresse läheks veelkord :). Siis aga sellisel ajal, kui on vähem turiste. Jahedama ilmaga võiks mõne mägirajagi sihiks võtta....

*Pildid Paula Reemann

Keerake temperatuuri vähemaks ja ma jään siia...

...oli üks mu esimesi mõtteid nähes Toskaana maakonna künkaid ning erinevaid põllulappe. Istun päevalillede vahele põllule ning pööran pead koos nendega. Jalutan viinamarjaridade vahel, uurin oliivipuude vilju ning vaatan kuidas taamal kõrguvate küpresside taustal traktor tegutseb 70-kraadisel nõlval asuval põllul. Ja loomulikult naudin vaateid küngaste otsast.

Agroturismos (turismitalu) ööbimine oli hea mõte tegemaks väljasõite lähedastesse linnadesse. Ja maja juures asuvas basseinis igati mõnus end 30-kraadises kuumuses jahutada. Taluks ma meie ööbimiskohta ei julgeks nimetada, pigem oli I Pianelli puhul tegemist ikka villaga.

Tänav Itaalia väikelinnas.

Turistimagnet Firenze jäi meist külastamata, juba väikelinnaks nimetatud Siena oli minu jaoks piisavalt suur. Kui aega on vaid loetud tunnid, siis San Giminiano, Montalcino ja Pienza tunduvad tunduvad lõpuks kõik sarnased oma kivist mitmekorruseliste majadega, kitsaste tänavate, kindluste ning kirikutega. Majade värvides on esindatud vaid soojad toonid, päeval enamasti suletud aknaluugid on tumerohelised ning aknalaudadel õitsevad lilled või voogavad väädid. Romantiline. Mulle meeldib sedasorti romantika.

Tänavad on kitsad ja peatänavatel, kus turistid (ja neid on palju) fotoaparaat ühes ja gelatotuutu teises käes tavaliselt kõnnivad, on kohalikke vähe näha. Jäätis muidugi on imehea, pole seda kahe nädala jooksul kunagi nii palju söönud. Imeline frutti di bosco (metsamarjad), melone, limone, minta....mmmm.

Vaade Sienas.

Toskaana rannikul asuv Maremma rand on osa looduspargist. Kohtade arv rannas on piiratud sellega, kuidas parkimisplatsile autosid mahub, parkimine on otseloomulikult tasuline. Liivaranda on Maremmas ribana vaid 10-15 meetrit, sealt edasi algavad juba rohelised puhmad, männid ja lakkamatu tsikaadide saagimine. Taamal kõrguvad mäed. Rannaskäijad kasutavad nutikalt kuivanud puid ning vedelevat puitu- iga 10-20 meetri tagant peesitab keegi liiva rammitud oksadele asetatud rätikute/ telgiriide vms varjus. Päike on jõhker ning ma ei peaks vastu ilma mitme kihi päiksekreemita ning end mõned korrad soolases vees jahutamata. Kuigi silmadel on vahemere veega kohtudes valus ning rannast lahkudes maitsen soolaselt, on soojas vees lainetega kaasa hulpida ülimõnus.

Rand Maremma looduspargis

Veel sain külastada looduslikku termi- ujuda väävlirohkes vees koos kõhukate Itaalia onudega ja leotada põlvini jalgu kuumas termivees. Mädamunalõhn mind ei häirinud, pigem meenus jalavann lapsepõlvest. Tervenisti jalavannikuuma vette ma aga ei suutnud ronida.

*Pildid 1-4 tegi Paula Reemann.

On the road again

Selleks, et 24+1 tunniga Tartust Viini sõita ei lähegi vaja väga paljut. Autot, kaarte ja nelja toredat inimest, kellest 2 vaprad autojuhid ning 2 arenevad kaardilugejad. Väikesed seiklused Kaunasest möödumisel ja öisest Varssavist läbi orienteerumisel, kohvi, bensiinijaama ja metsapeatused ning napp uni tagaistmel ja olemegi möödas igavpikast Poolast kiiretel Tšehhi teedel, peagi sõidame läbi väikseid Austria veinipoodidega pikitud linnu, mööda päevalillepõldudest ja viinamarjaistandustest. Uni ja dušš hostelis tundusid paremad vaid möödunud suvel Antwerpenis peale neljapäevast rokkfestivali. Viini suurejoonelised kirikud, teatri- ning muud hooned, õitsevad pargid ning alati sõbraliku Laura nägemine on mälestused tänasest päevast. Homme on varajane start Itaalia suunas.

Toskaana, siit ma tulen!

Ma lähen nüüd kaheks nädalaks ära. Täna õhtul sain teada, nii kella kaheksa paiku.

Reisisihiks Itaalia (kuhu ma juba vähemalt 5 aastat tahan minna), kaaslasteks toredad inimesed ja loodetavasti mitte liiga ohtralt päikest. Ärge siis pahandage, kui ma netist ja muudest ulatustest ei vasta lähimal ajal.
Tervisekindlustuse saab netist, eurod Valgast ning 20 faktoriga päikesekreemi kiirelt kodu-Konsumist.
Pakin nüüd kotti :).

Kus Sina bussi eelistaksid oodata?

Kunagi tegi keegi hea inimene näituse erinevatest Eestimaa postkastidest. Veendusin ise sel suvel, et bussipeatusedki võivad väga huvitavad olla. Materjalivalikult, kujult, nimelt, kombineeritult prügikastiga või siis ilma. Näidisfotod on pärit Mulgimaalt ja Ida- Virumaalt.

Puhas puit ja mulgimuster.

Vasknarvas on triibud moes.

Tallinnas on Tõnismäe peatus, Narvas Joala...Aga kus on Linna?

Intiimne kontsert Leigo järvede vahel

Öö Paala järvel Viljandis. Ikka folgiaegu.

Ansambel Jäääär kontserdil pole ma käinud päris tükk aega. Mingi aeg sai neid omajagu kuulatud ning siis just pigem vanemat materjali. Seetõttu oli 2. juulil Leigo suvekohvikus toimunud akustiline kontsert üle aastate mõnus elamus.

Leigo talu õuel asuv suvekohvik on romantiline kontserdipaik oma maakividest majaga, lepasuitsu ja roosipõõsaga akna all. Piisavalt rahulik ning kodune Jääääre enamasti mõtisklevate lugude jaoks.

Repertuaaris domineerisid Heiki Kalle viisid ja Indrek Hirve sõnad. Ma ei teadnudki, et kunagine kassett „ÖÖ on ÖÖ“ on nende autorite loomingust koostatud. Pigem on meelde jäänud lood esitajate järgi, aga eks see paistabki tänapäevane trend olema, et esitaja saab autorist valdavalt enam tähelepanu.

„Telegramm“ on suurepärane näide laulust, mida kasvad mõistma alles aastate jooksul. Keskkooli ajal tundus see mulle tüütu ja kurb laul. Viidingu sõnadega „Armastuslaul“ Jaan Söödi kähisevavokaalses esituses paneb mind alati heldima, samuti Hirve sõnadele Söödi viisistatud „Suur nukker kuu“. Tõnis Mäelt külalisena seekord üllatas suupillimängu (braavo!) ning sellise ekspressiivse esitluslaadiga, mis sel korral mulle sobimatu interpretatsioon tundus- „Üks tüdruk nutab hommikuti õues“ kõlab veenvamalt mu meelest linti lauldud versioonis, kus hääletugevusega üle ei pingutata. Suupillimäng aga taaskord tõestamaks, et (urban)folgist bluusini ja vastupidi polegi nii pikk maa :).

Kontsert hilines üle poole tunni. Kas selle pärast, et tõsta publiku ootusärevust või jätta enam aega toidu ja joogitarbimiseks? Kui ma ootamisest tüdinult toolil nihelesin, siis arvasin küll, et pigem teisel põhjusel.

lihtsad asjad kergelt käes, nende väärtust siis sa näed
kui nad on sul läinud käest ja oled ilma
lihtsad mehed, naised ka, nende väärtust hinnata
oskad siis kui pole neid ja oled üksi

homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on
vaata tubades ringi, märka väikesi asju
mis on rohkem väärt, kui aimatagi sa tead

Tõun/ InBoil " Oota:" 2003

PS: kuna pildid on fotokas ja ei taha sealt välja tulla, näete seekord Paala, mitte Leigo järve ääres toimunut.