neljapäev, 31. mai 2012

About Hornby



Kuidas kirjanikud seda teevad? Kas enne on prototüüp- inimesed ja seejärel valdkond või olukord, millest nad tahavad kirjutada ? Kust tekib tõetruu dialoog?

Huvitav, kust leidis briti kirjanik Nick Hornby ainet raamatu "Ühest poisist" (About a boy, 1998) kirjutamiseks? Panna sõpradeks saama täiskasvanulik varaküps 12aastane poiss ja 36 aastane mees, kes elus pole päevagi tööd teinud ja kes ei tea tegelikult, mida ta elult tahab või suhetest vajab....kasvavad oma konarlike kohtumiste loo jooksul mõlemad. Kirjanik suudab võrdselt hästi pugeda nii 38aastase enesetapumõtetega üksikema või varateismelise koolis kiusatava poisi pähe ja kajastada nende mõtteid väga usutavalt. Hornby (pea)tegelasteks pole mitte imetlusväärsed kangelased vaid tavalised inimesed oma väikeste isekate võitude ja lüüasaamistega.  Mitmed tema teostest nagu siingi mainitud About a boy ja High Fidelity on kirjutatud stsenaariumideks ning jõudnud filmilinale.

Nick Hornby raamatust "Top 5. Elu edetabelid" (High Fidelity, 1995) on kujunenud minu nn safe book, mida võtan kaasa pikematele reisidele või loen siis, kui tuju juhtub olema närb. Üks-kõik kuskohast seda avada, iga kord avab selle lugemine mingi uue konteksti, mis on varem varjatuks jäänud. Dialoogid on teravmeelsed ning pikitud tegelaste pideva sisekaemusliku eneseanalüüsiga. Ka kõige viimasena loetud "Julia, alasti" (Juliet, naked; 2009) sisaldab kontekstina palju viiteid populaarkultuurist ning on seetõttu ühiskonnaga, kus inimested sageli otsustavad teiste üle nende kultuuritarbimise harjumuste põhjal, kaasaskäiv.  Hornby on ise melomaan. Samas kui "Elu edetabelites" tundus peategelasest plaadipoe omanik oma melomaania-hobiga aktsepteeritud ning areneb edasi, siis Alasti Juulias keerab kirjanik taolisele fänlusele mitmekordselt vindi peale. Üks peategelastest, Duncan, tegeleb kirglikult ühe ammu kadunud artisti loomingu analüüsimise ja tõlgendamisega, kuid leiab peagi, et on tänu sellele eluvõõras, suhetes ebakindel ning teose lõpuks vist ka üks suurimaid kaotajaid. 
Tundub, et "Julia, alasti" üks teravamaid sõnumeid on, et elu pole internetis, vinüülidel ja muusikafailides, või kui, siis on seal vaid osaliselt (iroonia on, et sellest räägib hetkel blogija :P). Elu on inimeste sees ja inimeste vahel. Ja kunagi pole liiga hilja seda märgata.  

Hornby armastab tegelikult kõiki oma karaktereid. Olgugi et nad on vahel väiklased, ennasttäis, oma eluga segaduses, sarkastilised ja enesekesksed. Nad on kõik päris reaalsed inimesed, sarnaselt kujutame neid ette oma perekondades või lähisuhetes. Hornby on nagu suure perekonnaga isa, kes hoolimata omaenda pidevast torinast ning võsukeste ebatäiuslikkusest ja kohatisest tüütusest, suudab neid siiski tingimusteta armastada. See on üks aspekt, milles Hornby mind ääretult võlub. Sellises veidi tahumata inimlikkuses, kus on samas piisavalt aktsepteerimist ja realistlikku armastust.

R.I.P piletitapeedile


Kas mäletad seda magusat kibedust, kui midagi, mis on juba tükk aega olnud ja osakene Sinust, saab ükskord otsa? Seda tunnet, et selle aeg on läbi, kuid millegi uue aeg pole veel käes. Selline kergelt ebamugav vahepealne olek. On kahju aga mitte enam liiga palju, sest ma tean, et tuleb uus ja teistmoodi. Nostalgiline tunne siiski.

Seoses toas algava remondiga võtsin maha oma 10 aastat täienenud "tapeedi" kõiksugu ürituste ja kohtade- reiside piletitest, kus olen selle aja jooksul käinud.

kolmapäev, 23. mai 2012

?!?

Kui kaks inimest kohtuvad kokku leppimata ühel ja samal päeval mõnetunnise vahega täpselt samas kohas kus ennegi, on võimalik deja vu`d defineerida järgmiselt: 
"Kusagil maatriksis on vist programmeerimisviga..."
:)!

teisipäev, 15. mai 2012

Olen igavik tärkavas kevades



Mul on tunne, et ma olen seda lugu kuulnud, 2 aastat tagasi lõkke ääres tibuvihmases augustiõhtus Elva mändide all :). Ja see sobib suurepäraselt aega, kus teeäärtes ja parkides nurmenukud kolletavad ja tooming õitseb. Indrek, ma loodan, et Sa saad Suureks ja Su muusika levib!

teisipäev, 8. mai 2012

Härra kurbusele


Härra Kurbus,
las ma ehitan teile aia

õitsvate nartsissidega
ja väikese valge majaga
kirsipõõsaga aianurgas
et te saaksite vaadata roheliste aialippide vahelt
kuidas pühapäevahommikuti
tulevad naabrilapsed teile pannkooke sööma
sest köögis askeldab pika undrukuga paljasjalgne naine
ja te ei pea nutma oma nähtamatud pisaraid
oma arme(u)tu üksilduse pärast
paplite õitsemise aegu

7.05.2012

pühapäev, 6. mai 2012

vabalinn Christiania


Tolmuse tee ääres mängis päikesepaistes omapärane trio. Nende riided pärinesid erinevatest aastakümnetest, kuid moodustasid igaühe puhul hästi kokkusobiva boheemlasliku terviku. Mees mängis bassi, mis oli ehitatud vanast kastist, kepist ja köiejupist, temaga koos musitseerisid naine hiiglavana akordioniga ja teine naine narmendavate äärtega trompetil. Naised laulsid kahehäälselt, mis pillimängusaatega kenaste kokku sobis.

Umbes nädal tagasi, kui vahtraõied lõhnasid sama heasti, kui siin Taaralinnas täna, täitus Kopenhaagenis üks mu ammuseid unistusi. Alates keskkoolis olen ma tahtnud minna Christianiasse - vabalinna Taani pealinna südames. Tol ajal hipilike riideid kandes, 60-70ndate muusikat kuulates ning hipiloosungitest vaimustudes tundus see artiklitest põnev ja piltidelt paeluv.

1971. skvottisid mõned noored kesklinna-piirkonnas asuva sõjaväelinnaku ning sealt saigi end ise autonoomseks linnaks kuulutanud kommuun alguse. Praegu on see elupaigaks kunstnikele, kirjanikele, muusikutele ning muudele loov- ja vabameelsetele inimestele. Reedesel pärastlõunal, kui sinna juhtusin, mängis ühe baari ees bänd ning publikum tundis end vabalt - kes õllet libistades, tantsides või suitsetades. Näha oli, et siin elavad vabameelsed inimesed, kes armastavad kunsti ja graffitit enda ümber, sest seda leidus seal tõesti ohtralt. Kunstisaalis oli maalide näitus ning paljud seinat kaunistet graffitiga, linna ühes osas olid vanametallist nikerdatud vanad toolid ning metallist naise skulptuur, siin-seal keraamika-mosaiike. Keset Christianiat on pusher street , mil on pildistamine keelatud. Tänavat ääristavad letid, kus müüakse kanepit ja hašišit erineval kujul ning siin-seal on suitsetajaidki. Ilma selle tänavata oleks see vaid roheline ning omapärane tšillimisala. Aga keda ma ei kohanud, olid ebameeldivalt purjus või pilves teisi häirivad kodanikud, keda õhtusel ajal tavalistes kesklinnades või festivalidel leida on.  Ehk siis kas roheline boheemlaslik lõõgastuslik ala või narkokants - tõde on kuskil vahepeal.

Taanlanna sõnul, kes mulle Christianiat tutvustas, on vabalinn viimastel aastatel paljude debattide keskmeks. Seda tahetakse sulgeda narkootikumide müümise tõttu ning eks ka piirkonna kinnisvarahinnad oleksid kõvad, kui õnnestuks praegused elanikud rohelisest puu jm lobudikerajoonist välja kupatada ning sinna ohtralt kortermaju ehitada. Ana tahaks ise seal elada, kuid kommuuni sissesaamine pidi keeruline olema, kohalikud valivad väga, keda enda sekka võtavad ja tahtjatestki puudu ei tule.

Muusika ja kahehäälne laul jäid mind saatma kauaks kui astusin lahkudes läbi sildi alt "You are now entering EU".
Love, peace and happiness!