Käisin eile ühe armsa õpetaja mälestusteenistusel (oli kurb aga väga ilus) ning päevad tagasi hea kolleegi töölt lahkumise peol. Tekkis kohati tunne, et kõiki selliseid häid asju, mida neil puhkudel öelda....tihti vaid neil puhkudel öeldakse. Ja kurbus selle pärast, et ei teinud/ ei taibanud seda teha varem. Kui mõelda miks, siis lisaks harjumatusele positiivset tagasisidet anda, on vist inimestel vaja taolist reflekteerimisaega, et oma tunded- mõtteid sõnastada ning argipäevas ei peeta piisavalt oluliseks taolist aega võtta. Või isegi ei teadvustata oma tänulikkust ja häid emotsioone niipalju, et tekiks soov ja vajadus seda välja öelda. Muidugi teen seda mina ka. Olen kohati piisavalt uppunud oma argipäeva ja praekartulitesse ja karvastesse pisihirmudesse, eriti kui hetkel pole piisavalt laule, säravaid silmi ja luulet.
Luban mäletada ja meeles pidada. Tahan isegi olla mäletatud.
Luban olla parem. Olla rohkem looja.
Rohkem päikest ja soojust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar