Viru folk - kuuendat korda ikka värske!

Ansambel Midrid Käsmu kabelis

Ka viiendat aastat festivalikülaliseks olles pole Viru folk end ammendanud. Ikka leidub uut, mida avastada. Näiteks seekord kulgesin laupäeva hilisõhtul kontserdi kuulamise asemel mööda Käsmu külatänavaid arhailiste meestelaulude ansambli Lüü- Türr seltsis. Viru folgi lehes keskonnaprogrammi pärimuspärliks nimetamise üle mehed küll itsitasid, kuid kerge kesvamärjukese toel, veeresid viisid öös väga ehedalt. Värske ja elus :)!

Jätkuvalt on Viru folgi plussid, lisaks imeilusale toimumiskohale, võimalik valik huvitavatest artistidest ning erineva suurusega kontserdipaikadest. Saab teha erinevaid valikuid. Eriti suurepärane muidugi minusugustele, kes armastavad vaba kulgemist ja vaheldusrikkust. Festival on hetkel veel piisava suuruse piiril, suuremaks kasvamine muudaks juba kohalolijatele olemise ebamugavaks - ei taha massides külatänaval trügida. Samas toimub mitmes kohas korraga kontserte ja külastajad jagunevad nende vahel. Sel aastal mõjutas aga osalejate hulka ka vihmane ilm, telklaager polnud seetõttu reede eriti mugav koht. 

Piprateraks: 5 aasta jooksul oli seekord minu jaoks kõige rohkem purjus noori inimesi näha. Loodan, et vaid sattusin valel ajal peale ja see pole mingi jätkuv trend.

Teine kontserdikoht, mis mulle seekord eriliselt sümpatiseeris oli Kirjanike maja esine. Vist ka varasematel aastatel on vene romansse esitatud, kuid seekord oli kohal Rain Simmul ja mitte ei saanud minemata jätta. Valge katusega majaesine muutus sel kontserdil salongiks. Sügavahäälne valges kleidis Heli Vahing ning sugestiivne viikarites ja pintsakus Simmul andsid Jaan Söödi kitarrikeelte saatel kaasahaarava kava. Nõndavõrd, et proua Vahingu lauldud "Lõkke ääres istun mina.." võttis lausa pisara välja mult kontserdi lõpuks.

Logistilises plaanis: prügikaste oli seekord piisavalt, midagi üle ääre ei ajanud nagu eelmisel aastal festivali lõpus. Tundsin vaid puudust selgitustes kottide raamidel, et mis on joogitaarasse ja mis segaprügisse oodatud. Kas suvaline tops või vaid taaskasutatav plasttaara läheb sinna? 

Tagasi sõites võtsime peale vabatahtlikud, kes olid tasulises parklas piletimüügis töötanud. Kuna ise autoga ei saabunud, polnud parkimistasud teemaks. Ei osanudki mõeldagi selle peale, et ajaks ennastki närvi , kui kui tõesti mingit vahet pole 3ks päevaks või üheks kontserdiks saabuja parkimistasul. Ikka maksad 10 euri. Kahtlemata on taoline poliitika, kus külasse lubatakse vähem autosid kasulik nii külale, kui kohapealsetele elanikele ja festivalikülastajatele. Samas võiks parkimisvõimalustest festivalil eelnevalt suuremalt teavitada sidudes teemat keskkonnahoiuga. Kahju, et inimesed nii mugavad on, et ühisbussi ei taha kasutada.

Vahvaima kontserdielamusena tooksin välja kultuuriakadeemia kasvandikest uustulija Curly Strings`i ning

Midrid, kes esinesid Käsmu kabelis. Esimesele koosseisule annavad paljuski juurde nooruslik rõõmsameelsus ning Aapo Ilvese kirjutatud hitt-sõnad. Elujaatavat pala "Üle Ilma" meditatiivset lõpuüminat laulis publik mõnuga lisaloo ajal kaasa ning see kummitab siiani mulgi.

Kolm neidu, kolm viiulit, ise seatud kodu- ja väljamaised rahvalikud viisid mõjusid Käsmu väiksemais kontserdipaigas ausalt ja ehedalt. Üllatuslik oli noorte neidude küpsus, kombineeritud vaevumärgatava häbelikkusega, kuid alla 20 eluaasta ma neile ei julgeks küll kava esituse ning tutvustustekstide põhjal pakkuda.  Super kava -  noored neiud peavadki laulma kiigel kiigutamisest ja vale kosilase ära saatmisest. Hää näide meeles selleltki kontserdilt, et sõnaliselt ei pea palju panustama, et meeldejäävat värssi teha...

"Tantsiksin ma tatsa- ratsa
kardan viisud vingumaie
pajukoored paukumaie"

Lihtne aga geniaalne :)! Kohtumiseni järgmisel aastal!

Kolm autentset hetke reisimärkmikust

29.06 -  Tartu- Pärnu – Berliin- Lübeck – Hamburg- Praha – Ceske Budejovice – Ceske Krumlov- Brno – Moravsky kras- Praha – Krakow - Auchwitz (Oswiecim)– Warszawa – Riga – Pärnu – Viljandi folk – Irise ja George`i pulm @Haapsalu – Tartu - 28.07.2013

Kaks nädalat on piisav puhkus täitsa juba. Peale seda on kerge koduigatsus, Pigem oma voodi ja tuba, kui kodu& inimesed. Tartus samas pole eriti midagi teha. Välismaal salsa scene`s on väga lihtne inimesi kohata& suhelda. Samas on need pealiskaudsed kontaktid ja seetõttu siirast püsivamat huvi pole. Ma igatsen Eesti loodust. Kivist linnast nagu Hamburg seda on, mõtlen end Hiiumaa Kalana tippu, kivi otsa. Väiksemad linnad on mõnusamad. Või Eesti raba, järveäär või vaikne rand. 

Hamburg, 15.07.2013

Rahulik& eemal linnakärast& kuumusest. Keegi ei lobise kiires tempos englishit kõrva. Määran ise oma tempot. Ujuda& lebotada tahaks. Võibolla veidi šopata ka. Ja kukeseenele& mustikale. Mingi linn, kus ma käinud pole. Keegi, keda ma kunagi kohanud pole. Tahan tantsida ja kui olengi ignorantne reisisell, kes ei taha kõige kohta kõike teada, siis mis siis.

Vysehrad, Praha, 17.07.2013

Kergelt mägine ja viljapõllud kuldavad. Künka otsas on punastest tellistest katustega külake, taamal mäenõlvad kaetud tumeda metsaga. Väikse jaamahoone ees seisab triiksärgis punase mütsiga onu, nagu miilits, sau käes. Tuul peksab rongiaknast näkku ja kõrvalkajutis käratsevad rattalaagrist tulnud teismelised. Hea on.

Ceske Budejovicest teel Brnosse, kuskil Trebici lähedal Tšehhimaal 20.07.2013

Spontaanne situatsioonihuumor teeb hommiku...

 ...ehk miks ma hiiglasliku karikakrakimbuga tööle saabusin.

Mina: „Hommikust! Mul oleks kakraid tarvis“. 

Lilleonu: „Tere- tere. No kui palju Sul vaja läheb kah ?“
 
Mina: „Ühest nagu jääb väheks. Tahan teada saada, kas armastab või ei armasta (naer). No tiba rohkem siis.“

Lilleonu: „Aga võta terve see punt euro eest, saad terve õhtuni kitkuda. Homme tuled ütled mulle, kuidas jäi!“

I like it like that!

Cha-cha-cha boogaloo style :)!

Klaas sireliveini, palun!

"I lost myself on a cool damp night Gave myself in that misty light Was hypnotized by a strange delight Under a lilac tree..."

Niimoodi laulab sireliveinist laulab Jeff Buckley oma 1994 välja antud ainukesel stuudioalbumil "Grace". Vaid paar nädalat  enne aega, kus päriselt sirelid õide puhkesid, andis PetronePrint välja lavendlikarva "Minu Prantsusmaa", mis nii pealkirjas kui raamatus endas viidet sellele laulule kasutab. Nagu Pariis on romantika sünonüüm, on Prantsusmaa midagi hõrku, mis seostub hea veini, toidunautlemise ja mõne tumedasilmse hurmuri seksika aktsendiga. Kõik ju kuulnud Provance`i lavendliväljadest, haute couture`st ning Seine`i jõe äärsetest romantilistest kohvikutest.  Juba esmakordselt seda raamatut kaugelt silmates, teadsin, et kõige tõenäolisemalt on see minu tassike teed. Ja ma ei eksinud.

Mõneks ajaks Prantsusmaale au- pairiks läinud neiu kirjutab oma elust Pariisis ja Põhja-Normandias lapsehoidjana, keeleõppimisest, nimestest ja juhtumistest, millega konnasööjate maal elamine teda kokku viib. Paeluvaks teeb lugemise jutustamise emotsionaalsus, tekst on tihe, kuid samas õhuline ning kerge (välja arvatud ehk vaid reisikirjeldused Normandias). Autor tajub peenelt lõhnu, maitsed ning erinevaid isikuid iseloomustavad nüansse. Noor naine ei karda elada. Tunda on juba esimesest leheküljest, et käesolev Minu-raamat loomeinimese kirjutatud, kes näeb ja tajub maailma selle maagilises detailirohkuses. Ka viidete rohkus muusikale, kirjandusele, kirjanikele, näitlejatele ning nende elule, kinnitab seda. 

"Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres", on lause, mis mind mu kohatisest rutiin-tardumusest välja raputas ning öisesse paplilõhnasesse ja konnakrooksusesse emajõe kaldarajale seiklema kupatas.

Aitäh, Eia Uus! Võtaks veel ühe pokaali.

Ilus!

tulekustutit ... või hapnikku?

õhturahu...

Mari on juba ammu võitnud minu südame. Hiljuti tuli see mulle meelde, kui vabariigi aastapäeval juhuslikult telekat avades nägin tema Koduvana pühendusele mererannas filmitud videot. Tove Janssoni tekstile kirjutatud pala valmis Rakvere teatri etenduse jaoks muumidest. Meri, minimalism ja lihtne ilu Tallinna silueti taustal. Videot ennast näeb siit:

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=136362

Hea põhjatuule vastu

„Kui ei saa teineteisega koos ega ilma teineteiseta, siis on ainult üks võimalus: selle asemel! /—/ Te peate uuesti armuma. Alles siis saate teada, millest olete kõik see aeg puudust tundnud. Lähedus pole mitte vahemaa katkestamine, vaid selle ületamine. Pinge pole mitte täiuslikkuse vähesus, vaid pidev tüürimine selle poole ja sellest korduv kinnihoidmine.“ (lk 97)

Kujutle lugu, mis saab mehe ja naise vahel alguse juhuslikult valele aadressile saabunud meilist, seejärel hargneb uudishimu ja vastastikuste vaimukuste vahetamisest flirdini ning peagi on mõlemad üksteise kirjadest sõltuvuses ning teineteisest sisse võetud. Olgugi, et naine on pealtnäha õnnelikult abielus ning mees just eelmisest suhtest üle saamas. Kohtumata, teineteist teadmata, ainsaks kanaliks e-mail, mängud ühel ja samal ajal suures kohvikus viibimise (kas tunneme üksteist ära) ning automaatvastajaga....põnevus, ootus, igatsus. Argipäeva murdmine.

Daniel Glattaueri romaanis "Hea põhjatuule vastu" (originaalis Love. Virtually)näitab kirjanik meile, kuivõrd võimas on kujutlusvõime ning inimese aju. Intellektuaalsele sidemele ja avameelsusele lisaks tekib tegelaste vahel peagi lähedus, kujutlusvõime projitseerib juurde meelelise tasandi ja erootika. Kuigi inimesed pole kunagi kohtunud.

See originaalses ja tänapäevases vormis (meilivahetamise) lugu on korraga ja vaheldumisi nii vaimukas, kirglik,sügav, banaalne, tüütult vaimutsev , intiimne ja põnev. Enamasti ikkagi põnev. Ühesõnaga nagu päris elu. Tegelaste suhtlus käib tõusude ja mõõnadega, kord on meilide vahel sekundid ja minutid, vahepeal päevad ja isegi nädalad. Kord nõretavad need üksildusest ja igatsusest, kord mürgisest sarkasmist.

Seal vahel pere ja isikliku elu sündmused. Nääklemised. Kahtlused, et peaks taolise suhtluse lõpetama ja kohtuma või lõpetama.  Aga ikka kirjavahetus kestab. Hoolimata Emmi kohatisest üliemotsionaalsusest ja sarkasmist ning vahepealsetest Leo  daamidega hängimistest plüüšbaarides.

Ma ei olnud alguses üldse romaani lõpuga rahul. See oli liiga järsk ning ebaõiglanegi. Aga nii on elu. Juhus alustas, inimeste oskamatus lõpetas.
Ilma lõputa, nautisin.

How übercool is that

Kaks bändi. Paar tänavatantsijaid, karge bluusiriff ja soulilikud taustavokaalid. Kaabud, kleidid ja ülikonnad nii Jackil endal kui taustalaulutšikkidel. Ja milline bänd pole äge, milles on kontrabass. Annaks stilistile maniakaalsed 12 punkti! Rääkimata siis mõnusast muusikast - lüürikast! I am truly shakin!

Teardrops

Rohkem päikest ja soojust

Käisin eile ühe armsa õpetaja mälestusteenistusel (oli kurb aga väga ilus) ning päevad tagasi  hea kolleegi töölt lahkumise peol. Tekkis kohati tunne, et kõiki selliseid häid asju, mida neil puhkudel öelda....tihti vaid neil puhkudel öeldakse. Ja kurbus selle pärast, et ei teinud/ ei taibanud seda  teha varem. Kui mõelda miks, siis lisaks harjumatusele positiivset tagasisidet anda, on vist inimestel vaja taolist reflekteerimisaega, et oma tunded- mõtteid sõnastada ning argipäevas ei peeta piisavalt oluliseks taolist aega võtta.  Või isegi ei teadvustata oma tänulikkust ja häid emotsioone niipalju, et tekiks soov ja vajadus seda välja öelda. Muidugi teen seda mina ka. Olen kohati piisavalt uppunud oma argipäeva ja praekartulitesse ja karvastesse pisihirmudesse, eriti kui hetkel pole piisavalt laule, säravaid silmi ja luulet.

Luban mäletada ja meeles pidada. Tahan isegi olla mäletatud.

Luban olla parem. Olla rohkem looja.

Rohkem päikest ja soojust!

Üks

Mul rinnas on punane moon
juustes taevasinised lindid
Ja mina pean narrina tänaval tantsima
lollaka irvituse saatel trotuaaridel tuigerdama
Sest minu silmad nägid rõõmu
Ma nägin uhkust ja ilu

ühel päeval
ühes koridoris


millalgi septembris- oktoobris 2012