Siin on kirjas minu mõtted muusika, kultuuri, ilu ja eluelamustest. Täpselt nii nagu mulle tundub, kõrvale kuuldav ja silmale nähtav on - mis mind liigutas, mõtteid ärgitas või jala tatsuma ja suu lauma pani. Teretulemast teetassi taha kaasa mõtisklema ja ümisema!
"There are two things you have to keep in mind about chanterelles! First they like to play hide and seek and second they love to spend time with their familys". Nii mõtlesin pühapäeval sambla pääl ja võsavahel oma seenefännist Kanada sõbra J peale, kuidas ma teda instrueeriksin kukekaid leidma ja koguma. Kanadas kahjuks taolisi asju ei harrastata ning Jean Talon`i turul müügil olnud kukeseened olid 9 päevaga Euroopast imporditud ning nägid välja sellised, et mina neist enam toitu ei teeks.
Peale pisukest kaheõhtust tundidepikkust tegelemist on nädalavahetuse vereta jahi tipp-tulemused näha juuresolevalt pildilt. Paremale jääb külmkapp, mis sisaldab puravikupraadi ning sügavkülmas võiga praetud kukeseeni ning fotost vasakul vedeleb köögilaual kauss praetud kukekatega. Nämm!
Päris võimas on seista staadionil ligi 50 000 teise inimesega ning loksuda ühes muusikarütmis. Kuigi iga ühe peas liiguvad erinevad mõtted ja taustalood, laulame me ometi kaasa ühtedele ja samadele sõnadele.
U2 sidus sujuvalt oma Soomes viibimise looga seitsmest vennast ning esitas kahe tunni jooksul nii uuemaid kui vanemaid lugusid. Viimaseid mulle tundub küll enamuses, sest praktiliselt kõik nende hitid ka lavalaudadelt maha tulid ( jäi puudu vist vaid Everlasting Love). Taolistel suurtel kontserditel vähe käinuna, avaldas lava ning 360 kraadi raadiuses jälgitav ekraan, mulle päris palju muljet.
Eesti keelt oli kuulda päris palju, kohapeal müüdi tuurinänni ja snäkke, ning soomlased rahuliku rahvana, voolasid olümpiastaadionilt rahulikult ja sujuvalt ilma erilise kärata laiali. Elamusi ruineeris vaid vahepeal tibutav ning kontserdi lõppedes tagasiteed laeva saatnud tugenev vihm, mille tulemusena ma, poolhaige nagu ma olin, ebameeldivalt märjaks sain.
Suurtele kontserditele siirdujatele esitaks soovituse varustada end sularaha ja toiduga enne kontserdialale liiga lähedal jõudmist, vastasel juhul tuleb veeta veetlevalt aega päris pikkades järjekordades.
Kui U2 muusikast endast rääkida, siis tsiteeriksin ma hea meelega kultuurikriitik Tõnis Kahu: "Ma arvan, et muusikast kõneledes võiksime me kõik müstifitseerida, liialdada, kasvõi moonutada. Sest küsimus pole selles, milline muusika on "hea". Hoopis see on oluline, mida ta meie kui inimeste kohta ütleb, kuidas ta haiget teeb, valu leevendab, hellitab ja ärritab. Muusika on midagi enamat kui tema helid ise- midagi sellist tahan ma öelda". "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik", lk 12 Eesti Ekspressi kirjastus 2006.
Ma arvan, et ma ei liialda, kui üks tänapäeva kõnelevamaid ja kuulajate elukogemusega haakunumaid lugusid on järgnev. Bono ütles Helsinkis seda sisse juhatades, kui rahvas juba Egde kitarrikõlade peale äratundvalt hõikles, et now people, you can sing your heart out. Ja publik loomulikult seda ka tegi. 50 000 inimese ühislaulmine pani (ka seekord?) Bono päikseprillinurgast heldimispisaraid pühkima. Lugu ise oma lihtsakoelise videoga on vastu pidanud juba 23 aastat. 1987 aasta albumilt The Joshua Tree. Kes meist poleks otsija?
Käsmu väikene kabel oli laupäeval juba varakult enne kuute, mil algas kontsert, inimesi täis. Istuti põrandal ning kiigati sisse akendest, julgemad istusid akendel. Viru folk pakkus seda osa folkmuusikast, mida loetakse Põhja- Ameerika mandrilt pärinevaks. Rootslane Johan Eliasson ehk Bottleneck John hoidis publikut üle tunni spirituaallike bluusilugude kütkeis.
"Don`t be afraid to play less, to work with your voice and with the silence between the notes...A lotta nothing is still nothing. A little something....now THAT`s something". Niimoodi kirjutab Bottleneck oma kodulehel ning niimoodi tema esitatud muusika ka kõlab- küpselt, ning tervikliku interpretatsioonina. On aega hingata ja aega kuulata. Bottleneck Johnile kuulub ka üks sügavamaid ja dünaamilisemaid bluusivokaale, mida olen kuulnud ning temast õhkub lihtsust ja sõbralikku enesekindlust. Mees, kes teab, mida ta teeb. Ta on tulnud siia meile tutvustama bluusi. Resonaatorkitarril, jalaga rütmi lüües ning esitades peamiselt 20- 30 juba "klassikaks saanud" tegelaste (Son House, Blind Willie Johnson, Robert Johnson) deltabluusi ning gospelit. Ja me tahame kuulata hiirvaikselt tolleaegsete mustade babtistipreestrite lauludesse kätketud elutunnetust selle suure ja rahuliku rootslase esituses! Siin videos küll duona, kuid ka sooloesinejana täidab Bottleneck ruumi ja publiku südamed. Viru folgi üks teravaimaid elamusi!
Mõnikord lihtsalt on selline tunne, et lähed mööda tänavat suu kõrvuni peas ja varrukad täis vallatusi ja lihtsalt tunned end paganama hästi. Mingit väga erilist põhjust ei ole, aga võiks laulda, tantsida või itsitada või siis kõike samaaegselt teha :). See on just täpselt selline hoogne lugu, mis taolistel hetkedel minu peas laulma hakkab. Kaver ansambli The Beatles loost (filmist Across the universe).
Milline on graffity Kanada jazzipealinnas Montrealis (minu silmade jaoks vähemalt) seda võite avastada alljärgnevatelt fotodelt. Linnaruumi kaunistamiseks oli kunstnikele päris tihedalt võimalusi loodud, pildikesi seinal hakkas silma kesklinnas mitmeid.
Trepp.
Maja nagu nägu või nägu nagu maja?
Kui sõbralikud võõrad tahavad pildile tulla, siis miks mitte?
Endale ja sõpradele- tuttavatele kindlasti. Neile kelle hinge on kultuur konstantse pesa teinud või kasvõi kaks korda aastas külas käib. Neile kes teavad, mis on teater ning kuidas muusika liigutab meelt.
See siin on õnnestunud üritus, kui:
* mõnestki siinsest monoloogist kasvab välja dialoog või siis diskussioon.
* mõnele näole ilmub naeratus,äratundmisrõõm või uudishimu uute sündmuste vastu
