Meie, kangelased - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.
Mulle meeldib mõelda. Meeldivad seosed ja mõistatused. Ja kahtlemata meeldivad mulle etendused, mis panevad mind kaasa mõtlema, seekordne Linnateatriskäik meeldis muidugi seetõttu ka.
Suuresti Kafka tekstidest mõjutatud Lagarce`i kollaz aga toitis hoopis mingit muud metatasandit, sest olgem ausad, ilma etenduse "toimumisajalise" kontekstiga kursis olemata, oli see isegi väga hea lahendus. Oma elu ja seosed sellega jooksis peas pidevalt taustal. Kafkat pole ma kunagi armastanud, isegi mitte tolereerinud. Siingi vaid kajastatud killud.
Väga muljetavaldav oli seekord lavakujundus ja kunstnikutöö. Saali saabudes "rippusid" kostümeeritud ja grimmeeritud näitlejad vahanukkudena seintel, kust etenduse alguses alla astusid ning asusid riietuma kitsukesse puuri. Fatalistid ütleksid, et me oleme suure kunsti ehk elu marionetid ning piiratud oma piirides. Ma vist kaldun kohati olema fatalist.
Kohati ülimasse tõsidusse kalduv ning kohati koomilisse grotesksusesse laskumine, illustreeris näitlejaperekonna liikmete inimeseks olemise võlu ja valu. Groteskil loodetavasti polnud vaid publiku naerutamise taotlus (naerdi, naerdi, muidugi naerdi), minu jaoks väljendas see kohati ängi, kohati lisas see lavastusse dünaamikat ja orgaanilisust.
Pea iga tööinimene annab läbi igapäevatöö oma nime teatud sündmustele, kirjatöödele ja vahest isegi elustiilivalikule. Näitleja annab rollidele oma näo, hinge ja keha. Niimoodi meenubki Andres Raag minuealistele lastesaatest ning Piret Kalda punase klounininaga etendusest "Armastus kolme apelsini vastu".
Minu jaoks meeldejäävam roll Anu Lambilt, proua Tšissiku osas. Küpse naise eneseteadlikkus ja ilu selgrootu ja sõltuva noore armuja tõrjumisel lõid mu II vaatuse lõpus pahviks. Ja ma tõesti saan aru, miks Andrus Vaarik Eesti Teatri Aastapreemiaga parimale meeskõrvalosatäitjale pärjati.
Peas kumiseb I. Kalmani stseene sidustanud muusika ning näitlejate (elu- ja loomekaemuslikud?) ohked. Tahan veel...teatrit ja leiba.
