Kuidas ma rabarockil kuivaks jäin?

Sedamoodi, et sel aastal käisin vaid esimesel päeval, vihmavalingud ja äikesemürin jäid teise päeva line-uppi. Mõned nädalad enne rabakat oli mul kahtlus, et kas sel aastal üldse minna. Siiski sattusin vaatama Rabaroki esimest erisaadet ning see otsustas asja. Pantokraator ka laivis puha kuulamata ju....ja eelmised neli aastat käidud ka.

Kahtlused aga ei lõppenud - rabakat üritas saboteerida minu pimesool, mis reede hommikupoolikul mulle mõista andis, et soovib minust lahkuda. Arstid nii aga ei arvanud, Järvakandi poole sai siiski tiksutud korraliku valuvaigisti-varustuse ja Rapla haigla numbriga.

Pedigree eriti ei tõmmanud ja Metsatöllu on juba omajagu nähtud.
Soomlaste Viikate rokkis küllaltki melanhoolsetes rütmides, umbes nagu oleks Metro Luminal ristatud varajase Vennaskonnaga (eelduseks osavalt eemaldatud akordionisüdamik) ning vürtsitatud kerge Kosmikute madala vokaaliga. Väljapeetud stiiliga bändid on mulle alati meeldinud.

Kalle Virtanen ja Ari Taiminen, Viikate

Wildheartsist on peamiselt meelde jäänud neljanda kümne künnisele jõudnud solist Gingeri iiri? aktsent, õhkuhüpped ning hüperenergilisus. Rõõmsameelne briti pop-punk-rokk, ei miskit enamat. Keskkool tuleb meelde...
Velikije Luki, mikrofonijalaga väänlev Uukkivi ning laval ropendav punase peaga Villu Tamme oli osa seekordsest nostalgiavoorust. Luki helgeaegade mäletamiseks ning mõistmiseks on punk minust siiski liiga kauge kaarega mööda läinud.

Suured Väravad mustade lippude valguses

Industriaalmetal pole ka minu tassike teed, sestap Static X-i ajal maitses šašlõkk hää ja ....senne KMDFM-i sai rabakas sel aastal varajase lõpu. Reedese päeva eelviimane esineja Pantokraator pani aga sügavalt mõtlema plaadi soetamise peale. Progressiivne folk rokk- päris heas kombinatsioonis koos efektse valgusšõu ja karismaatilise lavaolekuga. Panto maispeiss. Sel suvel on aga kindlasti võimalik neid veel kuulata Viru folgil.

Käredahäälne Lauri Saatpalu on haaranud embusse taustalauljatari, taamal torupilliga Triinu Taul.

Taavi Langi pigistab kitarrist viimast.

Teisel päeval viibimisest on esialgu niipalju kahju, et ei näinud Zetosid. Nimelt olid nemad juba mitu aastat minu ennustuseks B- lava laupäeva esimeseks artistiks. Rohkemaga pole kahjuks või õnneks kursis.

Tagasiteel Tartusse võtsime umbes tunnike peale südaööd peale kaks blondi hääletajanäitsikut. Kuulasime suurema osa teest Zappat ning näitsikud kadusid autost veel enne kui see lõplikult Tartus seisma oli jäänud. Küll see maailm on korraga ikke imelik ja imeline....