sumedate augustiööde ootuses

2008. augustibluusil paistis silma võimsa vokaaliga briti onu, kelle nimi mulle hetkel meelde ei tule. Pildil Steve Luryga (suupill).

Kodumaisel bluusifestivalil augustibluus on lõpuks ometi valminud uus kodulehekülg. Vaheldus mitmeid aastaid kasutusel olnud ainult musta värvi veebile.
Augustibluus toimub Haapsalus 14.- 15. augustil ning kontserdid jaotuvad laias laastus kolmeks: akustilised raudteejaama kontserdid, "elekter" linnusehoovis ning ööklubi ehk bluusiklubi jämmid.

Sel aastal saab kõlama omajagu naisvokaali- üles astuvad karune Nina Van Horn ning Fabulous Thunderbirdsi tribuutbändis omamaine leedi Airi Allvee. Viimane juba teada-tuntud headuses, veebi vahendusel kõlab Nina päris toredalt, videos ta minu meelest aga nii veenev ei ole. Pigem mõjub koomiliselt, nagu vananev hevimetalbändi solist.

Samuti kui eelmisel aastal lubatakse kunagise Kobrin Blues Bandi ja Ulthima Thule kitarristi Slavka Kobrini kohaletulekut. Eks augustis näeme kas Slavka seekord jõuab....

Kuidas ma rabarockil kuivaks jäin?

Sedamoodi, et sel aastal käisin vaid esimesel päeval, vihmavalingud ja äikesemürin jäid teise päeva line-uppi. Mõned nädalad enne rabakat oli mul kahtlus, et kas sel aastal üldse minna. Siiski sattusin vaatama Rabaroki esimest erisaadet ning see otsustas asja. Pantokraator ka laivis puha kuulamata ju....ja eelmised neli aastat käidud ka.

Kahtlused aga ei lõppenud - rabakat üritas saboteerida minu pimesool, mis reede hommikupoolikul mulle mõista andis, et soovib minust lahkuda. Arstid nii aga ei arvanud, Järvakandi poole sai siiski tiksutud korraliku valuvaigisti-varustuse ja Rapla haigla numbriga.

Pedigree eriti ei tõmmanud ja Metsatöllu on juba omajagu nähtud.
Soomlaste Viikate rokkis küllaltki melanhoolsetes rütmides, umbes nagu oleks Metro Luminal ristatud varajase Vennaskonnaga (eelduseks osavalt eemaldatud akordionisüdamik) ning vürtsitatud kerge Kosmikute madala vokaaliga. Väljapeetud stiiliga bändid on mulle alati meeldinud.

Kalle Virtanen ja Ari Taiminen, Viikate

Wildheartsist on peamiselt meelde jäänud neljanda kümne künnisele jõudnud solist Gingeri iiri? aktsent, õhkuhüpped ning hüperenergilisus. Rõõmsameelne briti pop-punk-rokk, ei miskit enamat. Keskkool tuleb meelde...
Velikije Luki, mikrofonijalaga väänlev Uukkivi ning laval ropendav punase peaga Villu Tamme oli osa seekordsest nostalgiavoorust. Luki helgeaegade mäletamiseks ning mõistmiseks on punk minust siiski liiga kauge kaarega mööda läinud.

Suured Väravad mustade lippude valguses

Industriaalmetal pole ka minu tassike teed, sestap Static X-i ajal maitses šašlõkk hää ja ....senne KMDFM-i sai rabakas sel aastal varajase lõpu. Reedese päeva eelviimane esineja Pantokraator pani aga sügavalt mõtlema plaadi soetamise peale. Progressiivne folk rokk- päris heas kombinatsioonis koos efektse valgusšõu ja karismaatilise lavaolekuga. Panto maispeiss. Sel suvel on aga kindlasti võimalik neid veel kuulata Viru folgil.

Käredahäälne Lauri Saatpalu on haaranud embusse taustalauljatari, taamal torupilliga Triinu Taul.

Taavi Langi pigistab kitarrist viimast.

Teisel päeval viibimisest on esialgu niipalju kahju, et ei näinud Zetosid. Nimelt olid nemad juba mitu aastat minu ennustuseks B- lava laupäeva esimeseks artistiks. Rohkemaga pole kahjuks või õnneks kursis.

Tagasiteel Tartusse võtsime umbes tunnike peale südaööd peale kaks blondi hääletajanäitsikut. Kuulasime suurema osa teest Zappat ning näitsikud kadusid autost veel enne kui see lõplikult Tartus seisma oli jäänud. Küll see maailm on korraga ikke imelik ja imeline....

edevad veljed

Kohtumine tundmatuga, suvises Haapsalus.

Sain täna punase kaardi...ja veel 2 korda

Täna tulin tavapärasest erinevat teed pidi tööle ning sain kohe hopsti punase kaardi. Ühe blondi teismelise neiu käest, kes ulatas selle mulle peale kallistust. Teise punase kaardi sain pärastlõunal kesklinnas mööda tänavat rutates, teismelise noormehe käest. Punase kaardi peal oli luba ja soovitus veel kedagi kallistada. Nii tore :).

Beware! Käimas on noorte algatatud kallistamiskampaania "Tere pole kallis, tule, küsi kalli!" 1.06 - 8.06.2009

Kas Sulle tundub vahel, et inimesed on liiga ükskõiksed?
Oled Sa mõelnud, et elementaarne viisakus võib muuta teise inimese päeva päikselisemaks?
Mida teeksid, kui võõras inimene tänaval tuleks Sind kallistama?

Lille noorte poolt välja käidud projekti eesmärkideks on muuta inimeste omavahelist suhtlemist soojemaks ning viisakamaks. Kaaslasele ukse avamine, tervitamine või lihtsalt naeratamine ei võta ju tükki küljest ja pealegi on tal selle üle kindlasti hea meel.

http://www.lille.tartu.ee/

Jälle 17

Keskmine ameerika film on kui klassikaline poplaul. Juba loo alguses teame meloodiat, siis kuuleme erinevaid teemakordusi. Kosutavad moraaliterad on refrääniks, mis pärast kummitama jääb ja me teame millise kitarri või sündiakordiga see (õnnelikult)lõpeb. Esitavad ilusad ja stiilsed inimesed või siis äärmiselt omapärased (ja hea südamega) kole-esteetika esindajad. Väga turvaline, ei mingeid ootamatusi.
"17 Again" ei ole selle võrdlusparalleeli osas mingi erand. Peaosaline Zac Efron on laiatarbešarmikas oma 37-aastase elutarkusega teismelise kehas ning Matthew Perry juba kõigile varasemast tuntud sõbralik biit. Narratiiv ”kui ma saaksin oma elu uuesti elada” on leitav mitmetest populaarsetest filmidest (Click, Butterfly effect, Peggy Sue got married jne). Ameeriklaste keskkoolinostalgia aga jääb siiani mulle suures osas arusaamatuks. Tõenäoliselt annab see laialtlevinud temaatika võimaluse käsitleda kõigile arusaadavaid stereotüüpe ning täiskasvanuna naljakana tunduvad läbielamisi, näidata noori ilusaid inimesi. Kes meist poleks keskkoolis käinud?

Kõikidele snoobidele, kes armastavad oma sotsiaalsete võrgustike profiilidesse ainult kultusreziišööre ja maailmakuulsaid kirjanikke toppida ütlen, et jätkuvalt olen seisukohal, et olulisem mida vaatad, on see kuidas Sa seda vaatad ehk lahti mõtestad.

"Jälle 17" on hea lõõgastav meelelahutus. Hirmkõrgete ootustega ning klišeedekartlikul inimesel ei tasu end ei populaarfilmikinno ega retrodiskole virisema vedada.