Luban areneda.
Seniks aga ilma lumemütsita iludus Pepleri uulitsast.
"Et ei pühiks aeg mind ära nagu lehte..."
Siin on kirjas minu mõtted muusika, kultuuri, ilu ja eluelamustest. Täpselt nii nagu mulle tundub, kõrvale kuuldav ja silmale nähtav on - mis mind liigutas, mõtteid ärgitas või jala tatsuma ja suu lauma pani. Teretulemast teetassi taha kaasa mõtisklema ja ümisema!
Liisi Koikson – Tribute to Joni Mitchell.
Tegemist siis Liisile armsa lauljatari loomingu tõlgendustega Siim Aimla ansambli saatel. Selgituseks veel, et Joni Mitchell on aktiivne artist olnud alates 60-ndate aastate teisest poolest kuni tänaseni. Võitnud 5 Grammyt ning nomineeritudki omajagu kordi, sel aastalgi on ta Grammy nominentide hulgas kategoorias parim pop –instrumentaalesitus (One week last summer). Pikaajaline laululooja ja sõnadeautor on tegev ka maalikunsti vallas ning on ennast pigem nimetanud maalikunstnikuks, kellele muusika on hobiks.
Mina olen peamiselt tuttav Joni Mitchelli loomingu esimese poolega, seega olid kontserdil kõlanud jazziseaded nagu “God must be a boogie man” ja “Down to you” küll väga nauditavad, kuid kõige enam emotsiooni sisaldasid minu jaoks tema esimestelt albumitelt. “Big yellow taxi”, mis on tõenäoliselt Mitchelli tuntumaid lugusid ning läbi selle, et 4-5 aastat tagasi Counting Crows koos Vanessa Carltoniga selle raadioeetrites vägagi popiks laulsid; Raun Juurika sündisaundide poolt saadetud õhuline toost armastusele “A case of you” ning kontserdil lisaloona kõlanud “Both sides now”. Viimane kõlas Marek Taltsi akustilise kitarri saatel ning on Joni Mitchelli üks esimesi laule, meloodialt ja sõnadelt küll väga lihtne, kuid samas väga küpse sisuga.
Oleksin pigem oodanud akustilist lähenemist, üksikutes kohtades hakkasid veidi häirima bändi seaded, mis kippusid meloodiat ning sõnumit hakkima jazzile iseloomulike pillimeeste soolodega. Ainult akustiline kava poleks kindlasti nii palju väljendusvõimalusi pakkunud ning jäänud kokkuvõttes liialt nostalgitsemiseks. Kokkuvõttes oli kõik kena ja maitsekas ning taustavokaal (Marvi Vallaste) lisas meeldivaid kõlasid ja uudsust. Koikson on ainus, keda kujutan ette Joni Mitchellile tribuutkava esitamas, esiteks sarnasus hääleliselt ( Mitchell on suitsetaja ning tema hääl on muutunud päris palju madalamaks aastakümnetega, seega see võrdlus enam alates 90-ndate loomingust ei kehti) ning laadilt- kerge nukratoonilisus ning mõtlikkus. Mis tegi kava huvitavamaks oli lauljatari enda sissejuhatus ja sissevaade esitatavatesse paladesse. Nii sai publik aimu keskkonnatemaatika olulisusest Mitchellile, tema hipiiidoliks olemisest ning laulude sündimise taustast. Loomulikult tõlgendab igaüks kuuldavat nähtavat lähtuvalt enda vaatevinklist, kuid vahel on oluline ka teada tausta, mis on antud pala või teose inspireerinud.
Komplimendid veel Liisile kena ja lihtsa musta kleidi eest, mida ilmestasid veelgi mirellemathieu`lik uus soeng ning läbipaistvad kerajad kõrvarõngad (mille ma iga kell rõõmuga omastaks).
Muide, mis veel oluline lisada on see, et peale kontserti palus jazzkaar.ee ajakirjanik mult arvamust kontserti kohta. Rõõmuga ma selle andsin aga täna nende kodulehte uurides, leian ma, et mu nimeks on saanud Maarja ning ka sõnu on mu suhu pandud kohati täitsa teisi, kui neid diktofoni laususin :D. Mõte on küll olemas minu oma, aga selliseid laused ning sellises sõnastuses ma küll öelnud ei ole. Kerge näpuviibutus siinkohal! Meile koolis õpetatakse küll, et kui on tsitaat siis on tsitaat ja kui on kokkuvõte siis tuleb öeldagi, et on kokkuvõte.
Joni Mitchelli maalid
biograafia
Kuulamiseks/ vaatamiseks aga mu lemmikuid: A case of you ja Both sides now
See oli mõned aastad tagasi, kui mulle toodi üks ca 30 sentimeetrise läbimõõduga papist ja teibist punane kera, mis meenutas hiiglaslikku kirssi või õuna. Keral oli vars, mille küljes rippus leht ning kaardike, mis sõnas “Söö mind”. Ma siis mõtlesin, et ahah nojah, väga vahva…ikka ja hea meelega söön puuvilju ja asetasin selle lauale. Mingi aja pärast hakkas see mind piinama ning keerutasin punast kera ühte ja teistpidi käes ning veendusin, et ainult papist koosnemiseks on see liiga raske. Veidi kahetsust vormi rikkumise pärast, pusimist paberinoaga ja juba paistiski midagi, mille pärast ma kingitust sööma pidin. Mulle pole kunagi kinkeraamatud meeldinud. Need sisaldavad tavaliselt lame-magusaid laste ja loomapildikesi. Sõnumeid, mis õpetavad elama ja õnnelik olema ning jagavad läbi tarkade inimeste sõnade kogu maailma tarkust. Neid on lihtne riiulilt haarata ning pakkida lasta, kui midagi muud ei hüppa pähe.
See aga oli raamat naeratustest!!! Inimesed erinevates rassides ja vanustes. Iga pilt räägib oma loo. Mulle kingititi raamatutäis naeratusi :).
Ja siin on Teile üks.
Endale ja sõpradele- tuttavatele kindlasti. Neile kelle hinge on kultuur konstantse pesa teinud või kasvõi kaks korda aastas külas käib. Neile kes teavad, mis on teater ning kuidas muusika liigutab meelt.
See siin on õnnestunud üritus, kui:
* mõnestki siinsest monoloogist kasvab välja dialoog või siis diskussioon.
* mõnele näole ilmub naeratus, äratundmisrõõm või uudishimu uute sündmuste vastu
* keegi leiab enda jaoks midagi uut ja huvitavat