Keerake temperatuuri vähemaks ja ma jään siia...

...oli üks mu esimesi mõtteid nähes Toskaana maakonna künkaid ning erinevaid põllulappe. Istun päevalillede vahele põllule ning pööran pead koos nendega. Jalutan viinamarjaridade vahel, uurin oliivipuude vilju ning vaatan kuidas taamal kõrguvate küpresside taustal traktor tegutseb 70-kraadisel nõlval asuval põllul. Ja loomulikult naudin vaateid küngaste otsast.

Agroturismos (turismitalu) ööbimine oli hea mõte tegemaks väljasõite lähedastesse linnadesse. Ja maja juures asuvas basseinis igati mõnus end 30-kraadises kuumuses jahutada. Taluks ma meie ööbimiskohta ei julgeks nimetada, pigem oli I Pianelli puhul tegemist ikka villaga.

Tänav Itaalia väikelinnas.

Turistimagnet Firenze jäi meist külastamata, juba väikelinnaks nimetatud Siena oli minu jaoks piisavalt suur. Kui aega on vaid loetud tunnid, siis San Giminiano, Montalcino ja Pienza tunduvad tunduvad lõpuks kõik sarnased oma kivist mitmekorruseliste majadega, kitsaste tänavate, kindluste ning kirikutega. Majade värvides on esindatud vaid soojad toonid, päeval enamasti suletud aknaluugid on tumerohelised ning aknalaudadel õitsevad lilled või voogavad väädid. Romantiline. Mulle meeldib sedasorti romantika.

Tänavad on kitsad ja peatänavatel, kus turistid (ja neid on palju) fotoaparaat ühes ja gelatotuutu teises käes tavaliselt kõnnivad, on kohalikke vähe näha. Jäätis muidugi on imehea, pole seda kahe nädala jooksul kunagi nii palju söönud. Imeline frutti di bosco (metsamarjad), melone, limone, minta....mmmm.

Vaade Sienas.

Toskaana rannikul asuv Maremma rand on osa looduspargist. Kohtade arv rannas on piiratud sellega, kuidas parkimisplatsile autosid mahub, parkimine on otseloomulikult tasuline. Liivaranda on Maremmas ribana vaid 10-15 meetrit, sealt edasi algavad juba rohelised puhmad, männid ja lakkamatu tsikaadide saagimine. Taamal kõrguvad mäed. Rannaskäijad kasutavad nutikalt kuivanud puid ning vedelevat puitu- iga 10-20 meetri tagant peesitab keegi liiva rammitud oksadele asetatud rätikute/ telgiriide vms varjus. Päike on jõhker ning ma ei peaks vastu ilma mitme kihi päiksekreemita ning end mõned korrad soolases vees jahutamata. Kuigi silmadel on vahemere veega kohtudes valus ning rannast lahkudes maitsen soolaselt, on soojas vees lainetega kaasa hulpida ülimõnus.

Rand Maremma looduspargis

Veel sain külastada looduslikku termi- ujuda väävlirohkes vees koos kõhukate Itaalia onudega ja leotada põlvini jalgu kuumas termivees. Mädamunalõhn mind ei häirinud, pigem meenus jalavann lapsepõlvest. Tervenisti jalavannikuuma vette ma aga ei suutnud ronida.

*Pildid 1-4 tegi Paula Reemann.