Vaade hosteli aknast Riomaggiores. Foto: Paula Reemann.- Ameerika ja briti popkultuur on läänemaailma ühine kultuur- ka see reis tõestas seda suurepäraselt. Riomaggiores kuulsin kaljul koos teistega päikeseloojangut vaadates veini juues teisel kaldal laulu. Pimeduse saabudes kõmpisin sinna ning kuulasin ameerika- itaalia ja ei-tea-veel-mis rahvusest noorte ühist kitarrisaatel laulmist. The Weight (The Band), Redemption song (Bob Marley), Sweet Child O`Mine (Guns`n`Roses) ja loomulikult Radioheadi Creep ja Oasise Wonderwall. Üllatusena ka Jack Johnsoni "Bubble toes" :), mis aastaid tagasi mulle väga sümpatiseeris.
Siena kitsastel tänavatel uidates jõudsin veidi getomasse vanalinna, kus sajandeid vana maja pooleldi suletud aknaluukide tagant kostis Coolio aastatetagune hitt "Gangsta`s paradise". Butiigis kõlas Michael Jackson ning peaväljakul kohvikus istudes kajas seest Queeni mitmehäälsus. Dolomiitide väikelinna poe raadio lasi kuulda Men without hats kuldaväärt diskohitti "We can dance".
Uitasin Sienas ringi ning palavusest ja turistimisest tüdinud istusin peaväljakule Piazza del Campole. Kivid on soojad ka südaöösel ning maas istumises pole seal midagi kummalist. Veidi väsinud, vaatasin väljakut ümbritsevaid maju, paleed ja selle torni, end ümbritsevaid inimesi, kuni kuulsin korraga midagi tuttavlikku. Läks 2 hetke enne kui suutsin viisijupi ja sõnad leida. üldisest suminast See oli eriline äratundmishetk. Kuskil võõrsil olles vajame hädasti midagi kodust ja tuttavlikku. Väljakuäärel, postile toetudes istus purpurses särgis tumedasilmne poiss musta silinderkübaraga ning sõrmitses kitarri. Tema madal selge hääl polnud just kaua aega tagasi murdunud. Folsom Prison Blues. Johnny Cash.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar