Cinque Terre mägilinnad

Nüüd tead Sinagi, kus Viis Mäge asuvad. Tegemist on looduspargi alaga, kaitstakse merd ja muud looduslikku mitmekesisust. Transport on piiratud, autodega ligipääs on turistidele kahte linna ja parkimine sigakallis. Samas on kõik linnakesed ühendatud rongiga ning matkarajaga, ökobuss viib mäkke tagasi.

Meie jõudes olid parkimiskohad juba täis ning auto tuli jätta 3-4 km ülesmäkke viivale teele. Hostelionu ja -poisid rääkisid enam-vähem english`t, tšekki arve maksmise kohta me sellegipoolest ei saanud (kord läks nendega lihtsalt aega, kord oli mingi masin katki, lõpuks oli kontor lahkumishommikul suletud)...."manana" või maksupettus ? Aga vaade meie tubade aknast avanes alljärgnev:

Riomaggiore Cinque Terre Holiday hosteli aknast.

Ja paatide kõrval kohe ka meri, mis loksus ja kohises nii kõvasti, et pidin vahepealse ukse sulgema, et öösel magada saaks.
Nagu varem mainitud sai linnade vahel matkata. Riomaggiore poolt tulles on algus kerge, via del amore on 20 min jalutuskäik kõnniteel. Manarolast Cornigliasse saime veidi mäkke tõusta, laskuda ja treppidest ronida ning Cornigliast Vernazzasse oli juba parajalt üles-alla ronimine ning matkarada nii nagu meie seda mõistame.

Selja taha jääb Riomaggiore...

Vaated muidugi sini-sinisele merele, mäenõlvadele rajatud terassidele (kus kasvatati enamasti viinamarju) ning kaljudel kasvavatele taimedele- minu jaoks enneolematud. Kui edasi- tagasi saalivad inglise, ameerika, saksa, itaalia ja jumalteabmismaa turistid ära unustada, siis võiks selle kohta öelda - metsikult kaunis.

Üks levinumaid vaateid matkarajalt.

Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad...

Põllumajanduseks on ära kasutatud järsemgi nõlv. Saagikorjamine ning muud tarvilikud tööd kindlasti pole seal lihtsalt korraldatavad. Samas märkasime siin-seal midagi köisraudtee sarnast. Linnakestes olid üleval fotod linnade rajajatest, üks maalitud sein sai just viimaseid pintslitõmbeid kui sest möödusime. Väidetavalt on kõik kivid terasside rajamiseks tassitud kohale meeste selgadel ja naiste peadel.

Järgmisesse linna jõudes tervitas Sind "rosin"- vaade orus asuvale linnakesele.

Vernazza linnake matkarajalt silmates.

Üle kolmekümnekraadises palavuses ma enam matkama ei lähe. Kusagil Corniglia ja Vernazza vahel sai päike mu kätte, hoolimata ohtrast päikesekreemist ja joodud veest. Vaevaliselt jõudsin Vernazzasse kust peale õhtusööki siirdusin rongiga tagasi hostelisse. Teised läksid rongiga Monterossot avastama. Valutada lõhkuva pea ja puperdava südame leevendas ibuprofeen ja kerge uni. Päeva lõpus kuumusest köetud kivil istudes ja veini juues päikeseloojangut vaadates, tundus maailm palju parem paik.

Perspektiiv.

Kui pesu ei kuiva, siis see pole Itaalia.

Cinque Terresse läheks veelkord :). Siis aga sellisel ajal, kui on vähem turiste. Jahedama ilmaga võiks mõne mägirajagi sihiks võtta....

*Pildid Paula Reemann