kui ma oleksin autoomanik vol 6

Inglisillalt võib teinekord avaneda järgmine nummi vaade:

kui ma oleksin autoomaniku hea sõber ehk peaaegu "kui ma oleksin autoomanik vol 5"

Seal ta siis kaduvas õhtupäikeses mind silmitses. Suur, must ja läikiv.
Istmed karmiinpunased ning armatuurlaud ehtsast puidust. Heatujuliselt kaheukseline, triibulised tagatuled harmoneerumas istmetooniga. Valuveljed kui metallist rukkililled.


Julgen oletada, peaks jääma oma esmasünniajaga 1970-ndate lõppu, 1980-ndate algusesse:
Pontiac Grand Prix
Au tuunijale!

Ja nüüd lähme kõik taevasse! Suure ekstaasiga!

Niimoodi hõikas mikrofonisse eelmisel neljapäeval purpurses rüüs „kristallviiuliga” Andres Mustonen, enne ühte viimastest lugudest Hortus Musicus`e ja crossover bändi poolt. Poolteist tundi oli Vanemuise kontserdimaja indiapärase musooni ning jatsu ja rokirütmidega täidetud. Klassikalised India ragad (kirja pandud 12- 20. sajand) interpreteerituna kaasaegsete pillide ja tehniliste vahenditega- kontsert oli üheks Mustoneni crossover kavade sarjast, millest varem olen kuulamas käinud Itaalia BaRock`i virtuoose. (Mul on nii kahju, et peale seda kontserti eelmise aasta märtsis ühtegi ülestähendust ei teinud, sest see on minu arvates üks viimase aastaringi võimsamaid kontsertelamusi!!!)

Palju alla ei jäänud ka rock ja raga, kus ragade meloodilisus ja pühalikkus omaette ning kohati kombineerumas (improvisatsioonilise) raske- rokiliku väljendusega. Pluss sooloviiul, flöödid, tromboon, orel ning mitmehäälne laul! Seda on liiga keeruline kirjeldada, seda peab kogema. Ja Mustoneni peab nägema- lehviv juus, suure lava bändi ohjamine ning ülevoolav artistlikkus ning kirglikkus esitatava suhtes.

Hortus Musicus muide on kontserdi kavalehe andmetel omal alal vanim katkematult tänini tegutsev ansambel Euroopas. Esimene kontsert anti 1972 aastal. Kavaleht pajatab veel ka Mustoneni tavatust muusikaavastamisest. Nooruspõlve fanaatiline huvi kaasaja muusika vastu tegi 70.-ndate algul pöörde kristliku ja vanamuusika suunas. Nüüd siis on aeg ka vanasid ja veel vanemaid lemmikuid kombineerida ja vähemalt mul sellest siiralt hea meel.

Minu suhtumine tablatrummidesse muutus kardinaalselt, kui varem olin neid lindi pealt suhteliselt mehhaanilise tümmina arvestanud, siis nähes nende rolli elava muusika tekkes Arno Kalbuse käte läbi, tundsin et tegemist on pilliga nagu teisedki.

Remmel, Ruben ja Sooäär - need on meil siis need „esindusmuusikud”, mida Eesti Kontserti ja mitmete teiste ürituste raames pidevalt siin ja seal näha on viimaste aastate jooksul. Sooäär muide, tumedas ülikonnas ning kollase kitarriga ja toonitud prillidega, meenutab mulle jätkuvalt väga asjalikku ning muhedat herilast.

Üks mida ma ei kahetse, et käisin sügisel Genialistide klubis kuulamas koosseisu nimega Dynamite Vikings, kus lisaks Sooäärele rootslasest bassimees ning ülienergiline taanlasest trummar ( trummikomplekt purunes muide ning kontserdisse tekkis paus, kuni kohalikud pillimehed komplekti kokku lappida suutsid). Sümbiootiline kolmik! Aprillis esinevad nad Tallinnas ja Paides jazzkaare raames. Maiuspala sellele, kes armastab jazzi, funki, rokki, huumorit ning muidugi eksperimentaalset lähenemist. Kontserdiinfot leiab nende maispeissist ning lugu "Cleaning up my mind" sobib hästi pingelise tööpäeva lõpetuseks :)!

loo loo kodu, pese pesu, kasuta oma sõpra nuustikuna...

Konteinerid tulid siit: dpw.dc.gov/dpw/cwp/view.asp?a=1203&q=518115

Lugesin täna blogi "autentne allikas" ning oma koduses köögis seejärel nõusid pestes hakkas mõte lendama ning otsustasin üht-teist kirja panna vastuseks. Tegemist siis mõningate näidetetega põimitud mõttearendusega teemal, mitte tervikliku kontseptsionaalse seisukohaga.

Toimetan minagi oma koduköögis pakendite pesemisega. Olen ka sarnastele teemadele päris palju mõelnud. Meie elu tänapäeval koosnebki sellistest dilemmadest.. Samal teemal muide kirjutab ka eilses (vist) Eesti Päevalehes Ulvar Käärt. Paratamatus on see, et näiteks prügi autodega kokku korjates paisatakse õhku vingugaase ning pakendite pesemisel kulub vett. Ei ole võimalik elada oma elu ilma keskkonda mõjutamata, küsimus on selles, et mil määral keskkonda mõjutatakse.
St võimalik on, aga siinkohal on tegemist küll väga äärmusliku eksperimendiga: no impact man . Huvitav lugemine, soovitan. Paneb mõtlema. Soovitan vaadata ka 10. aprilli postitust: LV GRN: 42 ways to not make trash

Kuivõrd on säästva tarbimise ja rohelise eluviisi promomine ja praktiseerimine mull, selle kohta leidub kindlasti mitmeid erinevaid seisukohti. Meie elu on väga mugavaks tehtud, toitu enam jahtima/ tapma ei pea, vaid kõik tuleb (pool)valmiskujul supermarketist. Nii võibki tekkida tunne, et keegi teine vastutab ka muu eest. Arvan, et argument, „et miks mina peaksin, ah niikuinii sellest midagi ei muutu” kuulub pigem liiga mugavatele inimestele. Samas peaks säästvat tarbimist praktiseerides jääma siiski mõistlikkuse piiridesse ning säilitama oma elukvaliteedi. Mis on aga normaalne elukvaliteet ning kes seda defineerib?

On võimalik välja arvutada toote olelustsükkel (selle sünnist surmani), tõenäolisi keskkonnamõjusid, oma majapidamise elektri- ja veekulusid jpm. Aga millest peab lähtuma siis üksikisikust tavatarbija, kes selliseid kalkulatsioone ei tee ? Tervemõistuslikult arvates ehk oma südametunnistusest ?

Mis paneb kulmu kortsutama on aga see, et praegu on vastutajaks tehtud lõpptarbija, kes oma jogurtitopsi pesema peab, mitte ostma ebakvaliteetset kiirmoodi, vähem autoga sõitma jne.
Kindlasti annaks siin aga ka tootjaid mõjutada, kes näiteks uute toodete loomisel ka keskkonnasõbraliku pakendamise peale mõtleks. Absoluutselt annab siin vastu vaielda, et keskmine Eesti tarbija on väga hinnatundlik ning äri peab kasumit teenima. Aga millest me siin räägime? Mentaliteedi ja hoiakute muutmisest. Kuidas neid muuta? Üks võimalus just ongi jagada vastutust kõigile ning pakendiringlust võib nimetada üheks selliseks näiteks (!ka tootjad peavad kohanema) ning tootjate kaasamist sellesse protsessi teiseks. Nõudmine tingib vajaduse tootmisprotsesside keskkonnasõbralikuks muutmiseks.

Juba päris eraldi asi on see, et riigi/ kohaliku omavalitsuse poolt tuleks teha kättesaadavaks vastavad konteinerid, rattateid rajades soodustada rattaliiklust, kesklinnas tõsta parkimistasusid jne….Ressursside kokkuhoid nõuab strateegilist planeerimist, et kokkuvõttes ka tõesti vähem ressursse kulutatakse. Ja seda oleks tarvis kõrgemal kui üksikisiku tasandil teha.

PS: kes arvab ära, kust on pärit käesoleva postituse pealkiri, saab kommi :)!

Start me up

Lähen mina täna juutuubi ja mis ma seal näen? Featured videos alla on ilmunud eilse seisuga järgmine kena klipp...

Mis on YouTube`s Living Legends ? Saate applõudida oma küsimused staaridele ning seda on juba päris mitmed inimesed läbi telekanali tuubis teinud.

Õige aeg alustamaks, sest käes on kuu, kus pidi välja tulema Martin Scorsese film Rolling Stonesist "Shine a light". Juutuubis leidub 1-minutilist vidjot päris mitmes keeles pealkirjaga (itaalia, hollandi, prantsuse, poola, saksa jne). Väga hästi tabatud kanal ja väga hästi tabatud hetk!
Bluusihuvilistele vihjaks, et muuvis ilmneb ka üks täpilise kitarriga mees.

filmi ametlik treiler

Mida Sina tahaksid küsida nende vendade käest?

pilt tuli siit.