õhturahu...

Mari on juba ammu võitnud minu südame. Hiljuti tuli see mulle meelde, kui vabariigi aastapäeval juhuslikult telekat avades nägin tema Koduvana pühendusele mererannas filmitud videot. Tove Janssoni tekstile kirjutatud pala valmis Rakvere teatri etenduse jaoks muumidest. Meri, minimalism ja lihtne ilu Tallinna silueti taustal. Videot ennast näeb siit:

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=136362

Hea põhjatuule vastu

„Kui ei saa teineteisega koos ega ilma teineteiseta, siis on ainult üks võimalus: selle asemel! /—/ Te peate uuesti armuma. Alles siis saate teada, millest olete kõik see aeg puudust tundnud. Lähedus pole mitte vahemaa katkestamine, vaid selle ületamine. Pinge pole mitte täiuslikkuse vähesus, vaid pidev tüürimine selle poole ja sellest korduv kinnihoidmine.“ (lk 97)

Kujutle lugu, mis saab mehe ja naise vahel alguse juhuslikult valele aadressile saabunud meilist, seejärel hargneb uudishimu ja vastastikuste vaimukuste vahetamisest flirdini ning peagi on mõlemad üksteise kirjadest sõltuvuses ning teineteisest sisse võetud. Olgugi, et naine on pealtnäha õnnelikult abielus ning mees just eelmisest suhtest üle saamas. Kohtumata, teineteist teadmata, ainsaks kanaliks e-mail, mängud ühel ja samal ajal suures kohvikus viibimise (kas tunneme üksteist ära) ning automaatvastajaga....põnevus, ootus, igatsus. Argipäeva murdmine.

Daniel Glattaueri romaanis "Hea põhjatuule vastu" (originaalis Love. Virtually)näitab kirjanik meile, kuivõrd võimas on kujutlusvõime ning inimese aju. Intellektuaalsele sidemele ja avameelsusele lisaks tekib tegelaste vahel peagi lähedus, kujutlusvõime projitseerib juurde meelelise tasandi ja erootika. Kuigi inimesed pole kunagi kohtunud.

See originaalses ja tänapäevases vormis (meilivahetamise) lugu on korraga ja vaheldumisi nii vaimukas, kirglik,sügav, banaalne, tüütult vaimutsev , intiimne ja põnev. Enamasti ikkagi põnev. Ühesõnaga nagu päris elu. Tegelaste suhtlus käib tõusude ja mõõnadega, kord on meilide vahel sekundid ja minutid, vahepeal päevad ja isegi nädalad. Kord nõretavad need üksildusest ja igatsusest, kord mürgisest sarkasmist.

Seal vahel pere ja isikliku elu sündmused. Nääklemised. Kahtlused, et peaks taolise suhtluse lõpetama ja kohtuma või lõpetama.  Aga ikka kirjavahetus kestab. Hoolimata Emmi kohatisest üliemotsionaalsusest ja sarkasmist ning vahepealsetest Leo  daamidega hängimistest plüüšbaarides.

Ma ei olnud alguses üldse romaani lõpuga rahul. See oli liiga järsk ning ebaõiglanegi. Aga nii on elu. Juhus alustas, inimeste oskamatus lõpetas.
Ilma lõputa, nautisin.