kust naeratused tulevad?

Leidsin internetist ilu:

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored

Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki...
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki

Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu

Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu kartmas
oma pelge

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast
Iga päev nüüd tõusen
samast kohast
Ääs ahas maha jääb,
soe, suline -
ja mina lendan, süda
suur ja tuline

Mari Lauk

Mees, millal Sa viimati....

...laulsid? Vilistades lulli lõid nagu Jako sellessamases videos? Duši all, lõkke ääres kitarri saatel, ülesaali valsikaare ajal, ümisesid midagi auto kallal nokitsedes või siis köögis kokates?

Juuli lõpus toimunud kahekümnes Viljandi pärimusmuusika festival tõstis teemaks meeste laulu ning suutis suurepäraselt selle ka välja kanda. Laulsid erinevad kollektiivid ja solistid mehisusest, mereretkedest, kõrtsuskäimistest, väikestest vallatustest ja suurest armastusest. Laulsid mehed võõrastes keeltes, millest arugi ei saanud. Käesolev hea ideega videogigi loodud tänuks folgilistele.

Laul on imetabane viis, kuidas väljendada oma identiteeti, väljaspool lakkamatut tarbimisdiskursust. Mis Sul seljas on, millega sõidad, milliseid tehnikavidinaid armastad kasutada, mis filme eelistad jne jne jne. Meie tempokas elu ning enese defineerimine nagu koosnekski vaid tarbimisvalikutest. Ja see tekitab minus trotsi ja mitte vähe.

Niisiis, Mees, millal Sa viimati laulsid?

tule lähme

tule tule

lähme lähme
jookseme amokki

sulgeme ristikujulisest nupust failiaknad
tirime juhtme seinast välja
kaome kuubikutest, koridoridest ja kaubanduskeskustest
paduvihmas ja lõõskavas päikeses
põlispuude all ja kaelast saadik vees
kuni meil jalad rakkus ja käed kuumavad
ning on suud mustikasõõrised

kuniks veel on seda suve