Parlevuuu fransee ?!?

Flight of the conchords* on Uus- Meremaalt pärit komöödiabänd, kes duona maailmakuulsad. Saateid on neil olnud BBC raadios ja HBO telekanalis, osalised on tüübid ka Simpsonite multika episoodis. Kiiksuga huumorisoon on nende peamine leivanumber. Seekord on keeleoskuse teemal mõnus  retrostiilis chillout muusikaks ja pildiks saanud :).

* Concord on lennukimark, kuid conchord sõnamäng. On olemas laul "Flight of the bumblebee" ning sellest tuletatuna on pandud akordid (chords) lendama nagu lennukid.

Vestlused alasti naistega

Suvi on mind haaranud endasse ning püüan puhata väljaspool tavarutiini ja tava-linna. Nagu eelmisel aastalgi läksin Pärnusse, et lisaks päiksele, suvekohvikutele ja rannaliivale, pisut ka vaimu värskendada. Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival (nn Soosaare festival) toimus see suvi 26ndat korda ning mulle see teist korda väisata. 

Mu seekordsesse filmivalikusse juhtunud teemad sisaldas peotantsijate elu, maastiku- ja olustikuvaateid Peruust ja Kuubast ning muudest kaunitest kohtadest, pornofilmide tegemise anatoomiat, Iraani meekorjajaid, munarakkude külmutamist ja strippari elu. Mõnusalt mitmekesine ning igav ei hakanud. Ei hakka siin üksikutesse filmidesse rohkem süüvima, kui sellesse, mis kõige enam mõtteid tekitas. 

"Naked conversations with nude women" - sellist pealkirja kandev T. Lundy film pani minu mõneks ajaks soikunud ajukäärud liikvele. Selles filmis oli naised alasti, kuid peamises fookuses polnud nad mitte seksuaalses kontekstis. Naine oli kunstnik, filosoof, ema, inimene, vähki põdenu, ühiskonna osa. Filmis kõnelesid naised oma ideedest elu ja tuleviku suhtes. Naine küll meesreziisööri pilgu läbi, aga mitte kui objekt, vaid kui subjekt. Ilus, kohati erootiline, aga seda oma naturaalsuses ja eheduses; seksuaalsus on siin osa inimese olemisest ja tema kultuurist, seda ka läbi emaduse. Naine tema enda pärast, mitte Tema ja teiste Temade jaoks manipuleeritav ihaldusobjekt nagu enamuses (Hollywoody) filmitööstuse produktidest. 

Praeguses üleseksualiseeritud ühiskonnas, kus naise kehaga müüakse kõike mida võimalik ning see võimendub eriti läbi massimeedia ja interneti laia leviku, kõneles see film mulle väärtustest.

Juulikuu Eesti Naises on artikkel sellest, mida tänapäeva noored arvavad süütuse kaotamisest. Aja jooksul on esimese vahekorra mõiste muutunud. Kui kunagi räägiti süütuse kinkimisest, siis süütuse kaotamisest ning nüüd  tunnevad noored muret, kuidas süütusest lahti saada (tõenäoliselt osaliselt tegemist ameerika filmide otsetõlke mõjuga). Kooliharidus keskendub seksi osas pigem bioloogilistele ja anatoomilistele detailidele. Vanematel (tõenäoliselt) puudub oskus anda edasi seksuaalsuse vaimseid ja üldinimlikke aspekte, sest eelneva põldkonna jaoks on valdavalt tegu tabuteemaga. Seega üks osa oleks meist nagu olude sunnil ja välise kultuuri mõjul puudulik?

Hispaania naiskunstniku idee, et tulevikus võiks toimuda meeste väljasuremine, sest neid pole enam vaja (saab ju spermat külmutada ja millega need naised siis hakkama ei saa), kaldub juba radikaalfeminismi ja ma pole sellega nõus. Aga ma ei viitsi sellega hakata vastanduma, las seda teeb keegi teine.

Ühetõlgenduslikkus on rusuv, see on peamine, mida ma öelda tahan.  Kindlasti täiskasvanutele, aga neil on rohkem teadmisi ja oskusi oma silmaringi laiendada. Noorte pärast ma olen rohkem mures. Peavoolulise ühetõlgenduslikkuse ja puuduliku harituse tulemusena me saamegi verinoored neiud, ööklubides kes ülinappides riietes seksikalt väänelda püüdes mõtlevad "süütuse kaotamisest". Ja kes pärast ajakirjaveergudel mõtlevad, et ohhh miks ma ometi nii....