Kui öö laskub maale...
Mihkel Raud Singer Vingeri koosseisus punklaulupeol, suve algus 2008. Klõpsas Makkuro Kurosuke
Singer Vingeri „Kasevete aeg“ on viimase nädala jooksul minu jaoks omandanud uue dimensiooni.
Rokibiograafilise teosega on maha saanud esimene eesti mees. Lisaks naisnäitlejate, -lauljate ja -kirjanike mälestustele on meil nüüd ka 280 lehene ilukirjanduslik-autobiograafiline teos milles Mihkel Raud koos erinevate „heeroste“ ja muude tüüpidega läbi kaheksakümnendate rokib.
Roki/ pungimeestest alfaisastena ei karda tüübid t..apeadest kultuuriorganisaatoreid, miilitsaid, viina kui tuntud rahvatervise vaenlast hävitada ning paljutki muud. Ja sel on enamgi mütologiseeriv toime kui nö viisakas kirjanduses (Rinne „Laulev revolutsioon“ näiteks), kus loomeinimesi siivsalt elupõletajateks nimetatakse. Vahe on vaid keeles ning lugudes, mida räägitakse. Müüdid on rokkmuusikas kerged tekkima ning toidavad seda, mille najal enamik popmaailma püsibki- poosid, poosid, poosid.
Raamatu keelelaad ja sõnakasutus ajasid mind kui aegajalt institutsionaliseeritud kultuuri nautivat tegelast esialgu kahtlemata närvi. Veidi järele mõeldes leidsin, et ega see pole mingi sussipiilumise indie. Rokk ongi pulbitsev, vihane, seksuaalne, bravuurikas, ärritav ning piire kompav. Ilustamata ning võltsvagadusest puutumata. Rokibiograafia kirjutamine valterojakäärulikus stiilis oleks olnud ilmselge püha pulli kohitsemine.
Küllaltki palju sai lugemise kõrvale vaikselt naeru pugistada. Näiteks supernaljakas oli Singer Vingeri solisti kirjeldus 1988. aastal Tartu muusikapäevadel: „Hardi Volmeri asemel seisis täna õhtul valgusvihus aegluubis tvistiv uduste prilliklaasidega tombuke“. Paljud „humoorikatest“ situatsioonidest polnud aga seeditavad lihtsal põhjusel - olen naissoost ning teatud väljenduslaadid suguõdede suhtes erilist rõõmu ei valmista.
„Musta pori näkku“ on kirja pandud kõmu-ajakirjanduse stiilis, kus sündmustest läbilipsavaid tegelasi iseloomustavad müüdid ja faktid nende minevikku või tulevikku jäänud tegemistest. Et me ei unustaks, et ka kõige suuremad sangarid varjavad oma kapis luukeresid ja me kõik oleme omamoodi räpased? Rokielustiili müüdid okei, aga see sotsiaal- ja muidu porno, millest ülejäänud 1/3 raamatust kõneleb tundub pigem teenivat eesmärki räpased detailid rahvale maha müüa. Ja me läheme tunnistades seda või mitte, isukalt selle õnge.
„Musta pori“ edenedes pidasin endaga aru, kas autor on kirjutatu ja möödunud elu suhtes irooniline või mitte. Kindlus saabus alles peatükis kus Mihkel pidi end „toatäiele tundmatutele t..apeadele“ tõestama. Kas üldse ja millal aga aimab seda tugevat irooniat 13- 14-aastane, kelle jaoks kuulsusemaailm ihaldatud Eldoraadona näib ning deliiriumis pudelikummutajad ongi tõelised kangelased?
Millest muusikabiograafias vähe räägitakse, on muusika ise. See on taandunud rokimehepooside domineerimise tõttu praktiliselt olematusse rolli. Seetõttu jääb mind raamatukaant sulgedes jälitama tunne, et rokimeheks olemine kui asi iseeneses on meie kultuurikontekstis, kus kõige enam hiireklikke tekitavad meedias tõsielu ja pseudostaarid, sageli palju olulisem loomingust endast.
Mihkel Raud on kirjutanud kohaliku Kerouacina oma teeloleku käesolevale tarbimis- ja kõmupõlvkonnale huvitavaks ja seeditavaks. Autobiograafilise dokumentalistina on see katsetus kindlasti õnnestunud ja täidab rokibiograafiate tühimiku kohalikul maastikul.
Olgem ausad, ma nautisin Musta pori lugemist! Aga mida selle raamatuga peale ühekordset läbilugemist teha?
