Minu Itaalia vol 2

Vaade hosteli aknast Riomaggiores. Foto: Paula Reemann.

- Ameerika ja briti popkultuur on läänemaailma ühine kultuur- ka see reis tõestas seda suurepäraselt. Riomaggiores kuulsin kaljul koos teistega päikeseloojangut vaadates veini juues teisel kaldal laulu. Pimeduse saabudes kõmpisin sinna ning kuulasin ameerika- itaalia ja ei-tea-veel-mis rahvusest noorte ühist kitarrisaatel laulmist. The Weight (The Band), Redemption song (Bob Marley), Sweet Child O`Mine (Guns`n`Roses) ja loomulikult Radioheadi Creep ja Oasise Wonderwall. Üllatusena ka Jack Johnsoni "Bubble toes" :), mis aastaid tagasi mulle väga sümpatiseeris.

Siena kitsastel tänavatel uidates jõudsin veidi getomasse vanalinna, kus sajandeid vana maja pooleldi suletud aknaluukide tagant kostis Coolio aastatetagune hitt "Gangsta`s paradise". Butiigis kõlas Michael Jackson ning peaväljakul kohvikus istudes kajas seest Queeni mitmehäälsus. Dolomiitide väikelinna poe raadio lasi kuulda Men without hats kuldaväärt diskohitti "We can dance".

Uitasin Sienas ringi ning palavusest ja turistimisest tüdinud istusin peaväljakule Piazza del Campole. Kivid on soojad ka südaöösel ning maas istumises pole seal midagi kummalist. Veidi väsinud, vaatasin väljakut ümbritsevaid maju, paleed ja selle torni, end ümbritsevaid inimesi, kuni kuulsin korraga midagi tuttavlikku. Läks 2 hetke enne kui suutsin viisijupi ja sõnad leida. üldisest suminast See oli eriline äratundmishetk. Kuskil võõrsil olles vajame hädasti midagi kodust ja tuttavlikku. Väljakuäärel, postile toetudes istus purpurses särgis tumedasilmne poiss musta silinderkübaraga ning sõrmitses kitarri. Tema madal selge hääl polnud just kaua aega tagasi murdunud. Folsom Prison Blues. Johnny Cash.

Borat is really soo 2006

Brüno tõesti so 2009. Sascha Baron Coheni vaid rõvedustes süüdistamine oleks minu meelest alatu, arvestades meie ümber toimuva rõvedust, toimib ta terava ühiskonnakriitikuna. Raske on vahet teha mis on rõve, mis on naljakas. Mis on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Brüno balanseerib seda nelinurka ühendavatel sirgetel.

Mida kõike ameeriklased lubaksid oma lastega teha, et neid "müüa". Nõustuda nende kiire kaalukaotusega, rasvaimuga, millega iganes..

Milliseid imelikke teenuseid ja tegelasi ameerikamaal kõik leidub- heategevuse konsultantidest blondid kaksikud, kes globaalse soojenemise kohta oskasid öelda vaid, et....see on hetkel IN. Fashionistad. Kubemekarvu näitav afroameerika staar, tiirased isased ja emased paaride vahetajad, "alfaisased" ja -emased "proud to be hetero" kaklusklubi publiku seas. Sallivad kristlased - homode ümberkasvatamise preester vol 1 ning vol 2 kui esimene homo ei suutnud ümber kasvatada.
Ja siis öelge, et Brüno on rõve....my ass.

Aga mind huvitab: kui suur on nende ajude meeskond, kes selle filmi jaoks stilistika ning toimuvad stseenid välja mõtlesid?

Minu Itaalia

Mõned killud:

- Kõige parem pizza oli mitte restoranis, vaid hoopis Garda järve ääres Malcecine linnakeses tänaval imepisikeses ahjuga poes müügil. Tõenäoliselt omanik ja abiline ise küpsetasid ning pizza margherita (põhi+ tomatikaste+ juust) sai kiirelt lisandiks salaamit, oliive, baklazaani ning lipsas tagasi ahju. Garda ääres istudes söödud tuunikala ja sibulaga pizzalõigu maik on siiani meeles.

- Astusin postkaardid või sidrunilikööri Limoncello pudel näpus pisikesse ärisse sisse, et maksta. Ise kuumusest kergelt lääbakil, juuksed mütsi all sorgus, jalas lühkarid ning plätud. Kui kohaliku meesmüüja silmad särama ja nägu vaimustuslikult lahkeks läks, pidin äärepealt oma selja taha kiikama, et mis Seeba kuninganna nüüd sisse astus. Taipasin, naeratasin, maksin, naeratasin, tänasin ja läksin oma teed. Naeratades.

- Parma linnas oli väga tore. Peamiselt selle pärast, et seal oli imevähe turiste. Ei näinud turistitänavat, kus alesildid butiikide akendel ning puidust pinocchioid ja muud träni müüvad suveniiripoed. Toomkiriku esisel väljakul linna keskel laperdasid tuvid ringi, mõni üksik pildistaja ja jäätiselimpsija ning linnatänavatel ajasid enamasti kohalikud oma igapäevaseid käike. Oma valge kleidi, mille ostmise kinnisidee mul Itaaliasse sõidul tekkis, sain ka Parmast.

- Tundsin siirast meelehead Canazei hotellis (Dolomiitides) hommikusöögilaualt leiba meenutavat sepikut leida ning lapsikut rõõmu Tartus oma hambaid musta leivaviilu lüües. Paninid ja foccaciad ja kõikvõimalikud sai-võileivad, mis Itaalias populaarsed on esimestel kordadel maitsvad, rukkileiva vastu nad aga ei saa.

- Algul tundus veider ja kohmetukstegev, kui inimesed Itaalias tänaval vastu naeratasid ning isegi vahel teretasid. Tagasiteel alates Tšehhi tanklast oli kuidagi kurbki tagasi "reaalsusesse" jõuda.

Lago di Garda ja mäkketõus

Garda järve vesi on kergelt rohekas ja selge, ujudes ei saa silmi ära pöörata vastaskaldal kõrguvatest mägedest. Rand on kivine, ujumiskohas vähem jalgadele valu tegev kui kümmekond meetrit eemal. Hoolimata kämpingupidaja jaheda vee hoiatusest, leidsid neli eestlast järvest mõnusat jahutust peamiselt autos veedetud kuumale päevale. Ja noh, teisel päeval peale jala lähimast suuremast linnast (ca 8 km) 30 kraadises kuumuses naasmist, muutus minu tavapärane söögitaksis ilmselgelt õhust jahedama vee taksiseks.

Suurepärane koht, kus soojas öös tähtede paistel istuda rannakividel ja mõelda nende asjade peale, mis elus tõeliselt tähtsad on. On need siis inimesed, ilusad mälestused või võõra linna „tuled öös“.

Itaalia suurima järve äär on tiheda asustusega populaarne turismipiirkond, kaldal järjest hotellid, hostelid ja kämpingud. Kohti nii surfajatele, purjetajatele (mõlemaid oli ka järvel päris palju) kui perega puhkajatele. Kämpingus kohtasime palju NL ja D numbrimärkidega autosid, Saksamaa sealsamas, aga Holland?

Tahad Mount Baldole minna? Siit saab üles.

Alguses mõtlesin, et mina mööda sellist teed "kuubikus" mäkke ei sõida, aga kokkuvõttes olid vaid mõned järsud nõksakud ja loksutas vähem kui autos kurvilisel teel.

1760 m kõrgusel Mount Baldo`l avanes imeline alpimaastik ja turiste tabas värske õhu ja hunnitute vaadete mürgitus. Loomulikult ei puudunud ka puhvetid ja restoraanid, jäätisemüüja vist oli ka.

Mööda lagendikku aga kulgesid kellade kõlisedes lehmad, kes end inimestest häirida ei lasknud ning nõlvalt tõusid oma varjudega lendu paragliderid.

Istsõ maailma veerõkõsõ pääl...

Vaade Garda järvele, Mount Baldo (1760 m)

Vissi- Muu 1 ja Vissi-Muu 2

*Pildid Paula Reemann

Cinque Terre mägilinnad

Nüüd tead Sinagi, kus Viis Mäge asuvad. Tegemist on looduspargi alaga, kaitstakse merd ja muud looduslikku mitmekesisust. Transport on piiratud, autodega ligipääs on turistidele kahte linna ja parkimine sigakallis. Samas on kõik linnakesed ühendatud rongiga ning matkarajaga, ökobuss viib mäkke tagasi.

Meie jõudes olid parkimiskohad juba täis ning auto tuli jätta 3-4 km ülesmäkke viivale teele. Hostelionu ja -poisid rääkisid enam-vähem english`t, tšekki arve maksmise kohta me sellegipoolest ei saanud (kord läks nendega lihtsalt aega, kord oli mingi masin katki, lõpuks oli kontor lahkumishommikul suletud)...."manana" või maksupettus ? Aga vaade meie tubade aknast avanes alljärgnev:

Riomaggiore Cinque Terre Holiday hosteli aknast.

Ja paatide kõrval kohe ka meri, mis loksus ja kohises nii kõvasti, et pidin vahepealse ukse sulgema, et öösel magada saaks.
Nagu varem mainitud sai linnade vahel matkata. Riomaggiore poolt tulles on algus kerge, via del amore on 20 min jalutuskäik kõnniteel. Manarolast Cornigliasse saime veidi mäkke tõusta, laskuda ja treppidest ronida ning Cornigliast Vernazzasse oli juba parajalt üles-alla ronimine ning matkarada nii nagu meie seda mõistame.

Selja taha jääb Riomaggiore...

Vaated muidugi sini-sinisele merele, mäenõlvadele rajatud terassidele (kus kasvatati enamasti viinamarju) ning kaljudel kasvavatele taimedele- minu jaoks enneolematud. Kui edasi- tagasi saalivad inglise, ameerika, saksa, itaalia ja jumalteabmismaa turistid ära unustada, siis võiks selle kohta öelda - metsikult kaunis.

Üks levinumaid vaateid matkarajalt.

Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad...

Põllumajanduseks on ära kasutatud järsemgi nõlv. Saagikorjamine ning muud tarvilikud tööd kindlasti pole seal lihtsalt korraldatavad. Samas märkasime siin-seal midagi köisraudtee sarnast. Linnakestes olid üleval fotod linnade rajajatest, üks maalitud sein sai just viimaseid pintslitõmbeid kui sest möödusime. Väidetavalt on kõik kivid terasside rajamiseks tassitud kohale meeste selgadel ja naiste peadel.

Järgmisesse linna jõudes tervitas Sind "rosin"- vaade orus asuvale linnakesele.

Vernazza linnake matkarajalt silmates.

Üle kolmekümnekraadises palavuses ma enam matkama ei lähe. Kusagil Corniglia ja Vernazza vahel sai päike mu kätte, hoolimata ohtrast päikesekreemist ja joodud veest. Vaevaliselt jõudsin Vernazzasse kust peale õhtusööki siirdusin rongiga tagasi hostelisse. Teised läksid rongiga Monterossot avastama. Valutada lõhkuva pea ja puperdava südame leevendas ibuprofeen ja kerge uni. Päeva lõpus kuumusest köetud kivil istudes ja veini juues päikeseloojangut vaadates, tundus maailm palju parem paik.

Perspektiiv.

Kui pesu ei kuiva, siis see pole Itaalia.

Cinque Terresse läheks veelkord :). Siis aga sellisel ajal, kui on vähem turiste. Jahedama ilmaga võiks mõne mägirajagi sihiks võtta....

*Pildid Paula Reemann