Raudmees- on hirm talle võõras....

Viimastel aastatel on popiks muutunud elulooraamatud, eluloofilmid, eluloo.....

Tartu Uus teater tegi möödunud nädalatel Tartu kunagisse spordisaali ehitatud lavalaudadel kummarduse ühele mitmekülgsele eesti muusikule, kelle loomingusse kuulub nii hevi, bluusi kui raskerokki. Gunnar Graps sai taaskord igavikku ja sadade vaatajate südametesse jäädvustatud oma sisemise põlemisega. Samuti peaosaline Juss Haasma (retsept!), kellelt energilise trummari roll päris palju füüsilist ja häälelist vastupidavust nõudis. Ei taha diskuteerida kehaehitusest ja hääleulatusest, need on asjad, mis on kõigevägevama poolt inimesele antud, pigem kiita pühendumust ning kirge, millega noor näitleja Grapsi kehastas.

Näidendivorm (või siis ka muusikaline viirastus nagu tegijad seda nimetasid) võimaldab enam keskenduda muusikule endale ning tema muusikale. Vähemalt selles Tartu Uus Teater täielikult õnnestus, vähem naissuhteid ja skandaale (päris ilma ei saa ju, aga eriti suurel ekraanil) ning rohkem rokki. Poleks saanud teha seda etendust ilma lugudeta "Valgus," "Raudmees", "Imelik masin", "Ma kuulen öös su õnnelikku naeru", "Selles meeletus ilmas". Kõige suurem ning õigem kummardus artistile on läbi tema muusika, etendust saatmas rokkbänd ning etenduse lõpetamine 5-loolise kontserdiga õigustas end täielikult! Lisaks andekaid ja situatsioonikoomilisi detaile (pidu Kõrvitsate juures, Janek Joosti Ivo Linna ja Sal- Saller, Maria Soometsa Buratino/ Andres Aak/ blondiin) Jussi trummisoolod, suurepärane revüü-etteaste Katrin Pärnalt ja täitsa hea kompott sai kokku.

Siiani kõige meelelahutuslikum tükk Tartu Uuelt teatrilt. Aga igati väärikas meelelahutus ning järelhüüd could-have-been juubilarile oli. Olulisemana võtsin kaasa tunde, et heast rokist ei saa kunagi küll. Ohtrate tulevaste teiste heade laivesinemiste terviseks!