Kolmest loost, mida jutustatakse vaheldumisi nii muusika kui pildikeeles, meeldis mulle enam esimene, kus peategelane ei andnud hinnaguid saatuse keerdkäikudele vaid usaldas seda. Tema arvamus saabunud ebaõnnele, mida filmis esialgu teised ei mõistnud - "ei ole (veel) teada, et juhtunu halb on", - osutus mitmeid kordi tõeks. Niisiis, usaldagem saatust, sõbrad.
Moosekantide poolt esitatud muusikapalad ning nendega vahelduvad lood pildis, olid sõlmitud kompositsiooniliselt oskuslikuks tervikuks. Kordagi ei hakanud igav ega olnud venimist. Kangesti tahaks kõik ära jutustada, aga siis poleks ju enam huvitav kellelgi filmi vaadata. Olgu veel öeldud, et lisaks saatuse usaldamisele, juhtub filmis igavese tarkuse otsimine ning iseenda ja oma lähedaste usaldamiseni jõudmine.
Neljanda loo jutustas peale filmi üks VPMF-i peaesineja jutuvestja Jan Blake, kes korraldajate palvel enda vastuse andis filmile :). Ka see lugu ei jäänud oma kaasahaaravuselt filmilugudele alla, olgugi jutustatud vaid ühe inimese poolt. Jamaica päritolu vormikas jutuvestja oli sedavõrd kaasahaarav, et kui ta rääkis mahlastest aprikoosidest, võis peaaegu tunda nende lõhna ning aimata kaugustest siiapoole kappava kaameliajaja hobusekapjade alt tõusvat tolmu. Elamus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar