Pime kunstnik. Kas on olemas veel midagi naeruväärsemat?
Päev päevalt tunnen, et aeg neelab mu silmade eristusvõime ning varem nende ees kihutanud trükitud tähed muutuvad ühtlaseks halliks massiks, kuni sellesse tilkunud mustad värvilaigud segavad ükskord hämaruse virr-varrina ühtlaseks ööks.
Kas olete kunagi kuulnud vaarikapunast, silitanud sõrmeotstega taevasinist, nuusutanud vasttärganud muru rohelisust? Aga äkki tunnetanud kahedimensionaalse vormi kumerusi?
Mul on hirm.
Ja ma pole kunagi nii palju maalinud kui viimastel päevadel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar