Tähistamaks kuu aja möödumist selle suve kõige lahedamast festivalist on mul lõpuks mahti Viru folgist pajatada. 11 kuud veel järgmiseni :).
Pole vaja palju mõelda, miks me tantsime ja laulame. Selles on jõudu ja väge, mis paneb häid emotsioone toovad endorfiinid möllama. Lusti, toetatuse tunnet, oma kultuuri ja kogukonda kuuluvust. Üks parimaid võimalusi toimivaid ühiskondi kottida, on keelata nende oma kultuur.
Viru folgifestival sisaldab 3 päeva vaba õhku, muusikat ja olemist. Aga mis see festival siis on? Pärimusmuusika, folkmuusika, maailmamuusika, rahvamuusika?
Võrreldes Viljandi pärimusmuusika festivaliga, kus kuuleme nö juurte- muusikat ning selle tänapäevastatud töötlusi pole Käsmus toimuval "virukal" kindlat stiililist fookust, üks on vaid kindel - tümpsu ei tule. Vaadates artistide kirevust on "folk" pigem tähistamaks lihtsalt rahvale lähedast muusikafestivali ning selle termini algupärase tähendusega pole sel enam midagi pistmist. Taoline liberaalne käsitlus võimaldab publikuni tuua mitmekesist valikut häid artiste, hoides peamist kurssi omakeelsel ( ja rahvalikul (VLÜ, Untsakad, Zetod) kuid põlgamata ära Eesti uut ja poppi (Jagaspace, Elephants from Neptune), mis peamiselt laiemale publikule veel avastamata. Noorte tulijate ja väiksemate koosseisude tutvustamiseks on suurepärased sisemised kontserdipaigad nagu rahvamaja ja kirik ning õues Vinteri lava ja kirjanike maja aed. Lisaks eesti artistidele jagub igasse päeva ka välisartiste - sel aastal Venemaalt, Lätist, Soomest ja Kanadast. Korraldajate andmetel ei peletanud jahe ilm külastajaid liigselt ning festivalil oli kokku 12 000 külastajat.
Meeldejäävamad kontserdid on sel aastal mu jaoks päikseline Gjangsta laupäeva helges ilmas, Jaagup Kreemi& Co Juhan Viidingu laulude kava, kanadalanna
Melanie Dekker ning Käsmu rahvamajas esinud Tallinna noortest koolipoistest koosnev Wigla. Naine vahtrasiirupimaalt, (kel vist igapäevaselt lähedasemad suhted Taaniga), oli väga sobiv artist lõpetama pikka laupäevast kontserdikava. Lihtne ja siiras Melanie oli pingutamata suuteline publikuga spontaanselt suhtlema. Hindan alati neid artiste, kes seda spontaanselt ja soojalt suudavad teha. Laulude looja ja esitaja akustilisel kitarril, (kontra)bassi ning elektrikitarriga saatebänd, kes vahel tausta ja vahel kaasa laulis- see trio pani minu jahedas augustiõhtus lava ette puusa nõksutama.
Wigla esines pühapäeval Käsmu rahvamajas ning näitas küllaltki noore keskmise vanuse kohta pühendumust, säravaid silmi ja küpset kava. Juudi ja eesti rahvamuusikat (ja rahvaliku muusika töötlusi) viljelevad äratuntavalt tugeva koorilaulukooliga noormehed olid meeleolukalt säravad ja vahvad. Noored mehed noores kollektiivis, loodetavasti jääb see särts ja rahvamuusika nendega veel kauaks, sest aimata on, et ka suuremad lavad saavad peagi vallutatud!
