Üks laul on juba mitu päeva mind kummitanud. Täna avastasin, et lisaks paeluvale meloodiale ja rütmile on sellel ka energiliselt elutargad sõnad.
Eks need on need elu kummalised ja erilised hetked, kui kuskilt tulevad laulud ja need hakkavad ilma eriliste põhjusteta helisema meeles. Mõnest juhuslikult kuuldud viisijupist kaubanduskeskust läbides või kellegi tähelepanelikust pilgust või soojast naeratusest. Või spontaansest otsusest 15 min enne ürituse algust kulgeda kergelt piduses olekus Jaani kiriku torni Pastaca kontserdile, kus täiesti totakalt kohapeal kuuldavast- nähtavast vaimustuda. Lapselikult siiras ja ehe. Kuulata neid looperitega loodud viisijutte, bellamoore ja kitarri-flöödi- plaksude pillipillerdamist. Huhh. Oli nii värske ja ilus.
Kõige lõpus on armastus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar