Parim näitleja linnas/ Illusioonimeistrid

Meediaõpingutest mäletan, et tekstianalüüs on meetod, millega saab süvitsi minna erinevatesse nähtustesse, vaadelda seda distantsilt. Tekstid ei ole mitte ainult sõnadesse vormitud nagu raamatud ja kirjatükid, vaid tekst on iseenesest kõik, mida annab keele või visuaalsete vahenditega kirjeldada. Näiteks ka piltidest koosnev reklaam, firmajuhi tervituskõne jõulupeol, video või film. Miks mitte ka inimese väljendus- või meelelaad.

Kuivõrd kirjutab autor ennast, enda elukogemust ja maailmatajumise viisi teksti, ridade vahele tundsin teravalt veetes Lii Undi indiapäevikutes "Parim näitleja linnas"(2007) ja "Illusioonimeistrid" (2009). Keeruline ja kohati isegi "pühaduseteotus" tundub anda mingitki hinnagut ühe inimese vaimsete otsingute ja leina peegeldusele, milles on nii palju temast endast. Aga kuna raamatu kirjutamisega on see osa tema protsessist, siis siin olen mina osa omaenda protsessist.

Väga nauditav on Undi lai silmaring, jutustamise stiil ning oskus märgata väiksemaidki detaile põimides need kaasakiskuvatesse lugudesse. Oma elukogemuse ja küpsuse tõttu ei vaimustu autor kõigest ning laveerib osavalt nii linnas kui pühapaikades ja suhetes teiste inimestega oma teed otsides. Parim näitleja linnas on tempokam ning kultuuride ja religioonihuvilistele huvitavam sissevaade püha linna Varanasi ning mõnegi kohaliku tegelase elusse. Illusioonimeistrid keskendub enam nii autori enda emotsioonidele kui tema majanaabrite lugudele. Ja enam viimasest kui esimesest moodustubki minu jaoks Lii Undi raamatuid läbiv "tekst".

Ühest küljest on autor küllastunud erinevate elutarkustega erinevatest usunditest, ning oskab luua sellest toetussüsteemi omaenda elule, teisalt samal ajal ebakindel iseendas ja isegi kohati ennastpisendavalt negativistlik. Ma ei mõista. Selleks, et teenida jumalaid kahandub inimese Ise sedavõrd hapraks ja ülitundlikuks, usaldamaks kõikvõimalikku müstikat, et on raske eristada neide nähtuste kogemist, mida me oma kultuuris oleme õppinud kuidagi tähistama. Õnne, rahulolu, hirmu, valu... misiganes emotsiooni. Need emotsioonid või kohaloleku hetked on nagu sümbolite semiootiline virvarr, millel ei ole tegelikult enam tähendust. Või hoopis ühe inimese individualistlik mikrouniversum, mille kaardistamiseks peab mõnda aega temaga samas ajas ja ruumis orienteeruma? Uus vaimse olemise diskursus, kus pole tähtis kus Sa oled ja mida Sa tunned, vaid hoopis lihtsalt olemine?

Miski pole valmis ega jääv, kõik on pidevas muundumises. Miski pole kindel. Lii Undi elumängus ei ole õnnelikke lõppe, pole üldse alguseid ega lõppe .... ja kuigi mul oli väga!! huvitav, on mul, kui enda aja ja elukogemuse tekstil, raske sellega leppida.