Viivi Luige Varjuteater

Kirjanik on inimene, kes on on harjutanud oskama jälgida ja näha teistele teinekord nähtamatut. Mida võib peita endas tumeroheliste sametkaantega raamat millel järjehoidjaks kollane nöör, mis otsas kannab kollast tutti? Ütleksin, et luksusliku ümbrisega sametraamat sisaldab hulga nähtamatust, mis läbi keele on paberile trükitud. Viivi Luik, kes on elanud Helsingis, Berliinis ja Roomas, rändab oma 2010 aastal välja antud raamatus ajas ja ruumis, kirjeldab Itaalia ühiskonda, inimesi ja olustikku. Ja teeb seda kord läbi müstika, kord kujundliku huumori või valusa ühiskonnakriitika.

Luige portreed inimestest on nii varjundirikkad, et härra Atspol, dottor Cesare Guido, Brasiilia suursaadiku naine või kingsepp-kellaparandaja, hüppavad raamatulehekülgedelt ellu ja askeldavad ringi Su oma silme ees ja magamistoas. Samuti elustuvad linna ja olustikukirjeldused.
Üheltpoolt tõstab Varjuteater Sind kõrgemale igapäeva elu praekartulitest ja pangalaenust, teisalt annab oma elutarkusega mõista, et elu igavikulisuses oleme me siiski vaid omaenda mikropesas askeldavad sipelgad.
Üks südamlikumaid mõtteid raamatust on see, et kirjanik nimetab raamatu pühenduses enda abikaasat koduks maailmas. Hiljem on ka pikemalt:

"Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast.
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tulebki ja kas enam saabki midagi ütelda." (Lk 200).

Viivi Luik on teekäija, kelle teekonnal Igavesse Linna (küpsus, kohalolek, eneseleidmine) põimuvad teepervevaadeteks alates lapsepõlvest kodumaal ja võõrsil läbielatud-kohatud sündmused ja inimesed. See on küll romantiseeritult fatalistlik, aga jah värskendav vaade ühele inimsipelgale. Varjuteater tuletas mulle meelde inimeseks olemist - on imeline, et võime näha, tunda, tajuda ja mis kõige olulisem, luua tähendust.

"Kui sa veel surnud ei ole, siis sa peaks vaatama, kuidas keeleta ja maata varjud Roomas seina ääres kerjavad. Või kuidas nad Berliinis "Jiddisches Liedtheateris" varjumängu teevad. Nägin Varjuteatris seda, mida Rooma, Igavene Linn, hiljem oma pitseriga kinnitas. Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."
lk 307, "Varjuteater", Viivi Luik , Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.