Hetked Itaaliast, oktoober 2011

Kuidas võtta kokku 10 päeva reisielamusi kolmes hetkes? Või nelja päeva Iidses linnas Roomas, kus praktiliselt iga vaade ja tänavanurk sisaldab sajandeid ajalugu ning argihallusest lahtipääsenud idaeurooplane jaksab esialgu vaid päikesesoojusest ja keskkonnavahetusest rõõmu tunda? Reisieesmärk oli leida päikest, teistsugust keskkonda ja häid inimesi. Teen proovi.

1

Astun välja inimsipelgatest kihisevast metroost ja hops, seal ta on. Paartuhat aastat vana amfiteater, mis on kõikide suveniirikaubitsejate ja turistide lemmiksümbol Iidsest linnast.
Kõige lummavam on Ta siiski öösel tuledes, kui puuduvad Tema ümber käratsevad ja seebikarpidega pilte klõpsivad turistid ja tumedanahalised roosi- ja nännikaubitsejad. Hästi annab selle ehitisega kohtumise emotsiooni edasi mõned aastad Roomas elanud Viivi Luik.

"Ma ei teadnud veel, et Colosseum on nõiaring, mille seest vana aeg välja ei pääse. Seda võib seal sees peaaegu palja silmaga näha. Sealt seest välja vaadates võid Sa näha mitte autosid, lennukeid ja teksadega tüdrukuid, vaid iseliikuvaid vankreid, rauast linde ja teise planeedi inimesi. Colosseumis tundub, et tänane päev oli vääramatult lähenemas, oli olemas juba siis, kahe tuhande aasta eest, ja et see päev muigas siis nende tolleaegsete inimeste üle, nii nagu mõni tuleviku päev muigab juba praegu meie üle". (Varjuteater, Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.)

"If you know the story they are really special, If you don`t they are just nice ruins"., ütleb mulle Rooma jahedas öös (Caracalla?) termide varemeid näidates kohalik noormees. Tunnen end oma olen-puhkusel-ja-tšillin-täiega-olekus hetkeks maailma suurima kultuurilise ignorandiga. Õhku paiskub (jumal teab kust???) mündilõhna. Seejärel magus elu jätkub.

2

Kolistame Sienas supermarketis kotti toidumoona, leiame vajaliku bussipeatuse, et siirduda maale. Teeme igaks juhuks bussipeatustest ja Sienasse tagasi tulevatest bussiaegadest pilti. Mõlgutame mõtteid. Kas couch surfing portaalist leitud tänaõhtune host, kellega telefonis paar korda suhelnud oleme, võib olla kirvemõrtsukas või veidrik, kes tahab noori idaeuroopa neidusid lohku tõmmata?

Möödub paar tundi ning istume Toskaana küngaste vahel asuva veetleva maja õuel, kuulame Itaalia muusikat, sitsiillane ja Tarantos sündinud mees küpsetavad meile sütel bistecca alla fiorentina`t, laual on peeni veine ning õhtut täidab kultuurivahetuslik ja elufilosoofiline vestlus.

Formeerub Itaaliareisi olulisem tarkus. Oota. Usalda. Ela. Elu juhtub.

3

Meri!!! Suur, võimas. Oktoobrikuu öös piisavalt veetlevalt soe, et Rooma lähistel mõnda aega jalgupidi vees solberdada. Vahemere lainetesse hüppame hoopis Grossetto lähistel rannas ja järgneval päeval Maremma looduspargis Parco Naturale dell`Uccelina. Lained on vahused ja meie oleme kuivale maale naastes soolased.

Asutame end looduspargi kindlusevaremetest mäetipus, kuhu just saabus käratsev Itaalia koolinoorte grupp, mööda mägirada alla laskuma. Jõuan astuda viis sammu, kui möödunud põõsast kostab kahinat ning okste vahelt paistab... rebane! Reisikaaslane K. kardab, et ruske rebusk tuleb ja lööb talle hambad kintsu. Teate küll, marutaudis loomad, tavaliselt ei karda inimesi. Rebasel pole ei meist ega taamal käratsevatest lõunamaa kõurikutest sooja ega külma. Ta poseerib viivuks kaamerale ning longib siis laisalt mööda oma radu edasi.

Tahan tagasi.