Seekordse
Viru Folgi nael oli mu jaoks
Mari Kalkuni kontsert Käsmu Rahvamajas. Olen teda vargsi juutuubi vahendusel ning paar korda poolkogemata lodjakojas või mujal kuulnud aga mitte täispikal kontserdil. 24-aastase helilooja, muusiku ja laulja, kelle teine album "Vihmakõnõ" on antud välja Jaapanis ning kelle kontserti on vahendatud EBU Euroraadio sarja "Tallinn - Euroopa kultuuripealinn" kaudu Euroopa ja Põhja-Ameerika raadiojaamadesse, andis Viru folgil kontserdi pühapäeva õhtupoolikul.
End saadab Mari klaveril, akordionil, hiiukandlel või kitarril ning viimasel ajal esineb ta koos bändiga, kus lisaks tema mängitavatele pillidele kontrabass, viiul ja taustahääl. Maitsekas ja nauditav on see mitmehäälsus. Autoriloomingu sõnaline osa pärineb enamasti Eesti luuletajate sh Võru poeetide sulest. Mulle meeldib, et igasse laulu on peidetud lugu, kord on seal ootust, kord lapselikku rõõmu või kord pildilist loodusmüstikat. Näiteks nagu palas "
Üü Tulõk", kus öö saabub metsast mustas kleidis naisena....ja "suur päävälill kesk taiva hainamaid om lännü häitsmä".
Mulle meeldib Mari madalam hääl, maalähedus ning veenvus. Mari Kalkun esitab iga laulu taoliselt nagu teeks ta seda esmakordselt. Tema viisid on ilusa meloodiaga ning enamasti lihtsad ja meeldejäävad. Ta on seega erakordselt ehe, usutav ja kaasahaarav. Usun et need laulud tulevad südamest.
Kuidagi soe ja kodune tunne on Mari muusikat kuulates. Et võiks olla see muusika, tuba täis hämarust, pliidi all praksuvad puud, 2 tassi teed ja üks armas inime. Ja kõik ongi hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar