Vokaalansambel Greip näitab ilusaid inimesi ja Eestimaa loodust

Ei tahaks veel lasta suvepäiksest lahti ja mitte, et ma neid vihmaseid ilmasid hetkel väga igatseksin, aga jagan ühte hästi tehtud tempokat lugu. Video tegemisel on hästi tabatud laulu tempo, üles leitud Pärnumaa imelised puisniidud ja rannad, ja a capella muusika on sõlminud kooskõlalisi sõprussuhted rahvapärimusega ning tänapäevasema saatega. Ja noored inimesed on ikka ilusad :).

Mari Kalkun - kahtlemata kontserdielamus!

Seekordse Viru Folgi nael oli mu jaoks Mari Kalkuni kontsert Käsmu Rahvamajas. Olen teda vargsi juutuubi vahendusel ning paar korda poolkogemata lodjakojas või mujal kuulnud aga mitte täispikal kontserdil. 24-aastase helilooja, muusiku ja laulja, kelle teine album "Vihmakõnõ" on antud välja Jaapanis ning kelle kontserti on vahendatud EBU Euroraadio sarja "Tallinn - Euroopa kultuuripealinn" kaudu Euroopa ja Põhja-Ameerika raadiojaamadesse, andis Viru folgil kontserdi pühapäeva õhtupoolikul.

End saadab Mari klaveril, akordionil, hiiukandlel või kitarril ning viimasel ajal esineb ta koos bändiga, kus lisaks tema mängitavatele pillidele kontrabass, viiul ja taustahääl. Maitsekas ja nauditav on see mitmehäälsus. Autoriloomingu sõnaline osa pärineb enamasti Eesti luuletajate sh Võru poeetide sulest. Mulle meeldib, et igasse laulu on peidetud lugu, kord on seal ootust, kord lapselikku rõõmu või kord pildilist loodusmüstikat. Näiteks nagu palas "Üü Tulõk", kus öö saabub metsast mustas kleidis naisena....ja "suur päävälill kesk taiva hainamaid om lännü häitsmä".

Mulle meeldib Mari madalam hääl, maalähedus ning veenvus. Mari Kalkun esitab iga laulu taoliselt nagu teeks ta seda esmakordselt. Tema viisid on ilusa meloodiaga ning enamasti lihtsad ja meeldejäävad. Ta on seega erakordselt ehe, usutav ja kaasahaarav. Usun et need laulud tulevad südamest.

Kuidagi soe ja kodune tunne on Mari muusikat kuulates. Et võiks olla see muusika, tuba täis hämarust, pliidi all praksuvad puud, 2 tassi teed ja üks armas inime. Ja kõik ongi hea.

Üks tango südaööl

Selle Lila Downsi lauldud loo saatel tantsib filmis "Frida" peaosalist Frida Kahlot kehastav Salma Hayek tangot Tina Modottiga (Ashley Judd). Kuigi tantsustseen ja sellele eelnev võistlus on vägagi paeluvad, siinkohal soovin jagada muusikat.

Pala juutuubi lisaja pala sisu kohta lisab järgnevat:
Its a terrible lament for a broken relationship-( this wound our tango)- and Its a play on dark and light as a symbol. Come back to me and love me in the dark, (where we can just be alone with our feelings) and this night will be all of our days (we never had that didnt work)-blind me (so I can't see our troubles) kill my heart (so I cant feel pain).

Gurmee-elamus Viru Folgil: Interglatsiaalne Ühendus

Kõige ägedamad asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kohe üldse ei oska oodata. Või kui, siis ainult natuke :). Sestap minagi oma sammud seadsin laupäevasel Viru Folgil Käsmu rahvamajja, sest üks harmoonium, tšello, elektrikitarr ja nimi Interglatsiaalne Ühendus (IGÜ) võiksid ometi ju midagi huvitavat tähistada.

Torge Mambachi (ehk Marge Tombachi) tekstidele loodud muusikalised hetked olid midagi uudset ja värsket. Kui oleksin filmilavastaja, siis oleksin leidnud oma uusima teose helitausta meisterdajaid. Taolised hääleeksperimendid, mida Mambach kuuldavale tõi ning selliselt oma hääle kasutamine viitavad väga hea enesetunnetusega inimesele. Maitsekalt kokku sobitatud tšello (Kaia Tambi) ja kitarripartiid (Elmar Sats) ning solisti (Torge Mambach) aimatav klassikaline? häälekool moodustasid veidi ootamatu, kuid kindlasti orgaanilise terviku.

Pigem pole IGÜ koduskuulamise muusika, vaid kõlabki kõikse paremini elavas esituses kergelt ajahambast räsitud väikses kultuurimaja saalis, kus vaid üksikud inimesed. Interglatsiaalne Ühendus võib kas väga meeldida või tekitada kergeid õudusvõbinaid, vahepealseid variante, mul on tunne, ei ole. Mina igatahes olin võlutud ja mul on hea meel, et me kohtusime.

Igal juhul aitäh, Viru folk, et pakud lisaks suurtele lavadele ka väiksemaid intiimsema õhkkonnaga värskeid kontserte.

Post- Melanhoolia. Vajan roigastest võlukoobast.

Visuaalselt võluv, sümbolistlik ning kahtlemata personaalne - see on Lars von Trieri viimane film "Melancholia" (2011). Üheaegselt piinavalt võluv ja võigas korraga. Meisterlik edasi andmaks mitmesuguseid emotsioone ning kokkuvõttes tekitama vaatajas läbilõikavalt häirivat tunnet. Melanhoolia nimeline planeet, millega kokku põrkudes Maa oma lõpu leiab ning paralleelselt kulgev Justine`i lugu on suurepärane allegooria ühiskonna varjukülgedele nagu depressioon, üksindus ning surve kogu aeg ja kõiges õnnestuda. Kui põrkud suure sinise planeediga toimub emotsionaalne maailmalõpp.

Varasemast meenuvad Trieri "Dogville", "Manderlay" ning "Dancer in the dark", millest esimene mind päevadeks emotsionaalselt kõigutas. Eelnevalt nimetatud filmid võitlesid sotsiaalsete teemade rindel, veniv ja valutamajääv Melanhoolia jääb eemale sotsiaalsest õiglusest ja unistustest ning keskendub vaid hirmudele, masendusele ning neist tingitud rahutusele.
Depressioonist vaevatud Justine`i silmades on üldinimlikku ja siirast-head emotsiooni vaid sel hetkel, kui lubab hirmunud väiksele õepojale maailmalõpu varjuks roigastest võlukoopa ehitada.

Kuhu kadus armastus, headus ja kollased lilled?

Kui vahetult peale filmi vaatamist vaevas mind iiveldus ja järgmisel hommikul tabas viha, et milleks taolist filmi üldse teha ning milles üldse peitub von Trier`i geniaalsus, siis vastus on siin juba olemas. Trier on kahtlemata meisterlik kutsuma esile oma visuaalkunstiga väga võimsaid emotsioone. Iseasi milleks ja kuipalju sellist (visuaalselt-ükskõik-kui-võimast) kunsti, mis ütleb, et kõik on halvasti ja las lõppebki see maailm ära, meil vaja on?

jazz lumel

Jazzuhõnguline Saami lauljatar Sofia Jannok toob jahedamaid tuuli ja 50ndate stiili tänasesse kuuma ilma. Väga helge lugu, saaks ainult aru, millest lauldakse :)!