Jälle 17

Keskmine ameerika film on kui klassikaline poplaul. Juba loo alguses teame meloodiat, siis kuuleme erinevaid teemakordusi. Kosutavad moraaliterad on refrääniks, mis pärast kummitama jääb ja me teame millise kitarri või sündiakordiga see (õnnelikult)lõpeb. Esitavad ilusad ja stiilsed inimesed või siis äärmiselt omapärased (ja hea südamega) kole-esteetika esindajad. Väga turvaline, ei mingeid ootamatusi.
"17 Again" ei ole selle võrdlusparalleeli osas mingi erand. Peaosaline Zac Efron on laiatarbešarmikas oma 37-aastase elutarkusega teismelise kehas ning Matthew Perry juba kõigile varasemast tuntud sõbralik biit. Narratiiv ”kui ma saaksin oma elu uuesti elada” on leitav mitmetest populaarsetest filmidest (Click, Butterfly effect, Peggy Sue got married jne). Ameeriklaste keskkoolinostalgia aga jääb siiani mulle suures osas arusaamatuks. Tõenäoliselt annab see laialtlevinud temaatika võimaluse käsitleda kõigile arusaadavaid stereotüüpe ning täiskasvanuna naljakana tunduvad läbielamisi, näidata noori ilusaid inimesi. Kes meist poleks keskkoolis käinud?

Kõikidele snoobidele, kes armastavad oma sotsiaalsete võrgustike profiilidesse ainult kultusreziišööre ja maailmakuulsaid kirjanikke toppida ütlen, et jätkuvalt olen seisukohal, et olulisem mida vaatad, on see kuidas Sa seda vaatad ehk lahti mõtestad.

"Jälle 17" on hea lõõgastav meelelahutus. Hirmkõrgete ootustega ning klišeedekartlikul inimesel ei tasu end ei populaarfilmikinno ega retrodiskole virisema vedada.