Möödunud ajavahemikus Genklubis nauditet Kriminaalne Elevant, Orelipoiss ja Romb olid väga meeldivad, sellegipoolest ei tekkinud neist pikem inspireeritet keeleline representatsioon siia. Mõttetalgute pidamise asemel sai see aasta "ära tehtud" - puid istutatud. Küll aga ei saa üle ega ümber 1. ja 2. mail toimunud Tartu Muusikapäevadest.
Minu põlvkond ei tea, et Mahavok instrumentaalansamblina on väga arvestatav fusion ansambel ning Erki- Sven Tüür on dramaatiline solist. Biitmuusika kõlab tänapäeva pubides enamasti kui kergelttarbitav süldirokk (kasvõi Ivo Linnaga) ja Riho Sibulat teatakse enamasti vaid Ultima Thule mehena.
Muusikapäevade publik oli valdavalt keskea künnise ületanud, siin seal paistis üksikuid noorigi muusikahuvilisi. Pühapäevaõhtusel kontserdil oli saalist vaba julgelt neljandik.
Uuendusliku kavaga astusid ülesse Jääboiler ning Singer Vinger, kuulasime ansambli musitseerimist vaheldumisi Inboili (uue!) luulega ning sinkuvinku raius 20 minutit Kalkari paari esimest takti kinokollaazi "Rovestnik" ja Hale Bop Singersi koori saatel. Koori võimendus polnud kahjuks eriti õnnestunud ning enamik nende lauldavast sõnumist läks seetõttu kaotsi.
Mida veel? Eesti rahvas armastab palavalt oma diivasid Silvi Vraiti (Pildil Melodija plaadikaas, 1986) ja Kare Kauksi, eriti lavalaudadelt kaugel olnud Kauksi. Contus Firmus ja In Spe esindasid "vana" ja uut
progesektsiooni. Fixiga esines "mustade prillidega kiilas juut, kel oli Gibsoni kitarr" ehk Jüri Rosenfeldt. Toomas Vanem ja kitarristide ansambel hoiavad kõrgel instrumentaalroki lippu (Toomas ja Heini Vaikmaa tunduvad agarad Steve Vai fännid olnud?). Linnutee kontserdi alul vajus meie pingireale Mikk Tammepõld Brides in Bloomist, tagantjärgi mõeldes on neil kahel kollektiivil mitmeid muusikalisi paralleele omavahel.
Kõige suuremad üllatajad minu jaoks olid Fix ja esimese päeva lõpetanud In Spe. Uhke tunne, et just Tartust võrsus selline kollektiiv. Muidu vaoshoitud Toomemetsa jõuline tenor ja taustvokaalide sobivus (Vrait, Metsala, Pihlap)!
Repertuaarivalikus polnud muidugi pääsu- ehk parafraseerides: rahvas tahab tsirkust ja pardikest! Tüüri muusika oli hoopis teisest ooperist- arendatud muusika sügavus ja hoolikalt valitud lüürika (Alliksaar näiteks) oli tõeline elamus.
Muusikapäevadel ei jäänud kõlamata Sibula "Kuulaps" ning lõpetuseks veeretati lavalaudadele Estonia klaver ja andsid kontserdi "vana ja uus koostöös" - Tõnis Mägi ja Chalice.
Andeks ei saa anda vaid seda, et tudengid kui kaheksakümnendatel ja praegugi noorusliku vaimu kandjad, tulid korraldajatele meelde vaid siis kui tõenäoliselt näha, et saalid 350.- piletihinnaga täis ei müü. Sooduspileteid oli saada aprilli viimastel päevadel. Ehk siis kui sinnani oleks julenud oodata (mida ma ettenägeliku inimesena loomulikult ei teinud), oleksin sama raha eest näinud ka Kappel/ Nõgisto/ Steinfeldti, Pantokraatorit, Siiri Sisaskit, ansambel Blacki isamaalist kava ja teisi artiste kes mõlema päeva esimestel kontsertidel ülesse astusid. Pöhäh!
Minu põlvkond ei tea, et Mahavok instrumentaalansamblina on väga arvestatav fusion ansambel ning Erki- Sven Tüür on dramaatiline solist. Biitmuusika kõlab tänapäeva pubides enamasti kui kergelttarbitav süldirokk (kasvõi Ivo Linnaga) ja Riho Sibulat teatakse enamasti vaid Ultima Thule mehena.
Muusikapäevade publik oli valdavalt keskea künnise ületanud, siin seal paistis üksikuid noorigi muusikahuvilisi. Pühapäevaõhtusel kontserdil oli saalist vaba julgelt neljandik.
Uuendusliku kavaga astusid ülesse Jääboiler ning Singer Vinger, kuulasime ansambli musitseerimist vaheldumisi Inboili (uue!) luulega ning sinkuvinku raius 20 minutit Kalkari paari esimest takti kinokollaazi "Rovestnik" ja Hale Bop Singersi koori saatel. Koori võimendus polnud kahjuks eriti õnnestunud ning enamik nende lauldavast sõnumist läks seetõttu kaotsi.
Mida veel? Eesti rahvas armastab palavalt oma diivasid Silvi Vraiti (Pildil Melodija plaadikaas, 1986) ja Kare Kauksi, eriti lavalaudadelt kaugel olnud Kauksi. Contus Firmus ja In Spe esindasid "vana" ja uut
progesektsiooni. Fixiga esines "mustade prillidega kiilas juut, kel oli Gibsoni kitarr" ehk Jüri Rosenfeldt. Toomas Vanem ja kitarristide ansambel hoiavad kõrgel instrumentaalroki lippu (Toomas ja Heini Vaikmaa tunduvad agarad Steve Vai fännid olnud?). Linnutee kontserdi alul vajus meie pingireale Mikk Tammepõld Brides in Bloomist, tagantjärgi mõeldes on neil kahel kollektiivil mitmeid muusikalisi paralleele omavahel.Kõige suuremad üllatajad minu jaoks olid Fix ja esimese päeva lõpetanud In Spe. Uhke tunne, et just Tartust võrsus selline kollektiiv. Muidu vaoshoitud Toomemetsa jõuline tenor ja taustvokaalide sobivus (Vrait, Metsala, Pihlap)!
Repertuaarivalikus polnud muidugi pääsu- ehk parafraseerides: rahvas tahab tsirkust ja pardikest! Tüüri muusika oli hoopis teisest ooperist- arendatud muusika sügavus ja hoolikalt valitud lüürika (Alliksaar näiteks) oli tõeline elamus.
Muusikapäevadel ei jäänud kõlamata Sibula "Kuulaps" ning lõpetuseks veeretati lavalaudadele Estonia klaver ja andsid kontserdi "vana ja uus koostöös" - Tõnis Mägi ja Chalice.
Andeks ei saa anda vaid seda, et tudengid kui kaheksakümnendatel ja praegugi noorusliku vaimu kandjad, tulid korraldajatele meelde vaid siis kui tõenäoliselt näha, et saalid 350.- piletihinnaga täis ei müü. Sooduspileteid oli saada aprilli viimastel päevadel. Ehk siis kui sinnani oleks julenud oodata (mida ma ettenägeliku inimesena loomulikult ei teinud), oleksin sama raha eest näinud ka Kappel/ Nõgisto/ Steinfeldti, Pantokraatorit, Siiri Sisaskit, ansambel Blacki isamaalist kava ja teisi artiste kes mõlema päeva esimestel kontsertidel ülesse astusid. Pöhäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar