Nägin täna päris toredat und. Nimelt oli Vaiko Epliku kontsert tulemas ja siis ma istusingi mingis klassiruumis koos teiste studentidega, kontserti ootamas. Vaiko seal sättis oma tehnikat ülesse ja mina lugesin mingeid kooliasju ja kirjutasin ühte arvustust. Äkki kutsub Vaiko mind kaasa- et tule sina...jajah sina, et paki asjad kokku, ma näitan Sulle plaate. Ja siis lähemegi ühte väiksesse ruumi, kus on lademetes plaate. Kõik riiulid ja seinad on neid täis. Vanu ja uusi, kodumaiseid ja välismaiseid ning totaalselt out of space (sest Marsil ei kasva muud... :)?), kõik on vinüülid. Ma lehitsen ja vaatan neid ja aegajalt Vaiko kommenteerib ja räägib lugusid plaatide kohta. Ja samas annab mulle ka laua taga intervjuud. Diktofon suriseb mõnusalt. Mingi hetk kaob Vaiko ära.
Ärkan väikse toa põrandal teki sees, kui ukse taha tulevad turvamees ja koristajamutt Vaikot otsima, et aeg on lavale astuda. Mina ei tea Vaikost midagi. Nemad ka mitte.
Ajan end ülesse ja lähen klassiruumi teiste juurde kontserti ootama. Rahvast on palju-palju selles tillukeses klassiruumis. Vaiko on kohal täpselt õigel ajal, tal on mõned toonid heledamaks värvitud juuksed!, helebeez pintsak, alt kitsenevad seemisnahksed püksid ja nööridega madalad saapad. Ta irvitab omaette: Ja teie arvasite, et ma olen kadunud, et ma ei tulegi.
Hommikul kuulasin võileibade kõrvale Claire`s Birthday plaati "Future is now" ja ansambel Koera.
1 kommentaar:
Ma nägin ka midagi eriti aktiivset ja siis helistas unenäos ema, mis tegelikult oli aga minu äratuskell ja nii ma siis pumpasin Rogeril kummid täis ja vuhisesin kevadesse. Ilus on see Haapsalu.
Postita kommentaar