Hoolimata sellest, et mu enda tervis mulle üleeile kodumaa päälinnas koledasti vastu töötas, jõudsin eile õnnelikult ja komplikatsioonideta oma jalad Austerlastemaa pinnale maandada. Eilne päev möödus taastudes ja magades Laura sõbralikus kodus ning õhtul tutvusime tema sõbra ja Viini öiste tuledega. Tundun endale totaalse provintsitüdrukuna, keda tänavaid ääristavad vähemalt 5-korruselised hooned pidevalt pead kuklasse ning sildid silmi kirjuks sunnivad ajama. Teada saan ka seda, et näeme Lauraga väga elegantsed välja- seelik ja kontsakingad on siin tavalise pubiskäigu jaoks tsipa liig. Päevase uinaku vaheline tutvumine raamatuga "Rough guide to austria" ja varasem trammisõit kuluvad ära. Sõbraliku austerlase viited erinevatele hoonetele ning üht- teist tundub juba tuttav.
Täna võtsime ette käigu Habsburgide suveresidentsi Schönbrunni. Keiserlik palee ning kõik sinna juurdekuuluv (muuseumid, pargid, skulptuurid jne) on vägagi grandioosne. Kerge (umbes tunnipikkune) jalutuskäik lossipargis, linnale avaneva vaate imetlemine ning suundusime sealsamas asuvat maailma vanimat loomaaeda avastama.
Asutatud aastal 1752, ja sisaldas mitmeid sellised olevusi, keda minu silmad enne kohanud polnud. Panime silmad peale ka "kohalikule hitile" ehk pandabeebile nimega Fung Lo, kes ka igal pool loomaaeda reklaamivatel plakatitel ja muul sümboolikal figureerib. Kohalike sõnul korraldati isegi nimekonkurss, kus austerlased said internetis viie erineva hiina nime vahel valida. Millest furoor- tegemist maailma ainukese loomaaias (=vangistuses) sündinud hiid- pandaga. Sündinud on Fung Lo 2007 aasta novembris ning mainida tasuks seda, et sündides on panda päris tilluke- ainult umbes poole peopesa pikkune :). Praegu juba täitsa matsaka mõmmi moodi, poseerima polnud ta kahjuks eriti aldis, kuid kuna tema nägemiseks pidime pooltunnikest sabas seisma, saate ka teie tema karvast selga silmitseda.
Veel eredaid mälestusi: flamingod, raagritsikad, keiserpingviinid, kitsetaltsutajast ahvipere, jääkarulaps, lendorav. Üliedevad Schönbrunni pargi oravad.Hiline lõunasöök 1. regioonis, jalutuskäik Viini keskuse tänavatel ning liblikanäitus Schmetterlinghous`is. Liblikad polnud prepareeritud ja nõela otsa aetud, vaid lendlesid vabalt ringi troopilise kliima ja taimkattega hoones. Kõige põnevama aga visualiseerin:
Nagu mõnelegi põhikoolist meenub on tegemist täismoondega olenditega. Siin siis rida nukke ning võimalus ka piiluda kookonist väljuvat tegelast. Mõned kuivatasid ja sirutasid tiibu juba kastipõrandal. Kuidas nukud kasti said? Laura bioloogist šveitslase sõnul, on võimalik nukke ettevaatlikult eemaldada ning uuesti kleepida vajalikku kohta. Siiski pole osa nukke liblikamaja kohalikud, vaid on imporditud. Põnev igatahes on kookonist väljujat piiluda :).Väljaspool kasti lendasid mõned päris julgelt väikeste laste sõrmedele ning võimaldasid turistidel neid end fotoaparaadi klõpsatuste saatel jälitada.
tänase ja eilse päeva naiivsed avastused:- Viini mugav ja kiire ühistranspordiskeem (U-bahn - metroo; S- bahn - äärelinnarong; trammid)
- arhitektuuri ja kunstiajaloo sõbrad tõmbaksid end Viinis rõõmust rõngasse!
- sirel ja kõiksugu värvilised põõsad õitsevad, kaasaarvatud kastan NB: siin on üpris levinud roosade õitega variant!
- kohalik sirel pole eriti muteerunud- õnne leida võimatu!
- autonumbritele kirjutatakse lisaks numbrile ka linn või maakond
- mahla ja veini segatakse siinkandis joomiseks meelsasti mineraalveega
- Tartu on väga- väga- väga jne ....väike. Mina ka. Aga Viin on suur, suur, suur.
- minu eurovaru kahaneb ähvardavama kiirusega, kui seda oskasin ette kujutada
- ka mina olen "neetud turist"
- leidsin oma printsi. Miskipärast nad hoiavad teda puuris ja ligi ma ei saa....
Aga nüüd lähme vaatame, kuidas austerlased on harjunud sinist pigistama ehk väisame bluusikontserti kohalikus jatsuklaabis.
Tschüss!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar