Ajakirjas Muusa jaanuar/ veebruar 2007 numbris rääkis Jaan Rekkor oma elu võimsamatest teatrielamustest.
Tsiteerin:” Jaan Toominga “Põrgupõhja”, “Polonees” ja “Veli Joonatan” tekitasid aimduse, et teater ei olegi lõbustusasutus, vaid et sõnas “teater” segunevad religioon, filosoofia, maagia, kirg, naer ja kurbus veel millegagi, millel pole nime. Seda nimetut tundsid näitlejad nendes etendustes loovat ja teadvat. Tahtsin sedasama”
Mitmed kindlasti mõlgutavad mõtteid, miks pole ma siia ridagi riputanud Draama festivali enda viimasest valikust. Tagasiülatuvalt ma seda nüüd tsipakene ka teen.
NO99 on valinud etenduseks GEP vägagi intrigeeriva teema, mida on avalikkuses juba parajalt leierdatud. Iibeteemale leitud seekord aga veidi teistsugune vaatenurk. Stoori üles ehitatud etüüdidele, mille läbivaks teemaks oli seltskonna noorte meeste meeleheitlik katse eesti rahvas väljasuremisest päästa. Milleks pikalt- laialt iibest heietada, tuleb teha lapsi ja kohe!
Vaatajad said näha, millistesse situatsioonidesse see mehi ja nende naisi juhtis, kuulda lõike võrgutusõpikust, veenduda NO näitlejate eestiarmastuses ning nautida “projekti rahastamise” strateegia otsingut venelaste PR agentuuris, mis vaieldamatult oli üks parimaid stseene minu arvates. Terve etendus oli vürtsitatud mõnusa vahetu huumoriga. Pidin päris tihti naerupisaraid kuivatama J. Eraldi vääriks väljatoomist see hetk, kui end just aluspüksteväele koorinud närviline ja puruvihatsev Jaak Prints tütarlastele peale seda kui nood teda lohutasid alkaritest väikese punase roosi välja tõmbas.
Muusikaline kujundus oli mesi minu kõrvadele. Keegi oli ohtralt vaeva näinud ning stseenide vahele korjanud välja Led Zeppelini lugudest lõike, mis sobisid kõik kenasti sinna kus neid lasti! Arvestades Zepi pikaperioodilist tegutsemist on seal leida küll ja küll….ning leiaks veel vabalt ühe sarnase etenduse vahepaladeks. Rokib! Hea meel, et julgetakse kasutada rokkmuusika väljendusviisi järjest julgemalt teatris (ei saa mainimata jätta, et väga positiivsetest muusikalise kujunduse elamustest meenuvad veel eelmise aasta Draama aegne Endla “Kauka jumal” – Metsatöll- “Oma laulu ei leia ma üles” ning Kadi Tudre diplomilavastus “Ka liblikad on vabad” Janis Joplin- Down on me)
Ainuke lugu, mis kergelt kriipima jäi oli “Stearway to heaven” kasutamine ühes stseenis, kus küll loo areng toimuva tegevusega harmoneerus, kuid tundus minu jaoks veidi hambutu. Eks see tingitud selle loo liigsest populaarsusest ja leierdatusest.
Eestikeelsest ja isamaalisest: katkend Rannapi tsüklist “Ilus maa” (Runneli sõnadele- imeilus J!), Eespere “Ärkamise aeg” ning kõige lõppu lauldud “Ei ole üksi ükski maa”.
Viimane esitati näitlejate poolt nö lisaloona peale jätkuvat aplausi ja korduvat tagasikutsumist. Miks? Tundus kergelt pateetiline, aga taaskord enda viga, et seda korduvalt korbipidude lõpus tervesaalivennastumistena mitmeid kordi on kuulatud- tantsitud.
Enamasti andekast ja kergestijälgitavast tekstist oli ainult üks osa mis kaldus liiga filosoofiliseks ning arvestades seda, et toimus etenduse lõpuosas, seda sisu sealt enam eriti teravalt ei nokkinud.
Noored inimesed ja eesti rahvarõivad (triibuseelikud!) on nii ilusad. Kui puhtast puidust põrmandul tantsitud Tuljak ja isamaalised igihaljad vikerviisid (mitmehäälselt!) ei pane südant põues põksuma, siis mis eestlane Sa oled?
Minule küll sai selgeks enamusi etendusi nägematagi, miks DRAAMA 2007 zürii valis selle etenduse festivali Suure Preemia vääriliseks, samuti saadi ka kooskõlalisima lavastuse preemia.
Kes rohkem soovib teada www.no99.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar