I`ve got fire in the fireplace, got a cat besides the stove

Sain just kirja, et olen internetiloosimises võitnud endale ühe Black River Bluesmani ja 2 Bullfrog Browni CD-d.

Meeldiv :). Kiidetud olgu fortuuna!

Siia ka meeleoluks mõned jäädvustused eelmisel reedel (21.09) rokiklubis toimunud kontserdist. Bullfrog Brown ning varasemaltki piparmynditees mainitud Alaska Kalanen.

veelkord teatrist: GEP

Ajakirjas Muusa jaanuar/ veebruar 2007 numbris rääkis Jaan Rekkor oma elu võimsamatest teatrielamustest.

Tsiteerin:” Jaan Toominga “Põrgupõhja”, “Polonees” ja “Veli Joonatan” tekitasid aimduse, et teater ei olegi lõbustusasutus, vaid et sõnas “teater” segunevad religioon, filosoofia, maagia, kirg, naer ja kurbus veel millegagi, millel pole nime. Seda nimetut tundsid näitlejad nendes etendustes loovat ja teadvat. Tahtsin sedasama”

Seda mõtet olen mitmes vestluses kasutanud ning olen lubanud täpse tsitaadigi leida. Siin see nüüd on.

Mitmed kindlasti mõlgutavad mõtteid, miks pole ma siia ridagi riputanud Draama festivali enda viimasest valikust. Tagasiülatuvalt ma seda nüüd tsipakene ka teen.

NO99 on valinud etenduseks GEP vägagi intrigeeriva teema, mida on avalikkuses juba parajalt leierdatud. Iibeteemale leitud seekord aga veidi teistsugune vaatenurk. Stoori üles ehitatud etüüdidele, mille läbivaks teemaks oli seltskonna noorte meeste meeleheitlik katse eesti rahvas väljasuremisest päästa. Milleks pikalt- laialt iibest heietada, tuleb teha lapsi ja kohe!

Vaatajad said näha, millistesse situatsioonidesse see mehi ja nende naisi juhtis, kuulda lõike võrgutusõpikust, veenduda NO näitlejate eestiarmastuses ning nautida “projekti rahastamise” strateegia otsingut venelaste PR agentuuris, mis vaieldamatult oli üks parimaid stseene minu arvates. Terve etendus oli vürtsitatud mõnusa vahetu huumoriga. Pidin päris tihti naerupisaraid kuivatama J. Eraldi vääriks väljatoomist see hetk, kui end just aluspüksteväele koorinud närviline ja puruvihatsev Jaak Prints tütarlastele peale seda kui nood teda lohutasid alkaritest väikese punase roosi välja tõmbas.

Muusikaline kujundus oli mesi minu kõrvadele. Keegi oli ohtralt vaeva näinud ning stseenide vahele korjanud välja Led Zeppelini lugudest lõike, mis sobisid kõik kenasti sinna kus neid lasti! Arvestades Zepi pikaperioodilist tegutsemist on seal leida küll ja küll….ning leiaks veel vabalt ühe sarnase etenduse vahepaladeks. Rokib! Hea meel, et julgetakse kasutada rokkmuusika väljendusviisi järjest julgemalt teatris (ei saa mainimata jätta, et väga positiivsetest muusikalise kujunduse elamustest meenuvad veel eelmise aasta Draama aegne Endla “Kauka jumal” – Metsatöll- “Oma laulu ei leia ma üles” ning Kadi Tudre diplomilavastus “Ka liblikad on vabad” Janis Joplin- Down on me)

Ainuke lugu, mis kergelt kriipima jäi oli “Stearway to heaven” kasutamine ühes stseenis, kus küll loo areng toimuva tegevusega harmoneerus, kuid tundus minu jaoks veidi hambutu. Eks see tingitud selle loo liigsest populaarsusest ja leierdatusest.
Eestikeelsest ja isamaalisest: katkend Rannapi tsüklist “Ilus maa” (Runneli sõnadele- imeilus J!), Eespere “Ärkamise aeg” ning kõige lõppu lauldud “Ei ole üksi ükski maa”.

Viimane esitati näitlejate poolt nö lisaloona peale jätkuvat aplausi ja korduvat tagasikutsumist. Miks? Tundus kergelt pateetiline, aga taaskord enda viga, et seda korduvalt korbipidude lõpus tervesaalivennastumistena mitmeid kordi on kuulatud- tantsitud.

Enamasti andekast ja kergestijälgitavast tekstist oli ainult üks osa mis kaldus liiga filosoofiliseks ning arvestades seda, et toimus etenduse lõpuosas, seda sisu sealt enam eriti teravalt ei nokkinud.

Noored inimesed ja eesti rahvarõivad (triibuseelikud!) on nii ilusad. Kui puhtast puidust põrmandul tantsitud Tuljak ja isamaalised igihaljad vikerviisid (mitmehäälselt!) ei pane südant põues põksuma, siis mis eestlane Sa oled?

Minule küll sai selgeks enamusi etendusi nägematagi, miks DRAAMA 2007 zürii valis selle etenduse festivali Suure Preemia vääriliseks, samuti saadi ka kooskõlalisima lavastuse preemia.

Kes rohkem soovib teada www.no99.ee

Identiteet

Kilekotist saia söön
ja kokakoolat peale joon.
Et me vahval isamaal
lokkaks intellekti potentsiaal

Ma olen tudeng.

21.09.07 TÜ RMTKG

suured terasest massinad

Mulle nad meeldivad. Nad on mitu korda suuremad kui mina ning hoopis teisest puust.
Liiguvad parajalt kärarikkalt ning liigutavad asju ja inimesi ühest kohast teise.

Teie ees:
Auruvedur 52 3368 (vasemal) ja elektrirongi juhtvagun ER 1-2303 (all)







Ja minu lemmik:
Auruvedur L-1646
Töökorras L-vedur kaalub 103 tonni + täis tender 78 tonni. Katla tootlikus on kuni 16 tonni auru tunnis, masina võimsus kuni 2125 hobujõudu, piirkiirus 90 km/h. Eesti oludes vedasid need vedurid kaubaronge normaalkaaluga 2800 tonni.

1963. aastal vahetati L-seeria raskete kauba-veduritega välja kogu Eesti laiarööpmeliste kaubavedurite park ja need vedurid kindlustasid kogu kaubaveo siinsetel laiarööpmelistel liinidel kuni liikluse motoriseerimiseni 1970. aastate algul, mil Eestis oli 66 sellist vedurit (allikas: rongi küljes olnud tahvel).


Rongi rattad ragisegu !!!

Haapsallu juhtute, siis soovitan soojalt külastada raudteemuuseumit :).

Selver sakib ja kaups rokib

Vestan Indreku loal, tema sõnadega, huvitavast eksperimendist, mille nädalake tagasi läbi viisime.
Igasse kodusse oma Hanerood!

veinipudeli süvendi korrelatsioon hinnaga

Kivid sinu taskutes

Eesti on ühe fakti poolest üks väga eriline riik. Nimelt olla meil oma rahvaarvu kohta väga palju teatreid ning näitlejaid. Peale eilset etendust koju kõmpides mööda hämarat tänavat tulid mulle vastu kaks teksades- tossudes kantpead. Kõrv püüdis kinni vaid üheainsa repliigi nendevahelisest vestlusest “… no vähemalt korra aastas peab normaalne inimene ikka teatris ära käima…” Illustreerigu see olukord, siis Eesti rahva vajadust ja khm… meelelahutusvajaduse mitmekesisust.

Üks minu lemmikhetki, viimase kümne aasta jooksul, ma arvan, on see hetk, mil teatrisaalis tuled ära kustuvad. Ära siit ning minek sinna. Kus päevad ja aastad mööduvad minutitega, kümnepealine grupp on terve rahvamass, tume riie taustal on kord mets, kord palee. 30- ligi mees on korraga aastakümneid vanem. Seepärast mulle teater väga meeldibki. Kõik võimalik, vaja on vaid kujutlusvõimet.

Eile vaatasin Ateena keskuses Marie Jonesi näidendit “Kivid sinu taskutes”. Juba näidendi esimesest neljandikust peale oli teada, kelle taskus need kivid saavad olema. Kujutatav vastandus unistustega vaeste töölisklassi noormeeste ning võimuka ja ülbe Hollywoody maailma vahel hakkas paistma juba peaosaliste esimestest dialoogidest.

Sisu seega erilisi üllatavaid arenguid ei pakkunud. Küll aga tegid seda Indrek Ojari ja Argo Aadli, kes oma hämmastavalt kiire ümberkehastumisvõimega mängisid kumbki etendusest vähemalt viite rolli (kui ma ei eksi nüüd). Kerge keha- või ümberpöördega, valguse muutumisega või jaki õlalt heitmisega saab noormehest taat, Hollywoody näitlejannast käredakeelne reziissöör, täismehest poisike. Imetlusväärne ! Hämmastavalt sujuvalt toimusid ka üleminekud ning hetkeks ei tekkinud kahtlustki, milline tegelane seisab meie ees laval. Üleminekuid toetas mõnikord ka valgustuse muutumine või taustaheli ilmumine/ kadumine. Lisaks sellele draamaetenduses saali naerutada mõistatamismängudega erinevatest tuntud filmide tegelastest, iiri tantsu vihtuda ning kahekesi vähemalt kolmeminutilise loo ajal vähemalt 5-liikmelist rokkbändi kehastada! Selle kõigega said need kaks meest hakkama!

Lavakujundus lihtne ja lakooniline- must sein, kaks helendavate piitadega ust, väljamaa filmidest nähtud kasiinode ja ööklubide umber olevad punased köispiirded. Ka näitlejad kandsid musta, pealevisatavat halli jakki ning Aadlil oli ka vest.

Muusikalises kujunduses kasutatust jättis väga mõnusa emotsiooni Bluri “ Charmless man” ning Hendrixilt ei mäletagi enam kas see oli “Stone Free” või “Purple Haze”. Tõsielusarjast melomaani traagika ma ütlen :P.

Minu süda jäi rahule peale etendust püstiseisvat poolt saali vaadates :). Argo ja Indrek on igati teeninud ära viiekordse lavale tagasikutsumise!
Saali tühjenedes jäi kõlama Vaiko Epliku “Taevad”, mis sellise mõnusa õhulise lootusrikkuse emotsiooni lõi ning tõestas muusikalise kompositsiooni terviklikkust (loodetavasti ei olnud see lugu juhus).
“Kui öö laskub maale. Ja me tema rüppe. On mäed tema käed ja tuuled ta huuled….taevas on alati valla, kuid me ei tea, ei tunne veel….”

must ronk seekord ei lennanud, ei lennanud, ei lennanud....

Eile viibisin Tallinnas seoses tööseminariga ning ühes töökaaslastega sain Linnateari lavaaugus vaatamas käidud ka etendust "Ronk". Toimunu oli selle komöödia viimane etendus.
Olin päris põnevil, sest 1) ma pole kunagi Tallinnas (linnateatris) teatris käinud; 2) Linnateatri "Meeletu" meeldis mulle väga; 3) etenduse autor oli Carlo Gozzi, kelle sulest on tulnud ka "Armastus kolme apelsini vastu". Ka lavastaja oli sama- Nüganen.
Kuidas seda nüüd siis öeldagi? Olen tiba pettunud.
Pettunud 1)publikus, kes peale lõppu üksmeelselt plaksutas kui hull ning püsti seisis; 2) linnateatris, kes ju ometi võiks intelligentselt nalja teha. Hoolimata sellest, et mõned killud tõesti olid naljakad, oli vahel suisa igav ning paljud naljad liiga labased; 3) endas, et ma ootused nii ülesse ajasin. Ikkagi Linnateater ju noh.

Sellega seoses tekkis mul mõttelend ühe nähtuse kohta, millest pajataks võibolla kunagi veidi pikemalt. Praegu aga napilt. Nimelt on tegemist kultuslikkusega. Tänapäeva infoühiskonnas, kus suureks märksõnaks on "turundustrateegia" on väga raske teinekord orienteeruda. Meedia ning kultuurikriitikud teevad meie elu palju "lihtsamaks" ning ütlevad nii siin kui seal, et mis on hea ning vaatamis- kuulamist väärt. Kamoon enamus plaadi- ja filmiarvustusi (okei vähemalt päevalehtedes) on puhtalt tarbijasoovitused. Paljud tahad olla elitaarsed ning kultuursed ja vaatavad väärtfilme ning tunnustatud teatrit. Seda millest räägitakse (rääkijaks enamasti on massimeedia)! Noorel hakkajal kulturnikul on lausa kohustus vaadata kultusfilme, lugeda kultusteoseid ning maailmakuulsaid reziišööre peast lahmida. Aga mis on Su enda arvamus ning kas keegi julgeb vastu vaielda sellele, mida tunnustatud kritiseerijad juba öelnud on? Kui tuleks keegi, kes ütleks näiteks, et näiteks Tarantino filmid on pask ning selle ka adekvaatselt ära argumenteeriks, oi ma oleks sillas.

Täna siis Tartus Draama festivali raames Linnateatri "Kivid sinu taskutes", kus mängivad eilseski etenduses rollid teinud Indrek Ojari ja Argo Aadli. Eks näis.

Illustreerivad pildid pärinevad etenduse "Ronk" kavalehelt.

“Eile sain koolis ma ühe….”

Käimas on Draama festival ning etendusi jagub igasse päeva. Esimene minu valikust oli möödundpühapäevane Rakvere teatri etendus “Kuidas elad Ann?”- Aidi Valliku raamatul põhinev noortetükk 14. aastasest tavalisest koolitüdrukust ning tema maailmast. Illustreeriv pilt on pärit Rakvere teatri kodulehelt.

Mis selle tüki puhul lisas uudsust, oli see, et kasutati foorumteatri elemente. Foorumteater on sotsiaalteatri üks vorm, mis võimaldab ka publikult etendusest osa võtta, arvamust avaldada ning sündmuste käiku muuta. Seda on juba aastaid kasutatud välismaal ning Eestiski sotsiaalprobleemide käsitlemiseks noorte seas. Foorumteatri võiks ristida ka dialoogiteatriks, sest dialoogi tekitamine on tema üks eesmärkidest.
Kasutatud elemendiks oli “kuum tool”. Etendus katkes aegajalt, mida modereeris üliosavalt Jokker ning publikul oli võimalik valida ükskõik kes laval olevatest tegelastest ja küsida neilt küsimusi. Kuigi nähtaval olid kõik, lava keskmesse seatud olid siiski ema ja Ann. Peale kerget ergutust eestipublik sulas ning küsimusi sai rohkemgi, kui ajaliselt ettenähtud. Tore, et sellist asja tehakse ja tore, et õpetajad viitsivad õpilasi sellist etendust vaatama tuua.

Terve etendus oli mu jaoks vägagi emotsionaalne jada, pidevalt jooksid paralleelid omaenda teismeeaga ning väga palju tuli ka tuttavat ette. Kuidas sai keskkoolipoisse piilutud, emaga kakeldud õhtuse kojutuleku aja pärast, kangi all tõmmatud suitsumahvid ning koolipeod.

Mõned asjad ses noorteetenduses olid kergelt ebaloogilised, näiteks nagu see, kuidas nohik-poiss klassi soositumate hulgast enda lemmiku tähelepanu ja kiindumuse võitis? Aga kindlasti jäi üht-teist raamatust näidendiks jõudes süzeest välja.
Suurimaks plussiks lisaks noorte näitlejate kasutamisele oli elav muusika. Minu silma paneks särama, kui igas teatrietenduses oleks laval rokkbänd :P. Kui ma ei eksi, olid muusikalises kujunduses kasutatud lood just selleks vaatemänguks spetsiaalselt kirjutatud. Veidi pungilikud ning rabedad, kuid nende koolipoisilikkus oligi siinkohal see, mida vaja oli. Eriti mõjuv oli meeleolu loov bändipoiss Anti poolt laivis mängitud viiesekundiline kitarririff, mis etenduse eri pilte sisse juhatas.
Kokkuvõtlikult öeldes: hästi tehtud ja igati kaasakiskuv noortelugu!

Kuidas seda nüüd öeldaksegi, et laste kasvatamine ning toidu valmistamine on need 2 teemat, mille kohta kõigil on oma arvamus ? Aga...Kuhu kaob mõneteist aastaga see entusiasm, mis on noortel paariaastaste laste vanematel oma võsukesi hästi ja õigesti kasvatada? Tõenäoliselt ei leiaks ühtegi inimest, kel oma vanemate kasvatusele poleks midagi ette heita. Ja niimoodi põlvest põlve.
Paljugi muutub täiskasvanuks saades ja kodust omaette kolides. Veidi läheb aega mööda ja siis tuleb mõistmine, et omad on ikka omad ja vahel on nende seltsis väga hea olla. Vaja on vaid mõistmist, kahepoolselt.

Kõrvale: Ann-Believable - Ann