Diego "el Cigala" ehk kuidas ma Theatre Nouveau Monde saalis ohjeldamatult nutsin

Tegelikult kui ausalt koik ara raakida, siis poetasin vaid paar pisarat. Aga need olid VAGA ausad pisarad.

Montreali Jazzfestival pakub nii sise kui valiskontserte ja kogu tegevus toimub taiesti kesklinnas. Valikontserdid on tasuta, et aga naha (hetke) maailmanimesid ning eksklusiivsemaid artiste, tuleb valja kaia paris korralikke summasid. Ehk siis vastavalt huvidele, rahakotile, intiimsema voi rokkfestivalilikuma venyy eelistustele, saab teha erinevaid valikuid.

Piletid flamenkomuusika tousva staari kontserdile olid valja myydud, sestap ootasin 20 minutit piletimyygipunkti nurga taga, juhuks, kui moni pilet peaks valja ostmata jaama. Krigistasin krobeda hinna parast veidi hambaid ja saingi koha teatrimaja saalis, kus istmetel puudus number 13! (12le jargnes kohe 14). Koik on rohkemgi kui paris, motiveeritud ja ootusarevuses publik, hiigelobjektiividega fotograafid lavanurkades, kontserdieelne sahin ning festivali tunnusmuusika. Juhuuuu, ma olen siin- ma olen Montreali Jazzil!

Aga siis. Suitsune lava, tasemel muusikud, kes naudivad igat lavaloldud sekundit, nii soolotades- improviseerides kui saateansambli rollis olemist. Flamenco- kitarr, kontrabass, klaver ja percussion moodustavad maitseka ning tasakaalus terviku. Diego El Cigala on vaieldamatult ohtu staar. Kohvipruunis ylikonnas, punase vesti ja lakk-kingadega hispaanlane viib meid rohkem kui kaheks tunniks flamenco ja kuuba rytmide maailma. Ja publik armastab seda kergelt narvilist, kuid ylimalt kirglikku lokkis juustega vaikest mees jaagitult. Ei ainsatki sona prantsuse voi inglise keelt, kuid ometi ka need, kes publiku hulgas hispaania keelt ei tunne, moistaksid koike, millest ta laulab. Bolerod, tangod, coplad- iga hetk on ylimalt ehe! Tahaks tantsida niimoodi, et keegi ei nae. Niimoodi, et tunneks iga sona ja iga rytmikatket oma jalgades ja kehas.
Ka minu vaike poksuja teeb uperpalle, kui tunnen ara laulu "Dos gardenias", mille enamuse maailma jaoks kuulsaks laulnud Buena Vista Social Club, neist Ry Cooderi poolt tehtud filmis.

Publik seisab yksmeelselt pysti ja teeb 5 minutit meeletut larmi vilistades, hyydes, jalgu ja kasi kokku tagudes. Band tulebki lavale tagasi lisalugu esitama, mis siinsel jazzfestivalil on tavatu (koik kontserdid lopevad planeeritud ajal)!
Un corazon, dos gardenias para ti!

Vabaohukontsert Montreali Jazzilt: Jo Hell& Red Rooster

Nendes vendades on sartsu rohkem kui rubla eest. Kohalik bluusistaar Jo Hell on tais kui tinavile kuid see ei takista teda mooda lava ringi kappamast ning taitsa rahuldavalt suupilli mangimast. Bluusiklassikalt nime votnud Montreali trio ei tee mingeid jareleandmisi ning tulistab tund aega nagu kuulipildujast teravat bluusrokki ning vahepeale paar aeglasemat lugu. Ja nad veenavad ning kisuvad kaasa. Publik aga tahab leivale (muusikale) lisaks ka tsirkust. Pole probleemi- naeme korralikku rokkstaar olemise klassikat nagu kitarrikaelaga vehkimine, ohkuhypped, laval olle joomine jne. Kui zappa- soenguga soolokitarrist lava aarel mangib ja pilliga rahva sekka hyppab, tormab rahvas parvedena tema poole, fotokate valgud sahvimas.
Kahju on sellest, et keegi lava ees ohjeldamatult ei roki. Noori on koigi siiani vaisatud kontserdite seas vaga vahe ning keskealised pigem noksutavad pead murul istudes ja peituvad fotoobjektiivi taha. Lava esistel meetritel on vaid paar kodanikku, kes end veidi vabamalt liigutada julgevad. Kamoon, Kanada. Mis toimub ????

Fabulous Thunderbirds ja Taj Mahal Montreali Jazzil

Niisiis kontserdist, mis ammu planeeritud ja mida ma kaua oodanud....

Suureparased pikselinnud a 2010 osutusid turvaliseks vanainimese- bluusiks, mis pani kyll puusa noksutama, kuid mojus, kui oleks enamus elumahlu nii artistidest kui publikumist valja imetud. Metropolise teatrimaja oli pilgeni inimesi tais, kuid isegi augustibluusil elavad kylmad ja pohjamaised eestlased enam kaasa, kui see publikum. Aga jah....pikselindudelt kvaliteetne klassikalise bluusroki tuurisooritus. Kim Wilsonil on fantastiline haal, kuid sellest on vahe- ei mingit suhtlemist ega emotsioonivahetust publikuga. Jalalt jalale tammuv rahvas elustub vaid finaaliks- Wilsoni hoogseks suupillisooloks.

Lava saetakse ymber ja siis ongi mustade meeste kord. Taj Mahal Trio alustab elektriliselt ning kontserdi teises pooles siirdub akustilisse sektsiooni, mis kindlasti on selle kontserdi parem osa. Taj Mahal karistab laulda erinevalt korgustelt, teeb nagusid, hooritab tagumikku ning kui kasib naistel karjuda, siis naised ka karjuvad. Mangib akustilist kitarri, syntesaatorit, bandzot, mitmeid hitte, millest tunnen ara "Fishing Blues" ja "Corinna". On vaatemanguline ja rahvas elab isegi kaasa. Pole yldse paha, aga midagi on puudu. Midagi, mis oli olemas paarkymmend aastat tagasi monedel teistel lavadel? Midagi, mida ei ole enam valdavalt keskealisel publikul ?

Teinekord osutuvad hoopis teised asjad "Taj Mahalideks" kui oodatud. Aga see ju teebki elu huvitavaks.

Davai tydrukud, teeme raha!

Kodumaist huumorit kah :).

Victor Wooten - bassi meistriklass Montreali Jazzfestivalil

Seda, et bass voib olla soolopill, tean alates aastast 2005. kui kaisin Parnu Jazzil ning seal astus yles basskitarride orkester. Sellist meistriklassi aga varem nainud pole, Victor Wooteni puhul on tegemist praeguse kuuma maailmanimega ning saatebandki talle alla ei jaa. Jazzfestivali minu jaoks esimene (piletiga) kontsert pakkus ohtralt emotsiooni nii muusika kui publiku poolest. Nimelt siin osatakse kaasa elada. Terve suur teatrimaja on tais kilkeid, hyydeid, vilesid ning kontserdi loppedes tousevad inimesed nii saalis kui rodudel vagagi yksmeelselt pysti :)!
Kuigi kontsert koosnes pigem kergelt progelikust jazzfusionist, siin stiilinaide viimaselt albumilt.
Andekad sonad, kas pole!