Kui kokku saavad Jack White ja Alicia "aarrändbii" Keys, sünnib tugeva soulitunnetusega rokk. Miks ma alles nüüd avastan viimase Bondi laulu tunnusmeloodia?
teisipäev, 31. märts 2009
Üheks õhtuks langenud naiste kingades...
Foto tegi Henri Laupmaa, tiba töötles Littlewing. Tartu Uue Teatri teemad on paeluvad. Seekord siis prostituutide ning näitlejate enda lood.
"Vaikijate hääled"- need on lood, mida avalikkuses meelsasti ei räägita. Ning kui räägitakse, siis saadavad neid demagoogitsevad põhjendused maailma vanemast ametist, naiste amoraalsusest ja harimatusest ning õigusest ise rahateenimisvõimalus valida. Nii nagu see individualistlik- materialistlikule paradigmale omane.
Aga etendusest siis, niipalju kui sellest avalikult jutustada võib. Kes veel pole kuulnud massimeediast, teadmiseks, et publiku sõlmiti konfidentsiaalsuslepingud etenduse sisu levitamise kohta. Loodan, et ma oma üldistustasemega siin seda piiri ei ületa.
"Elud"on nagu korralikule eksperimentaalteatrile omane: napid, kuid mitte seetõttu vähem mõjusad vahendid, bläkkboks, vaba õhkkond (etenduse heli- ja valguskujundamine toimub kõigi silme all lavastaja teostuses, näitlejad jutlevad publikuga ja omavahel enne etenduse algust), video kasutamine. Väljakutsed noortele näitlejatele ja Keilile endale. Novosjoloval läks etendusse "ärkamisega" rohkem aega, kuid enamuses etüüdides ei jäänud ta siiski siiruselt palju Pähklimäele alla.
Näitlejannad noored, ilusad ja saledad, kord rõõmsad ja kelmikad, kord hirmahastavalt siirad. Nendega võrreldes nõudis meesprostituudiks kehastunud macho- Keili imposantselt paistvate kehavormide usutavaks mõtlemine pingutust. Samas nautisin Keili vaikivat kohalolekut dia- ja tri-loogides naistega.
Need nö langenud naised otsivad raha ja armastust valedest kohtadest. Prostituudid jõuavad mitmel puhul oma lugudes välja lapsepõlve ning need lood hoolimise puudumisest on hingematvalt ahastavad. Meie ette astuvad järjest emotsionaalsed invaliidid ja suhtesõltlased, kes kompenseerivad materiaalsega muid puudujääke või ei leia enam muid vahendeid oma pere ja laste elatamiseks. Ja see on nii kohutavalt kurb.
Etenduse lõpulugu, "Because tonight" (originaalis Patti Smithi esitatud), peabki kõrvulukustavalt ja hingekriipivalt kõlama.
Mida kritiseerida? Olen hakanud enam hindama oskust öelda vähemaga rohkem. Ka kõnealune näidend oleksid võinud mahtuda vähema, kui kolme tunni sisse.
"Elud" vähendab tunduvalt distantsi meie ja nende vahel, igalühel on oma lugu rääkida.
Las esimese kivi viskab see, kelle kapis ühtegi luukeret pole.
Aga etendusest siis, niipalju kui sellest avalikult jutustada võib. Kes veel pole kuulnud massimeediast, teadmiseks, et publiku sõlmiti konfidentsiaalsuslepingud etenduse sisu levitamise kohta. Loodan, et ma oma üldistustasemega siin seda piiri ei ületa.
"Elud"on nagu korralikule eksperimentaalteatrile omane: napid, kuid mitte seetõttu vähem mõjusad vahendid, bläkkboks, vaba õhkkond (etenduse heli- ja valguskujundamine toimub kõigi silme all lavastaja teostuses, näitlejad jutlevad publikuga ja omavahel enne etenduse algust), video kasutamine. Väljakutsed noortele näitlejatele ja Keilile endale. Novosjoloval läks etendusse "ärkamisega" rohkem aega, kuid enamuses etüüdides ei jäänud ta siiski siiruselt palju Pähklimäele alla.
Näitlejannad noored, ilusad ja saledad, kord rõõmsad ja kelmikad, kord hirmahastavalt siirad. Nendega võrreldes nõudis meesprostituudiks kehastunud macho- Keili imposantselt paistvate kehavormide usutavaks mõtlemine pingutust. Samas nautisin Keili vaikivat kohalolekut dia- ja tri-loogides naistega.
Need nö langenud naised otsivad raha ja armastust valedest kohtadest. Prostituudid jõuavad mitmel puhul oma lugudes välja lapsepõlve ning need lood hoolimise puudumisest on hingematvalt ahastavad. Meie ette astuvad järjest emotsionaalsed invaliidid ja suhtesõltlased, kes kompenseerivad materiaalsega muid puudujääke või ei leia enam muid vahendeid oma pere ja laste elatamiseks. Ja see on nii kohutavalt kurb.
Etenduse lõpulugu, "Because tonight" (originaalis Patti Smithi esitatud), peabki kõrvulukustavalt ja hingekriipivalt kõlama.
Mida kritiseerida? Olen hakanud enam hindama oskust öelda vähemaga rohkem. Ka kõnealune näidend oleksid võinud mahtuda vähema, kui kolme tunni sisse.
"Elud" vähendab tunduvalt distantsi meie ja nende vahel, igalühel on oma lugu rääkida.
Las esimese kivi viskab see, kelle kapis ühtegi luukeret pole.
laupäev, 21. märts 2009
roosa daam
Filmis "Grease" (1978) oli tüdrukutekamp Pink Ladies, kes sõitis roosa Caddy`ga.
TTÜ ühikate vahel võib kohata aga sellist mobiili. Veidi kurvavõitu küll oma praeguses olemises...aga siiski väga camp.
Kui koeraomanikud pidid oma lemmikloomadele sarnanema, siis millisena kujutaksite ette selle auto omanikku tänapäeva kontekstis?
TTÜ ühikate vahel võib kohata aga sellist mobiili. Veidi kurvavõitu küll oma praeguses olemises...aga siiski väga camp.
Kui koeraomanikud pidid oma lemmikloomadele sarnanema, siis millisena kujutaksite ette selle auto omanikku tänapäeva kontekstis?
pühapäev, 15. märts 2009
vabanemine
Laulev revolutsioon oli ilus aeg....
Alljärgnev videolõik sisaldab sekundeid videotõendeid sellest, et lisaks rahvuse vabanemisele vabanesime ka kultuuriikkest. Aktsioon toimub 50-ndal sekundil! Howgh!
Salvestatud Ozzy kontsert muide toimus videoinfo andmetel Moskvas!
Aitäh Makkuro Kurosukele märkamast.
Alljärgnev videolõik sisaldab sekundeid videotõendeid sellest, et lisaks rahvuse vabanemisele vabanesime ka kultuuriikkest. Aktsioon toimub 50-ndal sekundil! Howgh!
Salvestatud Ozzy kontsert muide toimus videoinfo andmetel Moskvas!
Aitäh Makkuro Kurosukele märkamast.
RaudSaller- peaaegu nagu päris
Mihkel Raua raamatust "Musta pori näkku" on saanud bestseller. Tõenäoliselt samast nähtusest lähtuvalt on kokku saanud kontsertsarjaks vanad sõbrad Mihkel ja Hendrik, et ülistada punki ja metalli ning muid nähtuseid, mis neid kunagi muusikat tegema on inspireerinud.
Tõelise muusikahuvilise jaoks on maiuspala teada saada, millisest loost sai kõik alguse (Dead Kennedys- Too drunk to fuck), millist muusikat pidi Mihkli ema Aino Pervik mõnel perioodil liiga tihti kuulama (Black Sabbath) ning mida mehed arvavad Trafficust.
Me armastame neid pompöösseid poose, iroonilisi järeldusi nooruspõlve meeletuste ja lolluste kohta, umbe-edevaid küütlevaid kitarresid, humoorikaid minevikumüüte ja muusikapalu, mis kannavad kas lavalolijate või meie enda jaoks juba kinnistunud tähendust. Singer- Vingeri "Ära jahtu", Generaator M`i "Disko pole oluline", Smilersi "Lähme sõidame" on piisavad näited. Kava aga õnneks keskendus enamuses kaveritele ja meeste varasemale- vähemtuntud loomingule. Suurepärane särtsakas sissejuhatus- Eno Raua "Musta pori näkku" ja ainumõeldav lõpp- kõikide vananevate punkarite ühishümniks saanud Sex Pistolsi "Anarchy in the UK".
Kui me unustame ära, et tegemist on keskealiste "kiilaspäiste meeste" mängitud pungiga ning Geneka primitiivne "Käed" on arranzeeritud lavalolevatele pillimeeste tasemele enam vastavaks. Kui ma ei mõtleks, kas Raua jalgade alt lennutatud tool maandus spontaanselt paraja kaarega ja parajale kaugusele temast ohustamata trummarit, või kujutan Rauda seda trikki keikkadele eelnevalt korduvalt ja korduvalt harjutamas. Siis oleks tegemist nagu päris kontserdiga.
Samas Raua ja Salleri akustilise kitarri saadetud lauldud read "I wanna be anarchy" ei kõlanud turvalise tugitoolipungina, vaid pigem küpse sugestiivse pungihümnina.
Hoolimata sellest, et Rauas ja Salleris on küllalt vunki ning lavalt pritsib kohati sädemeid, on toolid Paide kultuurimajas istumiseks ning püsti tammusid rokirütmides vaid mõned üksikud isikud rõdul. Kiljuvaid tütarlapsi oli ka suhteliselt vähe, üks meeletu rõdul leidus aga tema oli tõenäosusteooria kohaselt, jälgides kiljumisintervalle, suhteliselt pilves.
Nostalgiakontsert. Ja ma ei kohe mitte üldse öelda, et mulle sellised nostalgiakontserdid ei meeldi.
Mihkel Raud, muide, arvab siiani, et ta ei oska laulda. Kontserdil "Shine on"`i eestikeelset versiooni "Kus kulgeb kuu", mille on Ines kuulsamaks laulnud, kuulates ma pigem väidaks tugevalt vastupidist.
Panen Inese versiooni siia juutuubi abiga. Eestikeelsed sõnad pole minu arvates väga õnnestunud, seega soovitan keskenduda meloodiale või otsida välja Mr Lawrence 1995 aasta album "Swing" ning valida viimane lugu :).
Ja kui vajad meeldetuletust, millega Mihkel Raud Eesti muusikas üldse on hakkama saanud (Lääne püünele pürgimisest loe siit), siis vaadake seda videot:
Tellimine:
Postitused (Atom)
