Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 3. ehk The Verve

http://portfolio.sudpresse.be/

Mäletan, et aastat viis- kuus tagasi mõtisklesin selle üle, et milliseid bände ma tahaksin laivis näha oma lemmikutest. Paratamatult enamus neist enam ei tegutse ning mõned tegelased pole enam elavate kirjas ka. Mõningaid poleks siis osanud isegi tahta elusast peast näha.
Üks bänd siiski mul meeles mõlkus. Siis aga ei kujutanud kuidagi ette, et see võiks teoks saada.
Richard Ashcrofti pildid on koos Morrissoni, Joplini ja Hendrixiga praegugi minu vanematekodus asuva toa seinal. 1997. aastal ilmutatud albumit "Urban Hymns", pidasin kohati kümnendi parimaks albumiks.

Ei teagi enam täpselt, mis keskkooliaegses britipopilembuses mind The Verve`s liigutas. Meloodilisus, kergestimõistetav ja endaga samastatav lüürika, laulja sugestiivne hääl või hoopis see, kuidas Ashcroft Bittersweet Symphony videos vastu inimesi põrkudes uhkelt oma teed läks.
Kuidas Verve`i muusika moodustab heliruumi, kus silmad sulgedes võib kujutleda end turvaliselt kaalutus olekus ringi hulpimas, vaevumärgatav naeratus suul.
See vist polegi nii oluline. Oluline on, et ma olin seal.

Maruline This is Music, igatsev Sonnet, lootustotsiv Space and Time, rahutu Rolling People, imeilusa meloodiaga Drugs Don`t Work, hümn elule Lucky Man. Vahepeale mõned uued lood. Loomulikult ei jäänud kõlamata kõige suuremaid masse raputanud Bittersweet Symphony. Ja kõige lõpuks lisaloona hetkel raadioeetreid vallutav Love is Noise, mis Verve`i selle aasta augustis ilmuva kambäkk helikandja esilaul.

Trügisin end suhteliselt ette-keskele, esimese kanali äärde, et näeksin ka suurt ekraani.
Meenub hetk, kui sulgesin silmad, kuulsin vaid lavalt saabuvat helimassi ning tundsin, nagu oleksin ainukene inimene lava ees. Ihuüksina suurel platsil. Vaid mina ja nemad. Laval.

Richard Ashcrofti lõpurepliik pärast Bitter sweet symphony`t liigutas mind selliselt, et panin selle usinalt oma telefoni kirja:
"I wanna thank you for letting me be myself!"

Ashcroft on tänapäeva preester ja lood mida ta räägib kuuluvad sajandilõpu (ja alguse) inimeste hirmude, lootuste ja ootuste hulka.

http://portfolio.sudpresse.be/main.php?g2_itemId=104523

I must be feeling low
I talked to god in a phonebox on my way home
I told you my answer
I left you my dreams on your answer machine lord
Come on, let the spirit inside you
Don't wait to be found
Come along with my sound
Let the spirit move you
Let the waves come up, they'll fuse you
I never met no one to deny a sound

The Verve "COME ON" sõnad

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 2.

Black Box Revelation teeb trikke. foto http://www.blackboxrevelation.com

Kuna vahetult enne reisi algas mu puhkus ning viimaseid tööasju ajasin ka Tallinn- Tartu bussis telefoni teel, polnud mul aega line-up`iga niipalju tutvuda, et oleksin enda jaoks terad sõkaldest eraldanud. Viimasel kahel päeval kuulasin veidi sõbra kirjutatud plaati ning sirvisin juutuubi. See oli ka kõik, mida ettevalmistuseks jõudsin teha.
Esimene päev läks suhteliselt telkide parkimise, läbimärjaks saamise ja unepuuduse nahka. Kuulsin -nägin vaid veidi Counting Crowsi, Mikat ja Nationali ning kõik see tundub tagantjärgi suhteliselt udune. Counting Crowsist meenub sügavahäälse laulja kaver Joni Mitchelli loost "Big Yellow Taxi", Mika energiline lavashow koos tõesti suurte ilusate tüdrukutega ning Nationali britirokk! Telgist kuulasin Lenny ja REMi hitte ja läbi une Chemical brothersi tümpsumist.

Meie, eestlaste laager oli 9-liikmeline ning küllaltki erinevate festivalihuvidega, seetõttu otsustasin teisel hommikul ehk siis keskpäeval omapäi rockwerchterit avastama minna.
Ja ma ei pidanud pettuma. Kaks noort poissi, belglased bändist Black Box Revelation bluusrokkisid lava koost lahti...vaadake ise (kas solist mitte ei meenuta ka teile noort Richard Ashcrofti The Vervest? Hiljem kuulsin kohalikelt, et nende trummar on vaid 16-aastane - no ei ole võimalik!):





Ja nüüd kujutlege neid laivis päiksepaistelise ilmaga ja festaril mitte väga tihedat rahvast sel kellaajal, mis võimaldas kerge vaevaga lava ette lipata. Ja seda üks miniseelikus ja kummarites tütarlaps ka tegi. Turvamees muide, arvas varasemalt väravas mu käepaela kontrollides, et ma näen väga bold! välja. See hommik ma tundsin tõega, et wuuuuhhuuuuu ma olen rokkfestivalil !!!!!!!!!!

Järgnev paaritunnine line-up ei tekitanud võrreldes päeva avaesinejaga erilisi emotsioone, avastasin erinevaid toitlustuspakkumisi ja kaubandusnurka.
Babyshambles jäi tulemata, kuulsin hiljem hollandlaselt, et neil oli probleeme Belgia riiki sisenemisega. Kõmuajakirjandusega kursisolevatel persoonidel pole sügavat mõtlemist tarvis, millega Pete Dohertyl võis probleeme tekkida. Babyshamblesi asemel lasti lavale Belgia tiinipopparid Air Traffic, mille rahvast suhteliselt soojalt vastu võttis.
Kuigi Werchter reklaamib end rahvusvahelise festivalina, edastati lavalt infot vaid flaami keeles. Ka festivali kaardi ja tingimustega voldik suhtles meiega vaid flaami ja prantsuse keeles :(. 30 % võõramaalasi võiks ikka niipalju respekti saada, et internatsionaalses keeles neile infot anda.
My Morning Jacket, kes esines väiksemal laval Pyramid Marquee nimelises telgis, oli lähtuvalt juutuubi kogemustest, üks minu festivalieelseid favoriite. Kergelt hevimaiguline, kenad harmooniad ning beachboysilik mitmehäälsus. Miskipärast enam balladilembesed kui neid ette kujutasin. Sellest hoolimata nauditav.
Duffy möödus minust kahjuks suht põgusalt. Nägin blondi hobusesaba, lühkareid ja ülikõrgeid kontsi, kuulsin popballaadi ning asusin end suhteliselt kiirelt Verve ajaks lava ette murdma. Kodumaal Tallinn- Tartu bussis kodupoole loksudes kuulates sõbra pleikust Duffy lugu "Syrup& Honey" pani mind mõtlema kehvale eeltööle, samas line-up oli ka päris tihe ja kõike ka ei jõua.
Tagantjärele tarkus- päris mõnus hääl näitsikul :)!

Neil Youngi ajal tiksusin kuskil platsi keskel ning libistasin vanameistrit kuulates vaikselt kohalikku õllet. Ei jõudnudki kaua seista, kui kõrvalseltskonnast viipas üks mees mind juba mitmendat korda enda poole. Istusin siis maha 10-ndat korda Werchtrit külastava keskealise hollandlase kõrvale, rüüpasin vaikselt pakutud kriek`i (imehea kirsiõlu!) ning lobisesin Neil Youngist, rokist, madalmaadest, Werchterist, Eesti ajaloost, tutvusin tänu hollandlase abiga festivalibrošüüriga ja kuulasin loomulikult Neil Youngi. Tuli välja, et jagasime osasid lemmikuid (Zep, YES, Pink Floyd jne). Kuigi onul inglišš väga hästi ei jooksnud, saime kenasti suheldud ning korrakski ei tekkinud ahistatuse tunnet. Peagi siirdusin tagasi oma sõprade rüppe.
Neil Youngil aga jaksu jätkus, kahetunnine kava annab sellest tunnistust. Hittiderodu ei jaksa ülesse lugedagi.

foto http://portfolio.sudpresse.be/

Soojemad riided seljas, tõttasin koos tüdrukutega tagasi Mobyt uudistama. Olin rabatud, nagu oleks sattunud Freedom Parad`ile! Disko rokkfestivalil!! Lavalt kostis esmaklassilist tümmi, Moby kargas siia-sinna, tagus vahepeal trumme ning mustanahaline lauljatar (väga hea soulitunnetus muide) soleeris. Kõikjal tantsivad ja purjalik inimesed. Murdsime massist end välja ning suundusime telklaagrisse. Pole minu pidu.

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 1.

Nonii....
Kott lahti pakitud, pea-aegu välja magatud ning kohaliku elu-oluga taas kohanetud. Siiani ei jõua end kiruda, et fotoaparaadi koju jätsin, et mugavam ja muretum oleks kulgeda. Samas sõber internet pole siiani vist kunagi alt vedanud ning on võimalik ka teil silma heita nähtule.

Järgnevalt ülevaatlikult kõigest, mis minu silma, kõrva ja ninasse jäi nelja päeva jooksul Belgias festivalil Rock Werchter 2008.

Lennujaamas veedetud öö kahetunnine uni, õrn nälg ja ergutuskülmarohi (et ma päris ümber ei kukuks) tekitasid festivaliplatsile jõudes kerge šoki. Seisime kolmveerand tundi meeletus massis, et platsile sisse saada ning seejärel nägin ma kohe palju rohkem inimesi korraga kui kunagi varem ühelgi üritusel. Veidi Counting Crowsi, Nationalsi ja Mikat ning kerge paduvihm. Proovisin küll Pyramid Marquee telki murda, kuid mingid nõmedad itaallased puksisid mind konkreetselt räästa alla ning läbimärja ja väsinuna otsustasin "pidu" telgis jätkata. Liitusid eestlased naabertelgist koos veini ja võileibadega ning Lennyt, REM-i ja Chemical Brothersit kuulasin juba läbi une telgist.
Kahetsen, et kustusin aga samas tundes oma unevajadusi, pidasin ülejäänud päevad väga hästi vastu. ~80 000-ne mass nõuabki veidi kohanemist. Kõige viimasel päeval Becki ajal uidates kaifisin täiega festivaliplatsi avarust ning üksiku kulgeja anonüümsust festivalil.

Teisel päeval olin värske kui kurgike ning startisin "varajase ärkajana" üksinda platsile toimuvat avastama. Sai selgeks kõik kahe jalgpalliväljakusuurusele festivaliplatsile (vabandust, mul on vilets ruumiline mälu, äkki oli suurem) ära mahub- kaubandusnurk, joogi ja toitlustusboothid, talongiputkad, toiletid jne.
Räägin esmalt üldisest festivali olustikust ning siis pikemalt muusikalistest ja muudest elamustest.

Vaade platsi keskelt pealavale. Foto Danielle Millea

Toidu ja joogi jaoks oli välja mõeldud talongisüsteem, kus enne pidi soetama talongid sularaha eest ning seejärel sai putkadest jooki ja sööki hankida. Järjekorrad muutis see olematuks, kuigi alguses tundus suhteliselt ebamugav, harjus kiiresti festivalivaluutas (1 toidubon= 1 EUR, 1 joogibon = 2,5 EUR) arvestama. Toiduvalik friikatest (2 bonbon`i), pitsa, türgi toidu, hotdogide, burkside, pasta, vegetariaanivoki, võileibade ja vietnami kiirtoiduni (8 bon boni). Kanget alkoholi platsil ei müüdud. Belgia õlletootja Stella Artoisi putkast sai kokakoolat, vett, õlut ning krieki (väga maitsev kirsiõlu). Ei puudunud võimalus ka piimatooteid või värskeid puuvilju tarbida. Selleks tuli aga veidi rohkem välja käia. 20 kokkukorjatud topsi eest sai recycle`i punktis 1 joogiboni. Ökofestival ikkagi :).
Jookide liitrihinna arvutamine selgitas, kui kallis joogitarbimine on, aga karastusjookidest ei suutnud ma loobuda. Kõige maitsvamaks kujunes väljaspool festivaliala toidutänaval (korrutage Viljandi folgi toidutänava pikkus kümnega ning pange veel veidi otsa) türgi putkas müüdud 5 EURine pita :).

Tualetid festivalialal olid puhtad ning neid oli piisavalt, järjekorrad praktiliselt olematud, käsi sai pesta ning jagati wc paberit (õpi rabarocki korraldaja!).

Ja nüüd midagi nuusutajatele. Suurem osa toitudest valmistati kasutades toiduõli ning toidutänaval hõljus pidevalt päris ebameeldiv rasvahais. Festivalialal levis viimastel päevadel kergelt hapukas lehk kõigest sellest, mis sinna prügikasti mitte üles leidnud kodanikud, olid poetanud. Eelmise aasta põuaga olevat vängem lehk olnud ka telklaagris, kuid kohati sadav vihm, sel aastal meid sellest säästis.

Prügikaste oli laagriplatsil vähe ja need olid sellised lahedalt omamoodi- jänkud ja porgandid. Vahva nipp inimestele nende kasutamist meelde tuletada oli suurelt ekraanilt bändide vahel vilgutada sõnumit - Feed the rabbits! Sama sõnum oli ka piimatoodete ja muude toidukraami putkade peal.

Sellest hoolimata oli ka kodanikke, kes jänkusid ei toitnud ja viimastel päevadel võis plast ja paberlöga otsas jalutada. Mingid briti ambaalid tegid Kaiser Chiefsi ajal ka pisukese lõkke trashist üle ja kargasid käratsedes selle ümber. Muidu ei näinud kaklemisi, kraaklemisi ning ka turvamehed passisid vaid lavaesistes kanalites, mis rahvamassis kimpusattunute kiireks väljatoimetamiseks mõeldud.
Purjus ja ebameeldivaid inimesi kohtas minimaalselt, küll aga vääris tähelepanu fakt, et jointe keerati ja savutossu oli tunda festaril praktiliselt igal kümnendal sammul. Nojah, Holland pole kaugel.

Ole sa tsiviliseeritud festival või mitte, ambaalid röögivad öösel telklaagris ikkagi. Seetõttu on kas kõva kärakas või kõrvatropid väga vajalikud atribuudid.
Üldiselt olid laagritingimused väga head, kogu aeg on kättesaadav vesi ja tasuta WC. Väikse bonboni eest sai kasutada ka paberiga "tsiviliseeritud inimese" tualetti ning käia duši all (seisin pühapäeva hommikul tund aega dušisabas, aga puhtaks saamine võrdus täiesti mõne pädevama muusikaelamusega sellelt festarilt).
Laagreid oli päris mitu, valida suuruse ja festivaliplatsi läheduse järgi, tõenäoliselt oli igal laagril eraldi korraldaja, sest facilities`id olid erinevad. Meie elasime "pisikeses" C1-s, mis festarialast vaid 7-10 min kaugusel (liikuda tuli enamasti ikkagi massides mööda toidutänavat, muidu oleks saanud kiiremini).
Mõned laagrielanikud ei oska ka enda järelt prügi selleks spetsiaalselt jagatud ökokottidesse toppida, peale telgi kokku pakkimist. Kottidest veel- ühes teises laagris jagati trashi pakkimiseks suurepäraseid kotte, millele tootjafirma suurelt peale kirjutatud. Selleks oli SITA. Hunnitu, kas pole :).

Vaade poolele lavaesisele. aitäh http://portfolio.sudpresse.be/ !

väike ellujäämisretsept algajale hiidrokkfestivali külastajale:

- kummikud ja vihmakindel riietus on must be!
Tuhanded tallavad ka suhteliselt väikse vihma korral ala kiiresti poriks.
- päikesekreem! Te ei kujuta ette, kui kiiresti ja märkamatult võib oma naha ära põletada.
- kõrvatropid aitavad hästi nende troppide vastu, kes öösel telklaabris röögivad.
- külmarohu omamine telklaabris ei tee ka paha :).
- piisavas koguses sularaha, und ja kohanevat suhtumist ümbritsevasse võimaldavad kõike kenasti nautida!

millal Sina viimati kotti pakkisid?

Kott on pakitud!
Kodumaist rabarokki ja muid kodumaiseid festivaale on juba omajagu väisatud. Aeg sammud seada väljamaale. Tõenäoliselt on eelmainitud üritused selle kõrval, kuhu lähen, tõelised külafestivalid. Ja rabaroki telklaager elukooli algkool.
Aga Rock Werchter, siit ma tulen!

Püüdes mitte väga pateetiliseks muutuda, lisan siia ühe fotomeenutuse Rabarokilt. Minu jaoks üks emotsioonikamaid ja nauditavamaid etteasteid- Ultima Thule ja Silvi Vrait. Pilt siis iseloomustamaks minu arvates ühte põhjust, miks inimesed võiksid üldse rokki kuulata või peaksid seda tegema. Klõpsu saatsid järgmised sõnad..."püüan maha pesta seda sotsiaalset savi. kohustused, kohtumised, kogemustekoomad. mida iganes..."

Ilmutus/ revelation

Kas see oli unenägu, või oli tegemist šatääni illusiooniga, kes ühel kolmapäevasel pärastlõunal juhuslikult minu ellu potsatas? Ma ei ole veel päriselt aru saanud. Ameeriklanna Coloradost, kelle vana sõbra soovitusel öömajale võtsin. Noor maailmaavastajast couch-surfer- uusi paiku, emotsioone, inimesi ja ennast otsiv.
Kes ütles, et 20-aastased tütarlapsed ei peaks mööda maailma rändama? Kes ütles, et tuleb oodata oma aega? Kes ütles, et õnne tuleb esmalt oma tagaõuest otsida?

Hetketi on mul kahtlus, kas ta oligi päriselt olemas. Nagu ma oleksin iseenda kujutletava sõbraga Maailmas siidrit joonud ja selle maailma asjade üle arutlenud...

Pasta tomatikastmega külmkapis, köögile lähemale kolinud triibuvaip ja asendit vahetanud söögilaud (geniaalne!) jutustavad aga ühe teise loo. Pikk jalutuskäik vihmasabinases Tartus (vihmavärskus!), mõned põiked baaridesse- kõrtsudesse, üllatusõhtusöök küünaldega laual, hilisöine hiina toit ja hingekriipiva naisteka vaatamine. Mahedahäälne "It`s perfect" ja "It`s phantastic" minu jahedas korteris ja mõtlikus maailmas.
Mul pole Su pilti, aga mul on Su naeratus.

Emily, Sul on õigus. Sa oled tuul.

Aitäh!
________________________________________

Was it a dream, or was it an auburn-haired illusion, that bumped into my life on one wednesday afternoon ? I still don get it.
American girl from Colorado, who I took in for night on suggestion of an old friend. Young globetrotter couch-surfer- looking for new places, emotions, people and herself.
Who said, that young girls aged 20 shouldn`t travel the world on their own? Who said, that you should wait when the time comes for you? Who said, that the happiness is to be found in your own back-yard?

At some moments I have doubts that she really existed. As if I had drunk cider with my imaginary friend in Maailm and discussed the affairs in the world....

Pasta with tomato-sauce in my fridge, striped carpet moved nearer to the kitchen and dining table which changed position (ingenious!)- they tell me a different story. A long-distant walk in slightly rainy Tartu (petrichor!), some jumps to bars and pubs, a suprise dinner with candles, chinese food at midnight and watching really creepy movie. Balmy-sounded "It`s perfect" and "It`s phantastic" in my chilly apartment and wistful world.
I don`t have Your picture, but I do have Your smile.

Emily, You are so right. You are the wind!

Thank You!