Jonestown

Oled Sa kunagi mõelnud, et millisel juhul võtaksid Sa koos 900 teise inimesega mürki ning lahkuksid siit ilmast (vabatahtlikult) igaveseks? Tõenäoliselt mitte.

Mina täna hakkasin mõtlema.

Eri rassidest (60-70ndatel !) ja nö “klassidest” täiskasvanutest, vanuritest ja lastest koosnenud Rahva Templi kogukond, kolis oma karismaatilise liidri pastor Jim Jonesi juhtimisel USAst Guajaanasse, dzungli keskele, et seal luua unistuste ühiskond. Sellise loo jutustas Tartuff festivali raames religioonitolerantsi programmis näidatud dokumentaalfilm “Jonestown: Rahva Templi elu ja surm.”

Enamuse sündinust tõid meieni intervjuud inimestelt, kellest mõnedel õnnestus dzunglisse põgeneda, keda sel päeval linnas polnud võ olid pastori lähikondsed (tema mustanahaline kasupoeg). Harukordsed kaadrid sisaldasid endas ka palju originaal-pildi ja helimaterjali. Nägime isegi kogukonna eelviimasel päeval toimunud pidu, senaatori kaaskonna lennukisseminekut ning ….seda, mis oli kõige lõpus.

Küsite kindlasti, kuidas on see võimalik, et üle 900 inimese (kellest ligi 250 alaealist ning umbes sama palju vanureid) on nõus vabasurma minema ning esmajoones pritsivad vanemad tsüaniidi imikute ja oma laste suhu? Seejärel lahkuvad naised ja mehed.

Mis juhtus 18. novembril 1978 Guajaanas?

See lugu on suurepärane näide sellest, kuidas disinformeeritud, sotsiaalselt ja geograafiliselt eraldatud ühiskonnas, hakkab levima tagakiusamine ning hirm. Filmis kõnelenute lugudest selgus niimõndagi, mis viitab sellele, et algul humaansete ideaalide nimel võidelnud pastor polenud enam võimu omades täie mõistuse juures. Tal leidus endiselt järgijaskond, kes julges mitte kahelda selles, mida liider kuulutab. Enda sisimas kahtlemisest siinkohal ei piisanud. Suurepäraseks näiteks on siinkohal olukord, kus pastor Jonestownist lahkumist ei soosinud ning julgustas emasid poegi, naisi abikaasasid ja tütreid isasid lahkuda soovijaid ülesse andma. Ja seda ka tehti.

Murelikud sugulased kodumaal olid seniks algatanud vastuaktsiooni, kus veendi riigistruktuure kogu liikumise ja pastori vastu uurimist algatama. Asja lendas uurima kongressmen Ryan oma kaaskonnaga, kelle pihta järgmisel päeval peale rahulikult kulgenud ning kohalike õnnelikkust demonstreerinud pidu, (kogukonna?) mehed lahkudes lennuväljal tule avasid.

Kaaskonna hulgast 3 ellujäänut rääkisid oma kogemustest ka filmis. Vahetult peale tulistamist kutsus pastor elanikud kokku ning veenis neid, et ainukene võimalus on nüüd siit halvast ilmast lahkuda läbi revolutsioonilise enesetapu. Rahvas organiseeriti ridadesse ning kõigile jagati (“jagati”?- ellujäänud pealtnägijate tunnistused on vastuolulised) kaaliumtsüaniidi ja rahusteid sisaldavat jooki.
Terve väli täis lebavaid surnukehasid. Kolmandik neist lapsed.

Kes oli pastor Jones? Eksinud idealistist sotsialist? Valelik ja ettekavatsev võimunautleja ? Hullunud mõrvar ?

Kas üldse saab kunagi luua ideaalset ühiskonda ? Kuidas seda korraldada ja juhtida? Kas seda on vaja juhtida? Kas selles maailmas puudub vägivald ja karistused ebaõiglaste tegude eest? Kes seal ütleb, mis on ebaõiglane? Kes teab, mis on õige?

Inimene on mõistatus.

Kas Sina tahad tegelikult teada, milleks Sa võimeline oled?

Lisalugemist

La Vie en Rose ehk tänulik publik

Mome, La (2007) Oliver Dahan

Tänagem Jumalat ja Rein Kilki selle eest, et meil on olemas kino Ateena! Ometi kord näidatakse Filme! Tartuff on ukse ees ja pöff ei ole enam kaugel.

Eile nägin käesoleval aastal tehtud filmi prantsuse kuulsamaist lauljatarist Edit Piafist. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see rääkis elamisest, lauludest/ laulmisest, armastusest.
Väga maitsekalt kokkuseatud emotsionaalne ning Piafi eluloos hõplev pilditükk, mis kõnetas kindlasti kõiki vähegi tundvaid ja mõtlevaid vaatajaid. Lavastaja kõneleb publikuga muus keeles, biograafilist kronoloogilisust siin ei harrastata ning ei keskenduta ka kõmulistele suhetele ning lauljatari poliitilistele seisukohtadele.

Suurepärane kehastumisvõime Marion Cotillard`lt (pildil), lauljatari oleku, kõnnaku ning dramaatilisuse edasiandmisel nii noorena kui ka juba elu lõpuaastatel. Ma näpistan kedagi ja väga kõvasti, kui tema kaukasse selle eest auhinnasadu ei järgne. Cotillard olevat ka ise filmis mõned lood laulnud.

Ja Piaf ise. Habras ja õbluke. Alati must kleit, minimalistlik. Imeilusad ja graatsilised käed, äärmiselt miimiline ja emotsioone väljendav nägu. Mitte küll klassikaliselt ilus, kuid äärmiselt elav, kirglik, kaasahaarav ja sümpaatne. Alkoholi- ja lõbulembene. Kohati vanemana parajalt grotestkne. Kumisev kurguhääl. Ning need noore naise hirmunud suured lapsesilmad ….oooah!

Eluteed saatnud traagika paneb paralleele tõmbama nii mõnegi viimastel aastatel tehtud filmiga: Walk the Line (Johnny Cashist ja June Carterist) ja Ray (Ray Charlesist). Filmi esimestes stseenides, kus Piaf ameerikamaad külastamas oli, rippusid seinal Billie Holiday postrid. Eks olid neilgi sarnased saatused – üks Pariisis, teine New Yorgis. Üks veidi hiljem ning lilleõied juustes, teine hiljem ning veidi teistsuguste meeleolude looja.
Ootan põnevusega 2008 valmivat filmi Janis Joplinist, peaosas Zooe Dechanel.

Oskaksin isegi edasise elu niimoodi elada, et kui ükskord laval tuled kustuvad ning purpurpunane kardin silmade ette vajub…. võiksin seal teisel pool kõigest hingest laulda: Non, je ne regretted rien….

Rohkem ei jutusta, vaadake ise ;).
Ametlik koduleht, kus saab ka tutvuda treileriga

woke up this morning...

Tahan tagasi!

Sinna kus aeg kulgeb omas tempos ning muresid ei ole. Ainuke mure on mitte midagi maha magada. Mis tegelikult ei ole ka üldse mure, sest seal kus oled, sinna kuhu lähed, seal kõik toimubki ja on. Bluus on igal pool.

Suhteliselt esimest korda (tegelikult mitte, aga see lihtsalt kõlas nii hästi) minu 5. a AB ajaloo jooksul on mul “stabiilne rahvas”, kellega terve ürituse jooksul hängida. Mis teeb selle bluusi eriliseks mitmel moel. Kaks vahvat selli, kes enam-vähem igal võimalikul hetkel, mil oma bluusipunkris ( tänu häädele inimestele ööbusime kultuurimaja privaatkambrikeses) viibisime, jämmisid suupillil ja kitarril. Kamber oli suurepärane, kultuurimaja administratiivsetes sügavustes. Sinna viis väike keerdtrepike ja selle all oli teatrisaal! Päris suur lava ning ridasid halle kulunud istmeid! Superluks.

Line- up jäi sel aastal kuidagi kahvatuks võrreldes eelmiste aastatega. Sama säravaid tähti, kui siin varasemaltki mainitud Eugene eelmisest aastast või Daniel Eriksen üleelmisel, polnud. Kõige enam jäid meelde Delta Blues Specialil esinenud LR Phoenix (UK) (pildil), suupilliguru Steve Lury, kes ka õpitoa läbi viis. Meelde jäi veel positiivselt Jukka Gustavson oma Hammondi orelil- eks-wigwami mees soomlaste viimasena esinenud dream-team bändis. Ülejäänud asjad olid hääd, kuid kas ammu nähtud: Bullfrog Brown ning Jimmie Lawson& The Crossfire, "tantsukad" või siis.....khmmmm....keskpärased.
LR Phoenix oli nooremapoolne habe-pats-tuustiga mees, kelle sügav hääl jäi tükiks ajaks mu kõrva kumisema. Akustilisel pillil saadetud lood kõik väga sünged, kuid siiski jõulised, võrreldes Black River Bluesmaniga, kes liiga sügaval Mississippi mudas müttas ning mu meelest sinna kohati ära uppuma kippus. Liiga deep mu jaoks.

Tugevalt hilinenud! laupäevases jämmiklubis - algas alles kell 2, kuigi lubatud 23-st- täheldasin maskuliinselt ülemvõimu. Jimmie Lawson tõrjus märgatavalt lavale jämmima tulnud Läti naissolisti, kes koheselt niigi endale vokaalselt "teise viiuli" rolli võttis. Ei lasnud tal eriti üldse laulda. Miks siis üldse seda jämmiklubiks kutsutakse? Raul Ukareda (nämm!), kes ka koos Jimmiega jämmis, oligi ainult klubiõhtuks kohale tulnud. Varasematel aastatel on nad Compromise Bluega ka ikka suurel laval esinenud ja pärast koos Rutikuga kõvasti jämminud. Aga seekord siis sedapsi :) - üks mõnusamaid koosseisusid bluusiklubis.

Fuajees bullfrogi meestega tekkinud spontaanse jämmi ülesklõpsutamisel põrkusin nagidega, ning nüüd on mu vasak põlv samat karva kui parem :P. Aga tegijal juhtub niimõndagi.
Esimesel õhtul jämmiklubi lõpus läksid mu kaaskonnaks olevad vahvad
tüübid lavale ning mina pildistasin käsu kohaselt "nagu hull". Nimetasin end koheselt pullipärast nende mänedzeriks (2005 a bluusil Intsule Alaska Kalaneni resofoonilist kitra laenates see nimi tekkis)ning veendusin bluusi edenedes, et mänedzerist (häälestajahoidmise) statiiviks on ainult 2 sammu :D.

Kuidagi läkski nii, et eredamad hetked pole sel aastal mitte suurtelt lavadel, vaid jämmiklubist ning hilisööst, kus ise Kultuurimaja tühja teatrilava avastasime. Impro, Jää-äär, üht-teist veel ning imeline laupäevaöine “5 o`clock blues”. Vastsündinud lugulaul sellest, et nüüd on aeg küll magama minna.
Lisaks siis ka enne laupäevast jämmiklubi Kultuurimaja katuselt kohalikele rullnoksidele "Terminaatori" laulmine- nad lihtsalt kogunesid sellepeale kui Intsuga oma punkrokkar-lillelapse laulu laulsime ja esitasid soovilugusid :D.
Ma ei jäta mainimata, et põhilise töö neis jämmides tegid siiski Cool Water Johnson kitarril/häälel ja Lucky Lightnin` George suupillil/ kitarril/häälel. Mina, nagu te kõik teate, oskan teha veidi piiksuvat häält, tean mõningaid laulusõnu ning oskan millegi vastu mingisugust rütmi lüüa :P. Statiivina oskan ka stabiilselt seista, kitarri ulatada ja minu kotti mahub päris mitu suupilli.
Ohh, aastake veel ja siis jälle !!! Kohtumispunkt Haapsalu!

Kui ma oleksin autoomanik

Sellist iludust kohtasin 26. juulil Viljandi linnas .
Minu jaoks tähenduslik päev, mil sain uudiseid kooli vastuvõtmise kohta. Tšekake autonumbrit :).

Huumor päästab maailma...

Meenutusi Rabarockilt

Electric Six- Gay Bar