muster

Kõik need asjad mida ma teinud olen ehk I`ve got ham but I`m not hamster!

Albumilt Hot Fuss. Aasta oli siis 2004. Täiega kõva lugu!

huumorimeeleta ekskommunistidele ja marurahvuslastele ebasoovitav

Ootamatud teatriskäigud on sageli võrratumad kui oodatud ja pikka aega plaanitud. Niimoodi juhtus kolmapäeval kui 2 tundi enne etenduse algust kui viibisin Tartust veel 150 km eemal, kutsus hea inimene mind vaatama etendust "Ird, K ". Mõeldud, tehtud.

Üks kaasahaaravaimaid etendusi viimasel ajal. Erinevad karakterid ja veidi ka erineva tugevusastmega näitlejatööd. Nero Urke Irdi-hoiak, poosid ja miimika! Läbimõeldult lihtne kujundus ning nutikas sissejuhatus ajastutesse- vahelõigud erinevatele ajastutele iseloomulikes riietes koristaja(te)ga, harjast saab "kosmoserakett"-tolmuimeja ning saateks kümnendile iseloomulik taustamuusika. Tädi Raivo jutupliiats Katrin Pärna esituses oli andekas viis jutustada Kaarel Irdi osalemisest küüditamistes.

Ird nagu eeldaks eelteadmisi ning teatriajaloo tundmist, keskealised ja 20ndates inimesed vaatasid kindlasti omajagu erinevaid etendusi, noorte jaoks jäi osa kultuurikontekstist kindlasti vaikima.

Vahvaim stseen oli Epp Kaidu juhendatud ooperi(opereti?)proov, kus Ird kohale ilmus ning kohati lavastamise üle võttis. Aga imponeeriv oli mitte sülgepritsiv agressiivne sõimlemine lauljate suunas vaid solistide esitatava laulu ajal toimuv kahe loovisiksuse omavaheline "duett", kus Kaidu ja Ird omavahel koduselt emotsionaalselt "lobisesid". Parim stseen väljendamaks nendevahelist kiindumust.

Esimene emotsioon peale etendust - tõesti üks paras enda (=teatri) naba imetlemine, et alles oli Vahingust tükk eelmisel sügisel. Aga Riho Laurisaare Päevalehele tehtud artiklis selgub, et tegemist ongi triloogiaga ning kolmanda etendusena on aasta pärast oodata lugu Hermakülast ja Toomingust. Et siis tähtsustagem teatriajalugu, seltsimehed kaasreisijad :)! Ivar Põllu on rongijuht.

Virginia Woolfi ei karda me, ei karda me...

Mõnikord on teatrist tulles emotsioon nii üleval ja võimas, et tuleb tükk aega sellest välja tulla. Enamasti ei oska seda kohe sõnadesse panna vaid sõnad tulevad hiljem. Ometi see niimoodi peale NO99 etendust "Kes kardab Virginia Woolfi" polnud. Emotsioon oli võimas. Aga sõnadesse panna ei osanud, tükk aega oli kihelus ja nihelus....ja nüüd kui lugesin viimast KesKus`i, tabas mind äratundmisrõõm. Labane öelda, aga just minu mõtted!
Kahjuks artiklit veebis pole. Seega teen kokkuvõtliku refereeringu.
Kowalsky arvustab numbriteatri Albee tõlgendust kahes arvustuses- vähem nõudliku ja enam nõudlikuma teatrivaataja seisukohat. Ja selle duaalsuse välja toomine ütles välja kõik mu mitmetasandilised sügelevad ja kibelevad mõtted.

1. Toompere paugutab tõesti jõuliselt. "Õelast kiusupunnist avalisilmse poisini, haavatavast kultuurihingest metalse meheni, keda ei koti keegi ega miski. Egobuustist appikarjeni /.../Ning tema kõrvale Orgaanika Emand Maarika Vaarik. Ürgne lavaline jõud, mis ei lahene kunagi suvaliselt sihitud purtsatuseks, on suunatud ja kontrollitud kiir". Nõus. Absoluutselt.

2. a) Miks seda tekst just nüüd ja just praegu teha?
"Kas särava idee ja geniaalse dialoogi taga on ka maailm, mis seal olla võiks, mille me taha mõtleme, suurema kui elu. Või oleme me pimestatud teksti kuulsusest, elava klassiku nimest ja kunagisest Endla Šapiro lavastusest, mida rahvas Tallinnast bussidega vaatamas käis, aga mida praeguseks keegi näinud ei ole.
b) Miks Spiel?
"Et miks need va George ja Martha mänge mängivad? Nahhui neil on vaja ennast ja noori kottida niimoodi? Heast elust lolliks läinud? Ei ole nagu. Muudki pole teha? Aga sellisel juhul jälle- miks pole muudki teha? Lihtsalt tahavad? Miks lihtsalt tahavad? Mis mõttes nagu äää?"

Kowalsky. "NO99 ja Virginia hirmud" KesKus, märts 2010

Nüüd tahaks Linnateatris Eespäeva Martha`t ja Vaariku George`i näha.

Maian Kärmas tõusuvees

Peagi on Maian Kärmasel ilmumas uus plaat - "Õnneleid". Ja seda veel masterdamisel olevat tulevast teost Maian eelmisel neljapäeval GenKlubis esitles koos bändiga koosseisus Siim Aimla (saksofon), Joel Remmel (klaver), Marti Tärn (bass) ja Tõnu Tubli (trummid).

Varasemalt on Kärmasel ilmunud plaat Tuigutuled (2003) ning avalikkusele on ta tuntud lisaks heliloomisele ka laulusõnade kirjutajana. Näiteks tema sulest pärinevad Eesti võidueuroloo "Everybody" sõnad ning eurolaulukonkursile on tee leidnud teisigi Maiani sõnu.
Kontserdilaval on lauljatar veidi häbelik vaoshoitult isiklik, aga kahtlemata väga siiras. Ei jäta võimalust saatebändi tutvustada ning neil aegajalt soolotada (nagu see jazzkontserditel tavaks ongi). Seda, et bändist puudub kitarr (Ain Agan) märkan alles kontserdi lõpus.

Maiani muusika on kui varakevad. Teate küll seda kohati troostitut asfaldit ja halle pilvi, siis järgmisel päeval korraga on päiksesära ning suur ootus. Korraga on nii jahe kui soe. Valgust on vähe, aga samas rohkem kui viimastel aegadel üldse. Tärkavad õrnad ja pisikesed kevadlilled, pistavad oma nina välja lumelaikude vahele ning nuusutavad kollaseid kiiri. Vesi voolab, kingad on porised aga süda hõiskab lapsikus rõõmus - soojalootuses.

Alljärgnev pärineb plaadilt "Tuigutuled".