Mawla pulm

Samal ajal kui vastalanud kevad üllatab meid Taaralinnas valuvihma ja äiksega on Ateena keskuses lõppemas visuaalse kultuuri festival Maailmafilm.

Juhtusin täna päris juhuslikult vaatama Ateenas linastunud, siin ja seal festivalidel näidatud, filmi "Mawla pulm" (La Boda de Mawla). Kohal viibis ka filmi hispaanlasest autor Zoltan Enevold, kes peale tunniajast filmi moderaatori ja publikuga diskuteeris.
Mawla on mees, kes 7 aastat Euroopas elanuna otsustab abielluda oma kodumaa traditsioonide järgi ning naise võtta Bangladeshist. Kultuuriliste erinevuste erilisusest rääkimata, tegi filmi väga eriliseks autori füüsiline lähedus kõigele toimuvale. Enevald viibis kogu naise otsimise ja pulmade planeerimise ning pruudi Hispaaniasse saabumise ajal peategelasele väga lähedal ning sai oma kaameraga olla tõeline emotsioonide peegel. Peigmees oma tundeid enda perekonnale poleks saanud jagada, kuid hispaanlasest "sõbrale" küll. Ja see ometi teeb ühe dokumentaalfilmi heaks. Hoolimata sellest, et peiu närvilisuse-emotsioonid tunduvad küllaltki leebed võrreldes põhjamaade dokkide kõikvõimalike emotsioonikaamosetega.
Kogu naisevõtu protsess, kus olulisem tulevaste abikaasade tutvusest ning läbisaamisest on see, kas nad meeldivad teise poole perekonnale, on meie individualistliku kultuuri mõttes muidugi veider. Samuti kosimisse ja pulma kaasatud sugulaste hordid, rituaalid, riietus ja ehted. Aga kõigest sellest aimub kui huvitav ja (kultuuriliselt) mitmekesine on elu Maal ning ka oma igapäevases piiratuses tuleb püüda seda mitte ära unustada.

Kultuuriantropoloogiline põige varakevadisest parasvöötmest päikselisse Bangladeshi oli ülimalt värskendav.

Meist saavad sõbrad

Imearmas!

Võib valjuks minna- It might get loud

Thomas Tulli ja Davis Guggenheimi 2009 aasta film "It might get loud" on must see kõigile, kes on vähegi elektrikitarriusku! Dokumentaalfilm toob üheks õhtuks kokku kolm eri põlvkondade maailmakuulsat kitarristi, et jagada oma kogemusi ning mängida üksteise muusikat. Igaüks omamoodi eriline ning kõigil filmis omaenda sõnadega rääkida lugu- muusikuks kujunemisest, esimestest ja praegustest kitarridest, juurtest, suurematest mõjutajatest, olulistest ammustest kohtadest. Edge`i must müts, Jack White`i kaabu ja lips ning Jimmy Page hallid lokid ja pitsilised varrukad- kõik on isiksust ja stiili väljendavad detailid.

Vaimustus, valu, naer, kirg väljendumas vaheldumisi meeste nägudel kui nad mängivad oma instrumentidel muusikat. Põnevus, ühtlasi heldimus ja lapselik vaimustus White`i ja Edge nägudel kui vanameister Page alustab "Whole lotta love" riffidega ühissessioonil. Heliarhitekt Edge`i pedaalidest ja kastidest koosnev "keemiakombinaat", mis keeltelt kostuva muudab taoliseks helivooks, mida me harjunud U2 lugudest kuulma. Jack White`i Raconteursi laivil veriseks mängitud näpud, Page säravaim naeratus teda enim mõjutanud vinüülilt Link Wray lugu Rumble mängides ja paljud teisedki filmis dokumenteeritud detailid on emotsionaalsed tunnistused sellest, mida need mehed elus väga armastavad. Diggin deeper in rock`n`roll.

Filmi tegid rikkamaks ohtra dokumentaalmaterjali (fotod, videojupid, vanad helindid) ning vahepeal ka joonisfilmi kasutamine. Page vaatab peamiselt minevikku ning Edge jääb kuidagi kaugeks. Kõige isiklikum on Jack White lugu, samuti kogu tema väljanägemise ning dokumenteerimise stilistika (kaabu, aastakümnete tagune automobiil, maapiirkond, vana kohver). Eriti mõjus oli duett iseendaga väikse poisina ning poisi sümboolne kohvrisse pakkimine filmi lõpus. Ning muidugi tagasipöördumine juurte juurde. Son House`i a capella "Grinnin`in your face" enda lemmikuna mängimine vinüülilt, seejärel süngemõtliku White`i ("One man against the world" nagu ta just Son House kohta ütles) 10sekundiline jalutamine kuivanud rohu taustal- see oli filmi kõige hingeminevam tervikstseen. Selle hetke vastu polnud Page ja Edge`i identiteedi- ja loomingukriisidel midagi panna.

See hingeminevaim stseen andis kätte ka filmi nõrga kohta- tempo ja tihedus. Kohati oleks soovinud vajutada puldil pausi nuppu, et eriti eredaid hetki korralikult sõõrmetesse tõmmata ning seedida, kuid uus stseen tuli liiga kiiresti peale.
Kokkuvõtlikult: emotsionaalne, kahtlemata kirglik ning kirgastav. Muusikasõpradele kohustuslik!

Filmi lõpus esitatakse ühiselt "The Weight". Keegi ei lahku kinost enne tiitrite lõppu.

Do you have soul? That depends. Actually it is next to the blues...

Vanameistrid omavahel ning armastusest kantristiilis saab kõige soulim soul.

Buena Vista Social Club Tallinnas? Siiski mitte.

Näinud Wim Wendersi dokumentaalfilmi Buena Vista Social Club (1999), muutus tänane päev veel päikselisemaks avastades postkastist kirja teatega, et eelnimetatud kollektiiv esineb 31. mail Tallinnas. Või vähemalt nii kirja päis väitis.
Veidi süvenedes selgus, et tegemist on siiski Orquesta Buena Vista Social Club`ga ning FBI Concert Clubi kodulehte uurides selgub, et Nokia Kontserdimajas toimuval kontserdil astuvad üles Buena Vista Social Clubi algkoosseisu kuulunud trompetist Guajiro Mirabal, lauto virtuoos Barbarito Torres ja kitarrist Manuel Galbán. Ülejäänud 13-liikmeline kollektiiv on vist lihtsalt head muusikud. Naiivne olekski vist loota, et kuumalt Kuubalt maailmakuulsad elu näinud ja kogenud tuntud muusikud siia ugri-mugrimaa jahedasse kevadesse tuleksid. Et neil sellest 10 aasta tagusest dokfilmi tegemise ajast oleks jaksu ja võhmagi, rääkimata sellest, et osad neist musitseerivad ja laulavad juba taevastes kõrgustes.

Pileti ostmine tundub hetkel sama kui osta The Beatles`i või Queeni lugude plaat tundmatu (või tuntud, vahet pole) paani-flötisti esituses. Tribute to Whoever. Second hand muusika.

2010. II pooles on Qrquestral aga teinegi tuur Euroopas, kus nendega koos esineb Omara Portuondo! Peamiselt antakse kontserte Lõuna- ja Lääne- Euroopa riikides. 2010. tuuridest on aga Eesti Skandinaavia riikidest peale Taani ja baltikumist ainus, kus üles astutakse. Kui Omara tuleks Eestisse, ma ei kahtleks pileti ostmises.

Vaatan pigem filmi uuesti, kus Buena Vista Social Club`s laulavad Ibrahim Ferrer ja Omara Portuondo...ja 90-ndates Compay Segundo räägib naistest. Compay silmadest õhkub elurõõmu ja -jõudu ja mööda Havanna tänavaid kulgeb iga oldtimer- romantiku rõõmuks müstilisemaid uunikautosid. Portreedes avanevad küpsete muusikute eluteed ning saame sõõmu Kuuba muusika kirglikkusest.