Beware the devil woman

Ühe loo "lugu": Cliff Richard-> Jaak Joala-> Tanel Padar-> Uku Suviste. Ja lõpptulemus polegi üldse paha!
Nii, et vaadake ette, kui musta kassiga kohtute...

Eighties coming back

Mis ma oskan öelda, aegajalt tabab ka mind diskorütm...eriti kui see on ühendatud mõnusa souliltunnetusega ning sellise vokaalse võimekusega. Rõõm-rõõm ja ainult good vibes ehk hääd võdinad seoses selle looga :). Või noh, kui see spuuki heledam lokiparukas välja arvata....
Whitney ja tantsivad mehed lilla-sini-rohe-kollastes-ja muudes tubades üks parimaid stseenisarju.! Ja see huumor tumedanahalise noorsandiga ka suhteliselt lõpus...

It might get loud!

Ikka tehakse dokumentaalfilme, mis hamba kohe nii verele ajavad, et kohe....ohh...Millal ja kas üldse see Maarjamaale jõuab???

Vääritud tõprad- humanistliku eesmärgiga luupainajalik muinasjutt ?

Kuigi see kinoelamus jääb paari nädala taha on mul siiani meeles, et peale hilisõhtust seanssi ei tahtnud ma mitte koju minna, vaid jalutasime veidi sõbraga ning siirdusin tagasi peoseltskonda kust varasemalt lahkusin. See õõv...mis mind saatis on küllaltki kerge meelde tulema.

Jah, mul ei hakanud hetkekski kinos igav, ma nautisin Hans "juudikütt" Landa teravmeel-õelust ja Melanie Laurent nägi põrgulikult hea välja nii kottpükstes kui punases õhtukleidis. Kuigi ka siin on Tarantino vägivallaiha kujund ja liialdus (ja kunst kui soovite) tegi vägivalla kujutamise realistlikkus filmi jälgimise põrgulikult raskeks. Kui filmis "Kill Bill" raius pruut 99 yakuzat tükkideks ajasid visklevad jäsemed ning siia-sinna purskav veri oma koomilises liialduses naerma. Siin oli aga palju enam loojutustamist ning liiga "päris" stseene- skalbirebimist ja inimeste puruks tulistamist.

Ja mida räägivad filmiblogid:
Supernatural: "Tõprad pakuvad meile nalja, mürtsu ja vägivalda rohkem, kui kopika eest. Alates skalpeerimisest ja kurikapeksust kuni Aldo Raine’i laheda itaalia aktsendini välja, mille peale terve kinosaal, nii palju kui meid seal oli, naerust rõkkas. Kusjuures, filmis oli tõsiselt palju humoorikaid kohti ning isegi kinopublik polnud loll ja lapsik ning naeris väga õigetes kohtades."

"Veel tahan kiita filmi stiili vägivaldsuse suunas. Ei olnud tehtud küll stiilset purskavat verd nagu Kill Billis, kuid skalpeerimine, kurikapeks, haakristiga märgistamine, baaristseen ning nii mõnigi muu asi olid tõsiselt kõvad oma stiili ja efekti poolest. "

Jesterhead`s Colony: "Mõningal määral jäi filmi juures häirivaks faktoriks tragöödia ja koomilisuse puhtal kujul käsikäes käimine ja seda eriti alguses, aga harjumatusest sai kiiresti kõike muud unustama panev reis läbi Tarantino visiooni."

See ongi mu peamine õõv. Filmis "Almost Famous" nimetab Lester Bangsi raadioDJ-st tegelaskuju termini "industry of cool". Me juba teame mida Tarantinost oodata, köhime selle eest pappi ning tarbime neelates seda laheda ja esteetilise rüüsse riietatud jõhkrust, sest see on ju Meelelahutus.

Aga lugege parem, mida Jan Kaus Sirbis tõbrastest ja maailmast arvab. Peale selle artikli lugemist hakkas mul kergem. Natuke.

Desensibiliseerumisest piparmynditees varasemalt.

I wish...

Miks on hea vahepeal haige olla? Siis jõuab teha neid asju, mida tavaliselt ei jõua. Kerge palavik möödub kohe kiiremini kui lugeda raamatuid ja vaadata Alo TV-d. Sealt tuleb vahepeal täiesti uskumatuid salvestusi- folgiesinejad Regiööl esinemas Antoniuse õue vihmas, Riho Sibul koos Jaak Tuksamiga Ultima Thule "Videvikku" laulmas, Fixi kontsertsalvestusi, Kärt Johanson ja Tõnis Mäe duett, ohtralt Jää-äärt. Kõik see on kuidagi väga "Tartu". Ja nii hea!

Minevikuihalusel oleks nagu kaks külge- ühelt poolt on see juba nö kapitalismuse poolt kodustatud. Mitmeid tooteid müüakse retrodisainiga ning moerõivadki laenavad palju möödunud aegade esteetikalt, mitmed kostüümidraamad on filmiturul kassat tegemas. Teiselt poolt ma ei saa sinna midagi teha, et mulle meeldivad asjad/ mustrid/laululood, mis on vanad. Neil on oma hing ja lugu mida rääkida. Minu jaoks.

Käesolevaga tervitan Indrekut! Ta aimab miks. Kuulake, millest Sandi laulab!