Värvilised meenutused suvisest Itaaliast

Fiatid on erilised nupsikud, ning nupsikuid kohtas spagetisööjate maal päris tihti. Ühele hääle inimesele sümpatiseerisid kunagi eriliselt helesinised saparozetsid....aga kas ta ka teab, mille pealt venelased selle maha viksisid?

Kui rohelist oleks ka näinud, oleks Vespa- valgusfoor:

*pildid 3 ja 4 Paula Reemann

tõeta

elades enese varjus
naerdes võikaidki nalju
vaikima alasti harjus
asju mis annavad palju

minus on paljutki varjus
mida mult ära ei võeta
kuigi nii raske on suuta
õppida elama tõeta

13-09-09

Volga pole ainult restoran Tartus...

Heade inimeste abiga jõuab teieni jäädvustus ühest ülbest Volgast. Roostest küll veidi puretud, kuid muidu muretult elevandiluuvalge :).

Uudishimulikel ja inspireeritutel tasub ehk teada, et Eestis tegutseb volgaentusiastide klubi- Eesti Volga Selts. Soovitan minna ja uurida nende veebi, vähematele tehnikaentusiastidele sobivad sellelt lehelt hästi sektsioonid- "GAZ mudelid", "volgad meedias" ja "maailm ja mõnda".

Tapatöö jumal

Jüri Aarma ja Sulev Teppart prantsuse pereisadena omavahel (http://www.draama.ee/)

Sel aastal ei jõudnud kahjuks tutvuda etenduste sisuga ja ajagraafikuga ning nii jõudsin festivalil Draama vaatama vaid ühte etendust. Kuressaare Linnateater tõi lavale Y. Reza etenduse "Tapatöö jumal"

Maailma praeguse hetkel mängitavam prantsuse dramaturg (http://www.draama.ee/ andmetel) ei ole end hoidnud teravate olukordade leidmisel tagasi. Pooleteise tunni jooksul jõuavad 2 abielupaari muutuda humaansetest tavapäraviisakatest salvavateks, laamendavateks ning silmakirjalikeks väikekodanlasteks. Alguses kindla ja toetavana näivate suhete taha on peidetud viha ning ohtalt allasurutud emotsioone. Niimoodi moodustub laval pidevalt konfliktiduosid, -kolmnurki ja nelinurki. Halenaljakad, kriiskavalt koomilisi ning valusalt iroonilisi. Elust äratuntavaid. Mõttesse jääb tiksuma, et liiga tihti hoiame ees maske ning varjame, seda kes me tegelikult oleme, et näida paremad inimesed. Aga mis on selle hind?

Nautisin näitlejate lavastuslikku dünaamikat ruumis- kuidas tekkisid vastadused ning (sala)liidud. Aarma mängitud advokaadi tüpaazi, etenduse kiiret tempot. Mõistan hästi miks Reza on nii populaarne- etendus, mis oma teravmeelsusega ja äratuntavusega lahutab meelt. Ma ei ütle, et minu hinnang on väga hea, kuid hea võib selle etenduse kohta küll öelda. Näitlejatööd olid tasemel, vaid Piret Rauk tundus nelikus teistele näitlejameisterlikkuses veidi allajääv.

Peale etendust Tallinna poole bussis loksudes istus paar istmerida tagapool kergelt tukkudes Kersti Kreismann. Näitlejat tavainimesena olukordades näha on kummastav, kuidagi harjumatu. Ei punaseid kardinaid, hoolega artikuleeritud kõnet ega prozektorivalgust. Nagu Tema poleks samuti inimene, keda kodus ootavad pesemata nõud ja väljaviimata prügiämber, vaid marionett, keda aegajalt linnarahva meelelahutuseks näidatakse. Ju siis näitlejaametiga kaasneb teatav ebamaisus.

Some people live a lifetime in a minute

Käisin eelmisel nädalal salsakursustel, ühe tunniga jõudis põhisamme õppida ja harjutada. Seda "ladinaameerikat" ma pole enda seest veel päris ülesse leidnud, kuigi mulle meeldib salsa paaristantsuna sh kõiksugused keerutused ja nipid, mis edasijõudnute tasemega kaasnevad. Väga esteetiline on oskajaid tantsupõrandal näha. Ehk siis ongi asi selles, et veel ise algaja olen.
Juutuubis tantsuvideosid lapates tunduvad vahvad lindy-hop ning muud svingtantsud. Aga miskipärast on minu lemmikud just põhjamaised valsid ja tangod, kuigi puusa panevad nõksuma ka bluusid ja sving, rokenrollist ja jive`st rääkimata. Valsi kiirusest, kergusest ja rõõmuõhangust ning tango kirglikkusest mööda aga ei saa. Tänaõhtuseks maiuspalaks üks tuntumaid filmitangosid - Al Pacino ja Gabrielle Anwar "Scent of a woman".
Kel kannatust napib võib alustada neljandast minutist või siis lugeda uuesti postituse pealkirja... ja leida see 10 minutit.