Ansambel Midrid Käsmu kabelis
Ka viiendat aastat festivalikülaliseks olles pole Viru folk end ammendanud. Ikka leidub uut, mida avastada. Näiteks seekord kulgesin laupäeva hilisõhtul kontserdi kuulamise asemel mööda Käsmu külatänavaid arhailiste meestelaulude ansambli Lüü- Türr seltsis. Viru folgi lehes keskonnaprogrammi pärimuspärliks nimetamise üle mehed küll itsitasid, kuid kerge kesvamärjukese toel, veeresid viisid öös väga ehedalt. Värske ja elus :)!
Jätkuvalt on Viru folgi plussid, lisaks imeilusale toimumiskohale, võimalik valik huvitavatest artistidest ning erineva suurusega kontserdipaikadest. Saab teha erinevaid valikuid. Eriti suurepärane muidugi minusugustele, kes armastavad vaba kulgemist ja vaheldusrikkust. Festival on hetkel veel piisava suuruse piiril, suuremaks kasvamine muudaks juba kohalolijatele olemise ebamugavaks - ei taha massides külatänaval trügida. Samas toimub mitmes kohas korraga kontserte ja külastajad jagunevad nende vahel. Sel aastal mõjutas aga osalejate hulka ka vihmane ilm, telklaager polnud seetõttu reede eriti mugav koht.
Piprateraks: 5 aasta jooksul oli seekord minu jaoks kõige rohkem purjus
noori inimesi näha. Loodan, et vaid sattusin valel ajal peale ja see
pole mingi jätkuv trend.
Teine kontserdikoht, mis mulle seekord eriliselt sümpatiseeris oli Kirjanike maja esine. Vist ka varasematel aastatel on vene romansse esitatud, kuid seekord oli kohal Rain Simmul ja mitte ei saanud minemata jätta. Valge katusega majaesine muutus sel kontserdil salongiks. Sügavahäälne valges kleidis Heli Vahing ning sugestiivne viikarites ja pintsakus Simmul andsid Jaan Söödi kitarrikeelte saatel kaasahaarava kava. Nõndavõrd, et proua Vahingu lauldud "Lõkke ääres istun mina.." võttis lausa pisara välja mult kontserdi lõpuks.
Logistilises plaanis: prügikaste oli seekord piisavalt, midagi üle ääre ei ajanud nagu eelmisel aastal festivali lõpus. Tundsin vaid puudust selgitustes kottide raamidel, et mis on joogitaarasse ja mis segaprügisse oodatud. Kas suvaline tops või vaid taaskasutatav plasttaara läheb sinna?
Tagasi sõites võtsime peale vabatahtlikud, kes olid tasulises parklas piletimüügis töötanud. Kuna ise autoga ei saabunud, polnud parkimistasud teemaks. Ei osanudki mõeldagi selle peale, et ajaks ennastki närvi , kui kui tõesti mingit vahet pole 3ks päevaks või üheks kontserdiks saabuja parkimistasul. Ikka maksad 10 euri. Kahtlemata on taoline poliitika, kus külasse lubatakse vähem autosid kasulik nii külale, kui kohapealsetele elanikele ja festivalikülastajatele. Samas võiks parkimisvõimalustest festivalil eelnevalt suuremalt teavitada sidudes teemat keskkonnahoiuga. Kahju, et inimesed nii mugavad on, et ühisbussi ei taha kasutada.
Vahvaima kontserdielamusena tooksin välja kultuuriakadeemia kasvandikest uustulija Curly Strings`i ning
Midrid, kes esinesid Käsmu kabelis. Esimesele koosseisule annavad paljuski juurde nooruslik rõõmsameelsus ning Aapo Ilvese kirjutatud hitt-sõnad. Elujaatavat pala "Üle Ilma" meditatiivset lõpuüminat laulis publik mõnuga lisaloo ajal kaasa ning see kummitab siiani mulgi.
Kolm neidu, kolm viiulit, ise seatud kodu- ja väljamaised rahvalikud viisid mõjusid Käsmu väiksemais kontserdipaigas ausalt ja ehedalt. Üllatuslik oli noorte neidude küpsus, kombineeritud vaevumärgatava häbelikkusega, kuid alla 20 eluaasta ma neile ei julgeks küll kava esituse ning tutvustustekstide põhjal pakkuda. Super kava - noored neiud peavadki laulma kiigel kiigutamisest ja vale kosilase ära saatmisest. Hää näide meeles selleltki kontserdilt, et sõnaliselt ei pea palju panustama, et meeldejäävat värssi teha...
"Tantsiksin ma tatsa- ratsa
kardan viisud vingumaie
pajukoored paukumaie"
Lihtne aga geniaalne :)! Kohtumiseni järgmisel aastal!
