"I lost myself on a cool damp night Gave myself in that misty light Was hypnotized by a strange delight Under a lilac tree..."
Niimoodi laulab sireliveinist laulab Jeff Buckley oma 1994 välja antud ainukesel stuudioalbumil "Grace". Vaid paar nädalat enne aega, kus päriselt sirelid õide puhkesid, andis PetronePrint välja lavendlikarva "Minu Prantsusmaa", mis nii pealkirjas kui raamatus endas viidet sellele laulule kasutab. Nagu Pariis on romantika sünonüüm, on Prantsusmaa midagi hõrku, mis seostub hea veini, toidunautlemise ja mõne tumedasilmse hurmuri seksika aktsendiga. Kõik ju kuulnud Provance`i lavendliväljadest, haute couture`st ning Seine`i jõe äärsetest romantilistest kohvikutest. Juba esmakordselt seda raamatut kaugelt silmates, teadsin, et kõige tõenäolisemalt on see minu tassike teed. Ja ma ei eksinud.
Mõneks ajaks Prantsusmaale au- pairiks läinud neiu kirjutab oma elust Pariisis ja Põhja-Normandias lapsehoidjana, keeleõppimisest, nimestest ja juhtumistest, millega konnasööjate maal elamine teda kokku viib. Paeluvaks teeb lugemise jutustamise emotsionaalsus, tekst on tihe, kuid samas õhuline ning kerge (välja arvatud ehk vaid reisikirjeldused Normandias). Autor tajub peenelt lõhnu, maitsed ning erinevaid isikuid iseloomustavad nüansse. Noor naine ei karda elada. Tunda on juba esimesest leheküljest, et käesolev Minu-raamat loomeinimese kirjutatud, kes näeb ja tajub maailma selle maagilises detailirohkuses. Ka viidete rohkus muusikale, kirjandusele, kirjanikele, näitlejatele ning nende elule, kinnitab seda.
"Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres", on lause, mis mind mu kohatisest rutiin-tardumusest välja raputas ning öisesse paplilõhnasesse ja konnakrooksusesse emajõe kaldarajale seiklema kupatas.
Aitäh, Eia Uus! Võtaks veel ühe pokaali.
