Viru folk - kuuendat korda ikka värske!

Ansambel Midrid Käsmu kabelis

Ka viiendat aastat festivalikülaliseks olles pole Viru folk end ammendanud. Ikka leidub uut, mida avastada. Näiteks seekord kulgesin laupäeva hilisõhtul kontserdi kuulamise asemel mööda Käsmu külatänavaid arhailiste meestelaulude ansambli Lüü- Türr seltsis. Viru folgi lehes keskonnaprogrammi pärimuspärliks nimetamise üle mehed küll itsitasid, kuid kerge kesvamärjukese toel, veeresid viisid öös väga ehedalt. Värske ja elus :)!

Jätkuvalt on Viru folgi plussid, lisaks imeilusale toimumiskohale, võimalik valik huvitavatest artistidest ning erineva suurusega kontserdipaikadest. Saab teha erinevaid valikuid. Eriti suurepärane muidugi minusugustele, kes armastavad vaba kulgemist ja vaheldusrikkust. Festival on hetkel veel piisava suuruse piiril, suuremaks kasvamine muudaks juba kohalolijatele olemise ebamugavaks - ei taha massides külatänaval trügida. Samas toimub mitmes kohas korraga kontserte ja külastajad jagunevad nende vahel. Sel aastal mõjutas aga osalejate hulka ka vihmane ilm, telklaager polnud seetõttu reede eriti mugav koht. 

Piprateraks: 5 aasta jooksul oli seekord minu jaoks kõige rohkem purjus noori inimesi näha. Loodan, et vaid sattusin valel ajal peale ja see pole mingi jätkuv trend.

Teine kontserdikoht, mis mulle seekord eriliselt sümpatiseeris oli Kirjanike maja esine. Vist ka varasematel aastatel on vene romansse esitatud, kuid seekord oli kohal Rain Simmul ja mitte ei saanud minemata jätta. Valge katusega majaesine muutus sel kontserdil salongiks. Sügavahäälne valges kleidis Heli Vahing ning sugestiivne viikarites ja pintsakus Simmul andsid Jaan Söödi kitarrikeelte saatel kaasahaarava kava. Nõndavõrd, et proua Vahingu lauldud "Lõkke ääres istun mina.." võttis lausa pisara välja mult kontserdi lõpuks.

Logistilises plaanis: prügikaste oli seekord piisavalt, midagi üle ääre ei ajanud nagu eelmisel aastal festivali lõpus. Tundsin vaid puudust selgitustes kottide raamidel, et mis on joogitaarasse ja mis segaprügisse oodatud. Kas suvaline tops või vaid taaskasutatav plasttaara läheb sinna? 

Tagasi sõites võtsime peale vabatahtlikud, kes olid tasulises parklas piletimüügis töötanud. Kuna ise autoga ei saabunud, polnud parkimistasud teemaks. Ei osanudki mõeldagi selle peale, et ajaks ennastki närvi , kui kui tõesti mingit vahet pole 3ks päevaks või üheks kontserdiks saabuja parkimistasul. Ikka maksad 10 euri. Kahtlemata on taoline poliitika, kus külasse lubatakse vähem autosid kasulik nii külale, kui kohapealsetele elanikele ja festivalikülastajatele. Samas võiks parkimisvõimalustest festivalil eelnevalt suuremalt teavitada sidudes teemat keskkonnahoiuga. Kahju, et inimesed nii mugavad on, et ühisbussi ei taha kasutada.

Vahvaima kontserdielamusena tooksin välja kultuuriakadeemia kasvandikest uustulija Curly Strings`i ning

Midrid, kes esinesid Käsmu kabelis. Esimesele koosseisule annavad paljuski juurde nooruslik rõõmsameelsus ning Aapo Ilvese kirjutatud hitt-sõnad. Elujaatavat pala "Üle Ilma" meditatiivset lõpuüminat laulis publik mõnuga lisaloo ajal kaasa ning see kummitab siiani mulgi.

Kolm neidu, kolm viiulit, ise seatud kodu- ja väljamaised rahvalikud viisid mõjusid Käsmu väiksemais kontserdipaigas ausalt ja ehedalt. Üllatuslik oli noorte neidude küpsus, kombineeritud vaevumärgatava häbelikkusega, kuid alla 20 eluaasta ma neile ei julgeks küll kava esituse ning tutvustustekstide põhjal pakkuda.  Super kava -  noored neiud peavadki laulma kiigel kiigutamisest ja vale kosilase ära saatmisest. Hää näide meeles selleltki kontserdilt, et sõnaliselt ei pea palju panustama, et meeldejäävat värssi teha...

"Tantsiksin ma tatsa- ratsa
kardan viisud vingumaie
pajukoored paukumaie"

Lihtne aga geniaalne :)! Kohtumiseni järgmisel aastal!

Kolm autentset hetke reisimärkmikust

29.06 -  Tartu- Pärnu – Berliin- Lübeck – Hamburg- Praha – Ceske Budejovice – Ceske Krumlov- Brno – Moravsky kras- Praha – Krakow - Auchwitz (Oswiecim)– Warszawa – Riga – Pärnu – Viljandi folk – Irise ja George`i pulm @Haapsalu – Tartu - 28.07.2013

Kaks nädalat on piisav puhkus täitsa juba. Peale seda on kerge koduigatsus, Pigem oma voodi ja tuba, kui kodu& inimesed. Tartus samas pole eriti midagi teha. Välismaal salsa scene`s on väga lihtne inimesi kohata& suhelda. Samas on need pealiskaudsed kontaktid ja seetõttu siirast püsivamat huvi pole. Ma igatsen Eesti loodust. Kivist linnast nagu Hamburg seda on, mõtlen end Hiiumaa Kalana tippu, kivi otsa. Väiksemad linnad on mõnusamad. Või Eesti raba, järveäär või vaikne rand. 

Hamburg, 15.07.2013

Rahulik& eemal linnakärast& kuumusest. Keegi ei lobise kiires tempos englishit kõrva. Määran ise oma tempot. Ujuda& lebotada tahaks. Võibolla veidi šopata ka. Ja kukeseenele& mustikale. Mingi linn, kus ma käinud pole. Keegi, keda ma kunagi kohanud pole. Tahan tantsida ja kui olengi ignorantne reisisell, kes ei taha kõige kohta kõike teada, siis mis siis.

Vysehrad, Praha, 17.07.2013

Kergelt mägine ja viljapõllud kuldavad. Künka otsas on punastest tellistest katustega külake, taamal mäenõlvad kaetud tumeda metsaga. Väikse jaamahoone ees seisab triiksärgis punase mütsiga onu, nagu miilits, sau käes. Tuul peksab rongiaknast näkku ja kõrvalkajutis käratsevad rattalaagrist tulnud teismelised. Hea on.

Ceske Budejovicest teel Brnosse, kuskil Trebici lähedal Tšehhimaal 20.07.2013

Spontaanne situatsioonihuumor teeb hommiku...

 ...ehk miks ma hiiglasliku karikakrakimbuga tööle saabusin.

Mina: „Hommikust! Mul oleks kakraid tarvis“. 

Lilleonu: „Tere- tere. No kui palju Sul vaja läheb kah ?“
 
Mina: „Ühest nagu jääb väheks. Tahan teada saada, kas armastab või ei armasta (naer). No tiba rohkem siis.“

Lilleonu: „Aga võta terve see punt euro eest, saad terve õhtuni kitkuda. Homme tuled ütled mulle, kuidas jäi!“

I like it like that!

Cha-cha-cha boogaloo style :)!

Klaas sireliveini, palun!

"I lost myself on a cool damp night Gave myself in that misty light Was hypnotized by a strange delight Under a lilac tree..."

Niimoodi laulab sireliveinist laulab Jeff Buckley oma 1994 välja antud ainukesel stuudioalbumil "Grace". Vaid paar nädalat  enne aega, kus päriselt sirelid õide puhkesid, andis PetronePrint välja lavendlikarva "Minu Prantsusmaa", mis nii pealkirjas kui raamatus endas viidet sellele laulule kasutab. Nagu Pariis on romantika sünonüüm, on Prantsusmaa midagi hõrku, mis seostub hea veini, toidunautlemise ja mõne tumedasilmse hurmuri seksika aktsendiga. Kõik ju kuulnud Provance`i lavendliväljadest, haute couture`st ning Seine`i jõe äärsetest romantilistest kohvikutest.  Juba esmakordselt seda raamatut kaugelt silmates, teadsin, et kõige tõenäolisemalt on see minu tassike teed. Ja ma ei eksinud.

Mõneks ajaks Prantsusmaale au- pairiks läinud neiu kirjutab oma elust Pariisis ja Põhja-Normandias lapsehoidjana, keeleõppimisest, nimestest ja juhtumistest, millega konnasööjate maal elamine teda kokku viib. Paeluvaks teeb lugemise jutustamise emotsionaalsus, tekst on tihe, kuid samas õhuline ning kerge (välja arvatud ehk vaid reisikirjeldused Normandias). Autor tajub peenelt lõhnu, maitsed ning erinevaid isikuid iseloomustavad nüansse. Noor naine ei karda elada. Tunda on juba esimesest leheküljest, et käesolev Minu-raamat loomeinimese kirjutatud, kes näeb ja tajub maailma selle maagilises detailirohkuses. Ka viidete rohkus muusikale, kirjandusele, kirjanikele, näitlejatele ning nende elule, kinnitab seda. 

"Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres", on lause, mis mind mu kohatisest rutiin-tardumusest välja raputas ning öisesse paplilõhnasesse ja konnakrooksusesse emajõe kaldarajale seiklema kupatas.

Aitäh, Eia Uus! Võtaks veel ühe pokaali.