Piparmünditee

Parim näitleja linnas/ Illusioonimeistrid

2012-02-06T22:04:00.007+02:00

Meediaõpingutest mäletan, et tekstianalüüs on meetod, millega saab süvitsi minna erinevatesse nähtustesse, vaadelda seda distantsilt. Tekstid ei ole mitte ainult sõnadesse vormitud nagu raamatud ja kirjatükid, vaid tekst on iseenesest kõik, mida annab keele või visuaalsete vahenditega kirjeldada. Näiteks ka piltidest koosnev reklaam, firmajuhi tervituskõne jõulupeol, video või film. Miks mitte ka inimese väljendus- või meelelaad.

Kuivõrd kirjutab autor ennast, enda elukogemust ja maailmatajumise viisi teksti, ridade vahele tundsin teravalt veetes Lii Undi indiapäevikutes "Parim näitleja linnas"(2007) ja "Illusioonimeistrid" (2009). Keeruline ja kohati isegi "pühaduseteotus" tundub anda mingitki hinnagut ühe inimese vaimsete otsingute ja leina peegeldusele, milles on nii palju temast endast. Aga kuna raamatu kirjutamisega on see osa tema protsessist, siis siin olen mina osa omaenda protsessist.

Väga nauditav on Undi lai silmaring, jutustamise stiil ning oskus märgata väiksemaidki detaile põimides need kaasakiskuvatesse lugudesse. Oma elukogemuse ja küpsuse tõttu ei vaimustu autor kõigest ning laveerib osavalt nii linnas kui pühapaikades ja suhetes teiste inimestega oma teed otsides. Parim näitleja linnas on tempokam ning kultuuride ja religioonihuvilistele huvitavam sissevaade püha linna Varanasi ning mõnegi kohaliku tegelase elusse. Illusioonimeistrid keskendub enam nii autori enda emotsioonidele kui tema majanaabrite lugudele. Ja enam viimasest kui esimesest moodustubki minu jaoks Lii Undi raamatuid läbiv "tekst".

Ühest küljest on autor küllastunud erinevate elutarkustega erinevatest usunditest, ning oskab luua sellest toetussüsteemi omaenda elule, teisalt samalajal ebakindel iseendas ja isegi kohati ennastpisendavalt negativistlik. Ma ei mõista. Selleks, et teenida jumalaid kahandub inimese Ise sedavõrd hapraks ja ülitundlikuks, usaldamaks kõikvõimalikku müstikat, et on raske eristada neide nähtuste kogemist, mida me oma kultuuris oleme õppinud kuidagi tähistama. Õnne, rahulolu, hirmu, valu... misiganes emotsiooni. Need emotsioonid või kohaloleku hetked on nagu sümbolite semiootiline virvarr, millel ei ole tegelikult enam tähendust. Või hoopis ühe inimese individualistlik mikrouniversum, mille kaardistamiseks peab mõnda aega temaga samas ajas ja ruumis orienteeruma? Uus vaimse olemise diskursus, kus pole tähtis kus Sa oled ja mida Sa tunned, vaid hoopis lihtsalt olemine?

Miski pole valmis ega jääv, kõik on pidevas muundumises. Miski pole kindel. Lii Undi elumängus ei ole õnnelikke lõppe, pole üldse alguseid ega lõppe .... ja kuigi mul oli väga!! huvitav, on mul, kui enda aja ja elukogemuse tekstil, raske sellega leppida.

Skandinaavia uuema aja mussi

2012-02-02T22:36:00.002+02:00

Selles osas, kus elektrooniline muusika kohtub jazziga, on see taani kollektiiv küll paganama heasti õnnestunud.

Metsaserval väike maja...

2012-02-02T22:22:00.003+02:00

Tükk aega pole rännukihku ja reisiisu? Vaata siia - imelised vaated loodusest ja erinevatest majakestest ja hüttidest, mis pikemaajalisema loodusenautlemise- olemise võimalikuks teevad. Lingi liiga vallatust nimest ei tasu end häirida lasta, porri piparmynditee ei serveeri.

Eriti imetabane on mu meelest vanadest akendest ehitatud Stephen ja Lucy Marri kasvuhoone Aucklandis, Uus- Meremaal.

Noore neiu saladuste laegas ehk "... ei tule iial tagasi..."

2012-01-23T21:13:00.005+02:00

Seoses vanematekodus kappide koristamisega juhtus mulle kätte nö reliikvialaegas, kus mingist varajasest lapsepõlvest kuni vist 9nda klassi lõpuni oma ülisalajasi ja reliikviastaatusega asju säilitasin. Täitsa põnev avastada, mis kunagi taolise staatuse pälvinud.

Laekas olid:
- mõned pildid seriaalis The Heights mänginud näitlejatest: Zachary Thorne, Jamie Walters ja Cheryl Pollack
- kimp kunstkannikesi
- maavanaema joonistatud lillekaardid, millega mängisime täditütarde ja õega, et igaüks on üks lillesort
- klassikirjand "Millest jutustab klassitahvel", 6 kl (:D ???)
- vigases inglise keeles esikümne üleskirjutus Tartu Raadio saatest Top 20
- minu nägemus ilusaimast peokleidist (joonistatud aastal 1993)
- täispikkuses portree minust 6 kl-s, mille joonistas mu üliandekas pinginaaber, kelle oskust ma väga kadestasin (teksaseelik, retuusid ja.....kollased tennised - hmm hallooo?!??)
- lemmikpoisi koduaadress kirjutatuna roosale paberitükile
- 3 paberilehte lemmikpoisiga peetud musamõistatusest, kus tuleb vastavalt ära arvata ja paberile kirjutada kas loo esitaja, kui on antud pealkiri või pakkuda esitajale mõni tema loo nimi, 5 või 6 kl (me kumbki polnud inglise k grammatikas eriti osavad, see polnud takistus muidugi).
- anonüümkiri põhikooli algusest, põhjustest miks keegi arvab, et ma olen "värdjas toriseja"
- pinginaabri kirjutatud salakeelne kommentaar sellest, et lemmikpoiss mind tunni ajal kogu aeg vaatab
- anonüümkiri lemmikpoisile, kes vastab küsimusele "kas oli hea kuutõbine ja vaimuaigega koos eile tantsida", "Ei olnud". Siiani ei tea, kes selle kirjutas, kust see minu kätte sattus ja mis põhjustel need nimed ära teenisin.
- mõned pildid aiapeost perega, kus ma umbes viie aastane. Issi teeb lõket!
- mõned teatri ja kinopiletid 90ndate algusest
- klassiõe kirjutatud viie poole vihikuleheline lugu "Margiti elukroonika". Tõenäoliselt oli igav ajalootund, sest tegelasteks on peale minu veel Richard (ehk õige nimega Richelieu) ja Oliver Cromwell. Päris humoorikas on abielluda kord ühe ja siis teisega. Ja kokku 8 last saada.
- portreepildid täditütrest, pinginaabrist ja lapsepõlvesõbrannast. Samuti must endast ning noorpõlvepilt emmest (oi kui ilus!)
- 2 südantlõhestavat luuletust sellest, et "Sind ju ei ole" ja "kogu maailma tähed ei saa kunagi sinu omaks"...
- kaks kondoomi (aegunud)
- identifitseerimatud nostalgiaesemed nagu näiteks kuivanud sirelioks ja Tupla paber.
Lisaks loendamatu hulk kassipilte, lõigatud välja kassikalendrist.

Oh seda nostalgilist noorust :)!

Kohtume linnas

2012-01-20T18:13:00.001+02:00

Ameerika bluusrokki aastast 2006.

Kas Ameerika on olemas?

2012-01-12T22:16:00.005+02:00

Taolist pealkirja kannab kirjaniku, kirjandusteadlase ja eesti endise poliitiku Sirje Kiini raamat enda elust USA-s. Tammerraamatu poolt välja antud kogukas kogumik (ligi 400 lk) sisaldab 2005- 2009 kirjutatud kirju kodustele sõpradele. See on vaheldumisi isiklik päevik eraelulistest tegemistest ja eluuudistamistest ning esseistlikus stiilis ühiskonna, poliitilise (ja tarbimis) kultuuri ja muude sotsiaalsete nähtuste analüüs. Võrreldes Petrone Printi väljaantavate Minu- sarja raamatutega on raamat kohati liigagi igapäevaelu päeviku stiilis, mille tingivad isiklikud kirjad. Samas just tänu tõenäoliselt autori vanusele (ligi 60) on kogumik küpsem, analüütilisem ja elujaatavam kui paljud nimetet sarja valdavalt nooremate autorite teosed. Sisse piiluda õnnestub ka ühe elutöö valmimisse- monograafia Marie Underi elust ja loomest on kaitstud Turu ülikoolis doktoritööna ning sellest ilmus 2009 ka eestikeelne raamat.

Sirje Kiini viis uut elu alustama teisel mandril ning seal elama armastuslugu ameerika professoriga, kes on talle ka peamiseks ameerika elu ja kultuuri vahendajaks. Lisaks USA poliitilise maastiku ja ühiskonnaelu jälgimisele kõneleb Kiin pärismaalaste ajaloost ja nende praegusest elust, ameeriklaste kultuurist ja identiteedist, lisaks siia- sinna loodus ja reisikirjeldusi. Ta võrdleb USA-t isuäratava sega- salatiga, kus igal päritolul ja identiteedil on oma eksisteerimine. Tema väitel pole USA ühiskond sugugi nii ühekülgne, kui Euroopas levinud eelarvamused seda kujutavad ning näeb pigem mitmekesisust ja võimalusi leida sobiv igale maitsele. On küllaltki loogiline, et autor võrdleb ka kahes erinevas kultuuris elamist ning leiab erinevusi eluhoiakutes, avatuses ja sõbralikus hoiakus. Eesti kahjuks, mis teha. Osates ka ameerikaliku fun- kultuuriga kohanduda toob ta oma mehe mõtete läbi välja ühe kontsepti, mis küll laskub äärmustesse, kuid vääriks ka siitpoolt maailmamerd sügavamat vaagimist.
"Seda, mida Euroopa elitaarne maitse loeb sügavaks, tõsiseks ja eksistentsiaalseks kunstiks, peavad ameeriklaesd enamasti pigem massohistlikuks emotsionaalseks enesepiinamiseks". lk 129

Mina saab teada oma erilisusest just Teise kogemise kaudu, arvab Sirje Kiin. Viimase peatüki lõpus, pärast dialoogi aastakümmend tagasi ilmunud Jaan Kaplinski raamatuga Ameerikast, jäävad õnneks otsad lahti. Autori sõnul on Ameerikal nii mitu nägu ja loomust, et ükski üldistus ei pea paika. See raamat on Sirje Kiini Ameerika ja tal on piisavalt elu- ja maailma kogemust -nägemust, et seda nii kajastada kui tunnistada.

Et kas siis Ameerika on olemas? Oma silm pole näinud aga tänu kirjadele Madisonist on ettekujutus rikkalikum küll.

Põhjatähest kasti veinini

2012-01-10T23:44:00.006+02:00

Seda lugu on kaverdanud Diana Krall, Prince, K.D Lang, Tori Amos ja kindlasti palju teisi vähemtuntuid artiste. Noor briti artist James Blake jutustab oma hääle ja muusikavideoga kõik need tuhat lugu, mille Joni Mitchell aastal oma elust ja armastusest aastal 1971 luulesse pani. Pure Beauty!

Better

2012-01-03T23:00:00.006+02:00

Regina Spektor on vene juudi päritolu helilooja ja lauljatar, kes praegu elab USA-s. Klassikalise pianisti koolitusega ning suure hääleulatusega omanäoline artist on leidnud endale ka stiilsed ja huvitavad videotegijad, kes täiendavad artisti loomet ning lisavad sellele uusi dimensioone. Näiteid võib tuua veel ka varasematest - mu lemmikud on "Samson" ja "Fidelity". Konkreetne muusikavideo "Better" pärineb aastast 2007 ning päeval, mil see VH1-s ja Youtube`s avaldati, vaadati seda 24 tunni jooksul 100 000 korda.

Musta mao ulg

2011-12-25T13:25:00.008+02:00

Need, kes tiba rohkem muusikapõllul kaevanud teavad, et bluus pole ainult nutumuusika ning paljude palade stoorid baseeruvad nn rahvapärimusel. Nii seegi, 20. sajandi algusest pärinev mõrvabalaad Stagger Lee`st, mida paljud erinevad tuntud ja tundmatud bluusimehed on kaverdanud. Paneb ikka puusa liikuma küll kui end tagasihoidlikult väljendada.

2006 aastal sai Craig Breweril (autor ja reziššöör) valmis üks suhteliselt kahtlase süžeega, kuid fantastilise soundtrackiga filmike "Black Snake Moan", kus Samuel L Jackson ise mängib pilli ja laulab. Näitlevad lisaks veel Justin Timberlake ning Cristina Ricci, kelle kanda on pahadest vaimudest vaevatud blondi näitsiku roll, keda siis Samueli mängitud, abikaasa poolt maha jäetud sügavalt usklik bluusimees hakkab elule tagasi ravitsema, leides selle juures taaskord bluusi ja iseend (ma ju ütlesin, et süzee on kahtlane).
Plakat muidugi annab olenevalt tõlgendusnurgast ainest mitmesugust, sellesse on kätketud tubli annus erootilisi konnotatsioone ja nii populaarkultuuri uurijad kui feministid läheksid selle analüüsimisest lausa pöördesse, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuulake ja nautige neid veidi pahelisi bluusilugusid!

Jõuluristikhein

2011-12-23T23:41:00.003+02:00

Enne....

ja pärast :).

koda

2011-12-12T23:17:00.005+02:00

selles kojas on jahe
sest peremees unustas kytta
tal ei ole puid ega sytt
sest ta väsis kord neid toomast
ja naisel ei ole kuuri alt
turvast tuua
prees on juba ohverdatud

11.12.11

Raudmees- on hirm talle võõras....

2011-12-12T22:14:00.006+02:00

Viimastel aastatel on popiks muutunud elulooraamatud, eluloofilmid, eluloo.....

Tartu Uus teater tegi möödunud nädalatel Tartu kunagisse spordisaali ehitatud lavalaudadel kummarduse ühele mitmekülgsele eesti muusikule, kelle loomingusse kuulub nii hevi, bluusi kui raskerokki. Gunnar Graps sai taaskord igavikku ja sadade vaatajate südametesse jäädvustatud oma sisemise põlemisega. Samuti peaosaline Juss Haasma (retsept!), kellelt energilise trummari roll päris palju füüsilist ja häälelist vastupidavust nõudis. Ei taha diskuteerida kehaehitusest ja hääleulatusest, need on asjad, mis on kõigevägevama poolt inimesele antud, pigem kiita pühendumust ning kirge, millega noor näitleja Grapsi kehastas.

Näidendivorm (või siis ka muusikaline viirastus nagu tegijad seda nimetasid) võimaldab enam keskenduda muusikule endale ning tema muusikale. Vähemalt selles Tartu Uus Teater täielikult õnnestus, vähem naissuhteid ja skandaale (päris ilma ei saa ju, aga eriti suurel ekraanil) ning rohkem rokki. Poleks saanud teha seda etendust ilma lugudeta "Valgus," "Raudmees", "Imelik masin", "Ma kuulen öös su õnnelikku naeru", "Selles meeletus ilmas". Kõige suurem ning õigem kummardus artistile on läbi tema muusika, etendust saatmas rokkbänd ning etenduse lõpetamine 5-loolise kontserdiga õigustas end täielikult! Lisaks andekaid ja situatsioonikoomilisi detaile (pidu Kõrvitsate juures, Janek Joosti Ivo Linna ja Sal- Saller, Maria Soometsa Buratino/ Andres Aak/ blondiin) Jussi trummisoolod, suurepärane revüü-etteaste Katrin Pärnalt ja täitsa hea kompott sai kokku.

Siiani kõige meelelahutuslikum tükk Tartu Uuelt teatrilt. Aga igati väärikas meelelahutus ning järelhüüd could-have-been juubilarile oli. Olulisemana võtsin kaasa tunde, et heast rokist ei saa kunagi küll. Ohtrate tulevaste teiste heade laivesinemiste terviseks!

Svingivad kreeklased ja lendlevad seelikusabad

2011-12-10T19:02:00.003+02:00

Kreeklased Thessalonikist hoiavad jätkuvalt swingi au sees. Tantsitakse lindy- hop`i ja üleüldse on see kergelt kurvameelne pala üks stiilsemaid videoid, mida viimasel ajal olen näinud.
Ja jätkuvalt näeb siit tõendeid sellest, et kleidid sobivad naistele imehästi, eriti veel tantsimiseks :).

Maailm

2011-12-05T13:39:00.006+02:00

Jaan Kaplinski luulet filmist "Laanetaguse suvi", seekord Indigolaste uus- esituses. Muusika Mikk ja Heno Sarv.

K 14.12.11/19:00/9€/7€
Indigolaste jõulukontsert@Genklubi

Anna andeks, Nikolai ehk miks on oluline osata võõrkeeli...

2011-12-03T15:59:00.005+02:00

Stseen 1
Avaldasin oma kõnekaardi numbri facebookis, juhul kui keegi tutvusringkonnast peaks Riiast Tartu poole liikuma samal päeval ja saaks mind kaasa võtta. Roomas lennujaamas väravasse jõudes avastasin vastamata kõne ning helistasin tagasi. Kuna keegi ei vastanud saatsin viisaka sõnumi, kus tutvustasin end ja uurisin kas Riia- Tartu asjus.
Vastust ei tulnud.

Stseen 2
Istun Riia lennuväljal kohvikus ja ootan mitmendat tundi oma Tartu bussi. Heliseb telefon. Helistajaks ärritunud venekeelne naishääl, kes seletab, et see on tema mehe Nikolai telefon ja teda ei ole kodus. "Patšemu võ zvanite? A kto võ takoje? Padruga???". Püüan seletada, et "on pazvanil mne" ja "ja neznaju Nikolai" aga see on ka kõik, mida mu keeleoskus võimaldab.
"Znaete, znaete." vastab naine telefonis ohates, " Ja vas ne ubju...Spakoinoi notši!"

LOL :D. Rahulik öö indiid!

Kuuma Kuubat Eestimaa nohusesse novembrisse!

2011-11-17T17:34:00.001+02:00

Buena Vista Social Club - De Camino a La Vereda

Kas julged....

2011-11-16T17:08:00.004+02:00

Kuidas saada väikeste kuludega oma muusikapalale inspireerivat videopilti?
Loo autor soovis videot, milles oleksid inimeste tegelikud, mitte väljamõeldud lood ning palus oma fotograafist sõbral pildistada inimesi siltidega, millel kirjas hirmud, mida nad oma elus on võitnud. Video tegemisest tehti blogi, palvega inimestel teha endast sõnumiga fotosid ja need video tegijatele saata. Video sai valmis, aga kuna inimesed jätkasid piltide saatmist jäi blogi pikemaks ajaks :).
Motivatsioonilaksuks on eeljärgnev video ja alljärgnev leht päris tore avastamine!!

http://cani.saekert.com/

Viivi Luige Varjuteater

2011-11-06T12:21:00.010+02:00

Kirjanik on inimene, kes on on harjutanud oskama jälgida ja näha teistele teinekord nähtamatut. Mida võib peita endas tumeroheliste sametkaantega raamat millel järjehoidjaks kollane nöör, mis otsas kannab kollast tutti? Ütleksin, et luksusliku ümbrisega sametraamat sisaldab hulga nähtamatust, mis läbi keele on paberile trükitud. Viivi Luik, kes on elanud Helsingis, Berliinis ja Roomas, rändab oma 2010 aastal välja antud raamatus ajas ja ruumis, kirjeldab Itaalia ühiskonda, inimesi ja olustikku. Ja teeb seda kord läbi müstika, kord kujundliku huumori või valusa ühiskonnakriitika.

Luige portreed inimestest on nii varjundirikkad, et härra Atspol, dottor Cesare Guido, Brasiilia suursaadiku naine või kingsepp-kellaparandaja, hüppavad raamatulehekülgedelt ellu ja askeldavad ringi Su oma silme ees ja magamistoas. Samuti elustuvad linna ja olustikukirjeldused.
Üheltpoolt tõstab Varjuteater Sind kõrgemale igapäeva elu praekartulitest ja pangalaenust, teisalt annab oma elutarkusega mõista, et elu igavikulisuses oleme me siiski vaid omaenda mikropesas askeldavad sipelgad.
Üks südamlikumaid mõtteid raamatust on see, et kirjanik nimetab raamatu pühenduses enda abikaasat koduks maailmas. Hiljem on ka pikemalt:

"Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast.
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tulebki ja kas enam saabki midagi ütelda." (Lk 200).

Viivi Luik on teekäija, kelle teekonnal Igavesse Linna (küpsus, kohalolek, eneseleidmine) põimuvad teepervevaadeteks alates lapsepõlvest kodumaal ja võõrsil läbielatud-kohatud sündmused ja inimesed. See on küll romantiseeritult fatalistlik, aga jah värskendav vaade ühele inimsipelgale. Varjuteater tuletas mulle meelde inimeseks olemist - on imeline, et võime näha, tunda, tajuda ja mis kõige olulisem, luua tähendust.

"Kui sa veel surnud ei ole, siis sa peaks vaatama, kuidas keeleta ja maata varjud Roomas seina ääres kerjavad. Või kuidas nad Berliinis "Jiddisches Liedtheateris" varjumängu teevad. Nägin Varjuteatris seda, mida Rooma, Igavene Linn, hiljem oma pitseriga kinnitas. Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."
lk 307, "Varjuteater", Viivi Luik , Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.

Eesti mees ja tema sugu - klassikaline ugribluus

2011-10-27T13:23:00.004+03:00

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noored näitlejad on tabavalt lihtsate vahenditega sotsiaalkriitilised. Ugrilistest peresuhetest kantud siis ka antud etüüd, mida laivis trehvasin sel sügisel Tartus festival "Draama" raames toimunud teatribändide festivalil Von Krahli teatri bändi esituses.

Vennad ja Õde Karamazovid - Siga ja kägu by

Eluülikool.

2011-10-25T11:01:00.005+03:00

Oskaks siis elada....

Allikas: piirideta internet.

Hetked Itaalias, oktoober 2011. Vol 2

2011-10-19T00:07:00.012+03:00

"Devotški, takie krassiivõe....idite s`nami", kõnetavad meid Firenze pargis kaks mõõduvat Ukraina immigranti. Peale pikka koleaktsendiga purssimist ja selgitustööd, et me ei ole venelased ja ei taha nendega kaasa minna ja ei huvita, et "nad maksavad mille iganes eest, mida me soovime teha või kuhu minna", aitab väike vale - "u nas maltšiki v Rome". Ukrainlased , kes meid siiani suuresilmselt jõllitanud, kaotavad pikapeale huvi ja hajuvad seepeale vaikselt vasakule.
"Oiii, krassaavitsa, hotšeš.......kupii...." hakkab järjekordne tõmmu noormees, kes kiriku kõrval turistinänniga kaupleb, minuga rääkima. Kuna erinevatest venekeelsetest hüüdjatest on juba kõrini, teesklen arusaamatust ja räägin vastu englishit, pärides temapoolse vabanduse järel, miks pagana pärast ta mind venelaseks pidas? Vastus on mõnevõrra ootamatu, näo kuju ja näojoonte pärast. Okei, mu reisikaaslasel K-l on suured sinised silmad ja hele nahk, kuid mina võiksin pruunikas- rohesilmsena ja päevituna veidi juba kohalike hulka sulanduda?

x x x

On keskpäev. Kuum. Firenze kesklinnas voogab turiste muuseumide, vaatamisväärsuste ja erinevate butiikide vahet. Korraga märkan kohvikute, butiikide ja muuseumide hooneterodus silti, et palume vaikust. Hiilime rahvarohkelt ja lärmakalt tänavalt (vaid kolm sammu!) hämarasse kirikusse ning imbume vaikselt missa tagumistesse ridadesse. Jahedas kirikus, kus seinad kaunistatud kulla, maalide ja erinevate skulptuuridega, voolab kirikuõpetaja jutustamise ojavulin vaheldumisi tema sõnu aegajalt kinnitavate koguduseliikmete omaga. Vahepeal tõustakse, et laulda ja seejärel istutakse taas. Peale õpetaja kõnet ja kinnitusi hakkavad itaallased oma kõrval, ees ja taga istujatel südamlikult kätt suruma. Surutakse meilgi, ilma vähima võõristuseta.
Poetame eurod lahkudes korjanduskarpi ja süütame lähedastele mõeldes Neitsi kuju ees küünlad. Siin kulub me välimus ära - me oleme la russa`d- usklik rahvas, me võime.

x x x

Massimiliano saabub oma punasel 70-ndate stiilis Vespal. Ta saabub nagu tavaliselt olemusliku elegantsiga viisteist kuni kakskümmend minutit kokkulepitud ajast hiljem ja see ei häiri meid üldse. Ta vürtsikast parfüümist kumab läbi kerge sigariaroom ning päeval kantud vanamoodsa lõikega ülikonnast on õhtusesse garderoobi jäänud vaid pintsak, mis teksadele lisatuna pühapäeva-boheemliku aktsendi annab. Erinevalt kõikidest neist imalatest geelitatud juustega ebamäärases vanuses Guidodest, kes meile tänavail silmapilgutades järele ciao, bella `sid hüüdnud....eh....jääb ta meeldivalt vaoshoituks. Vähemalt esialgu.... Meid ootab kohvik, jalutuskäik pargis ja panoraam-vaade mäetipust öisele Roomale. Let`s go!

Hetked Itaaliast, oktoober 2011

2011-10-16T11:18:00.011+03:00

Kuidas võtta kokku 10 päeva reisielamusi kolmes hetkes? Või nelja päeva Iidses linnas Roomas, kus praktiliselt iga vaade ja tänavanurk sisaldab sajandeid ajalugu ning argihallusest lahtipääsenud idaeurooplane jaksab esialgu vaid päikesesoojusest ja keskkonnavahetusest rõõmu tunda? Reisieesmärk oli leida päikest, teistsugust keskkonda ja häid inimesi. Teen proovi.

Astun välja inimsipelgatest kihisevast metroost ja hops, seal ta on. Paartuhat aastat vana amfiteater, mis on kõikide suveniirikaubitsejate ja turistide lemmiksümbol Iidsest linnast.
Kõige lummavam on Ta siiski öösel tuledes, kui puuduvad Tema ümber käratsevad ja seebikarpidega pilte klõpsivad turistid ja tumedanahalised roosi- ja nännikaubitsejad. Hästi annab selle ehitisega kohtumise emotsiooni edasi mõned aastad Roomas elanud Viivi Luik.

"Ma ei teadnud veel, et Colosseum on nõiaring, mille seest vana aeg välja ei pääse. Seda võib seal sees peaaegu palja silmaga näha. Sealt seest välja vaadates võid Sa näha mitte autosid, lennukeid ja teksadega tüdrukuid, vaid iseliikuvaid vankreid, rauast linde ja teise planeedi inimesi. Colosseumis tundub, et tänane päev oli vääramatult lähenemas, oli olemas juba siis, kahe tuhande aasta eest, ja et see päev muigas siis nende tolleaegsete inimeste üle, nii nagu mõni tuleviku päev muigab juba praegu meie üle". (Varjuteater, Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.)

"If you know the story they are really special, If you don`t they are just nice ruins"., ütleb mulle Rooma jahedas öös (Caracalla?) termide varemeid näidates kohalik noormees. Tunnen end oma olen-puhkusel-ja-tšillin-täiega-olekus hetkeks maailma suurima kultuurilise ignorandiga. Õhku paiskub (jumal teab kust???) mündilõhna. Seejärel magus elu jätkub.

Kolistame Sienas supermarketis kotti toidumoona, leiame vajaliku bussipeatuse, et siirduda maale. Teeme igaks juhuks bussipeatustest ja Sienasse tagasi tulevatest bussiaegadest pilti. Mõlgutame mõtteid. Kas couch surfing portaalist leitud tänaõhtune host, kellega telefonis paar korda suhelnud oleme, võib olla kirvemõrtsukas või veidrik, kes tahab noori idaeuroopa neidusid lohku tõmmata?

Möödub paar tundi ning istume Toskaana küngaste vahel asuva veetleva maja õuel, kuulame Itaalia muusikat, sitsiillane ja Tarantos sündinud mees küpsetavad meile sütel bistecca alla fiorentina`t, laual on peeni veine ning õhtut täidab kultuurivahetuslik ja elufilosoofiline vestlus.

Formeerub Itaaliareisi olulisem tarkus. Oota. Usalda. Ela. Elu juhtub.

3

Meri!!! Suur, võimas. Oktoobrikuu öös piisavalt veetlevalt soe, et Rooma lähistel mõnda aega jalgupidi vees solberdada. Vahemere lainetesse hüppame hoopis Grossetto lähistel rannas ja järgneval päeval Maremma looduspargis Parco Naturale dell`Uccelina. Lained on vahused ja meie oleme kuivale maale naastes soolased.

Asutame end looduspargi kindlusevaremetest mäetipus, kuhu just saabus käratsev Itaalia koolinoorte grupp, mööda mägirada alla laskuma. Jõuan astuda viis sammu, kui möödunud põõsast kostab kahinat ning okste vahelt paistab... rebane! Reisikaaslane K. kardab, et ruske rebusk tuleb ja lööb talle hambad kintsu. Teate küll, marutaudis loomad, tavaliselt ei karda inimesi. Rebasel pole ei meist ega taamal käratsevatest lõunamaa kõurikutest sooja ega külma. Ta poseerib viivuks kaamerale ning longib siis laisalt mööda oma radu edasi.

Tahan tagasi.

Thank you, the man with crazy hair!

2011-10-11T19:08:00.006+03:00

Varemgi reisitud, aga nii rasket reisijärgset sisseelamist pole varem kogenud kui nädalavahetusel Roomast naastes. Esmaemotsioon: me elame jumalast neetud maailmaäärel, kus päikest näeb harva ning inimeste naeratusi ja head sõna ka. Kes pagan mõtles välja need pikad pimedad õhtud ja vihmase sügisilma? Täna hakkab vaikselt juba paremaks minema.

Appi, ma vajan armastust!!

Sisemine tugevus

2011-09-06T09:24:00.002+03:00

Vokaalansambel Greip näitab ilusaid inimesi ja Eestimaa loodust

2011-08-28T22:07:00.005+03:00

Ei tahaks veel lasta suvepäiksest lahti ja mitte, et ma neid vihmaseid ilmasid hetkel väga igatseksin, aga jagan ühte hästi tehtud tempokat lugu. Video tegemisel on hästi tabatud laulu tempo, üles leitud Pärnumaa imelised puisniidud ja rannad, ja a capella muusika on sõlminud kooskõlalisi sõprussuhted rahvapärimusega ning tänapäevasema saatega. Ja noored inimesed on ikka ilusad :).

Mari Kalkun - kahtlemata kontserdielamus!

2011-08-21T00:32:00.009+03:00

Seekordse Viru Folgi nael oli mu jaoks Mari Kalkuni kontsert Käsmu Rahvamajas. Olen teda vargsi juutuubi vahendusel ning paar korda poolkogemata lodjakojas või mujal kuulnud aga mitte täispikal kontserdil. 24-aastase helilooja, muusiku ja laulja, kelle teine album "Vihmakõnõ" on antud välja Jaapanis ning kelle kontserti on vahendatud EBU Euroraadio sarja "Tallinn - Euroopa kultuuripealinn" kaudu Euroopa ja Põhja-Ameerika raadiojaamadesse, andis Viru folgil kontserdi pühapäeva õhtupoolikul.

End saadab Mari klaveril, akordionil, hiiukandlel või kitarril ning viimasel ajal esineb ta koos bändiga, kus lisaks tema mängitavatele pillidele kontrabass, viiul ja taustahääl. Maitsekas ja nauditav on see mitmehäälsus. Autoriloomingu sõnaline osa pärineb enamasti Eesti luuletajate sh Võru poeetide sulest. Mulle meeldib, et igasse laulu on peidetud lugu, kord on seal ootust, kord lapselikku rõõmu või kord pildilist loodusmüstikat. Näiteks nagu palas "Üü Tulõk", kus öö saabub metsast mustas kleidis naisena....ja "suur päävälill kesk taiva hainamaid om lännü häitsmä".

Mulle meeldib Mari madalam hääl, maalähedus ning veenvus. Mari Kalkun esitab iga laulu taoliselt nagu teeks ta seda esmakordselt. Tema viisid on ilusa meloodiaga ning enamasti lihtsad ja meeldejäävad. Ta on seega erakordselt ehe, usutav ja kaasahaarav. Usun et need laulud tulevad südamest.

Kuidagi soe ja kodune tunne on Mari muusikat kuulates. Et võiks olla see muusika, tuba täis hämarust, pliidi all praksuvad puud, 2 tassi teed ja üks armas inime. Ja kõik ongi hea.

Üks tango südaööl

2011-08-18T00:03:00.005+03:00

Selle Lila Downsi lauldud loo saatel tantsib filmis "Frida" peaosalist Frida Kahlot kehastav Salma Hayek tangot Tina Modottiga (Ashley Judd). Kuigi tantsustseen ja sellele eelnev võistlus on vägagi paeluvad, siinkohal soovin jagada muusikat.

Pala juutuubi lisaja pala sisu kohta lisab järgnevat:
Its a terrible lament for a broken relationship-( this wound our tango)- and Its a play on dark and light as a symbol. Come back to me and love me in the dark, (where we can just be alone with our feelings) and this night will be all of our days (we never had that didnt work)-blind me (so I can't see our troubles) kill my heart (so I cant feel pain).

Gurmee-elamus Viru Folgil: Interglatsiaalne Ühendus

2011-08-17T23:17:00.005+03:00

Kõige ägedamad asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kohe üldse ei oska oodata. Või kui siis ainult natuke :). Sestap minagi oma sammud seadsin laupäevasel Viru Folgil Käsmu rahvamajja, sest üks harmoonium, tšello, elektrikitarr ja nimi Interglatsiaalne Ühendus (IGÜ) võiksid ometi ju midagi huvitavat tähistada.

Torge Mambachi (ehk Marge Tombachi) tekstidele loodud muusikalised hetked olid midagi uudset ja värsket. Kui oleksin filmilavastaja, siis oleksin leidnud oma uusima teose helitausta meisterdajaid. Taolised hääleeksperimendid, mida Mambach kuuldavale tõi ning üldse oma hääle kasutamine viitavad väga hea enesetunnetusega inimesele. Maitsekalt kokku sobitatud tšello (Kaia Tambi) ja kitarripartiid (Elmar Sats) ning solisti (Torge Mambach) aimatav klassikaline? häälekool moodustasid veidi ootamatu, kuid kindlasti orgaanilise terviku.

Pigem pole IGÜ koduskuulamise muusika, vaid kõlabki kõikse paremini elavas esituses kergelt ajahambast räsitud väikses kultuurimaja saalis, kus vaid üksikud inimesed. Interglatsiaalne Ühendus võib kas väga meeldida või siis tekitada kergeid õudusvõbinaid, vahepealseid variante mul on tunne ei ole. Mina igatahes olin võlutud ja mul on hea meel, et me kohtusime.

Igal juhul aitäh, Viru folk, et pakud lisaks suurtele lavadele ka väiksemaid intiimsema õhkkonnaga värskeid kontserte.

Post- Melanhoolia. Vajan roigastest võlukoobast.

2011-08-09T14:11:00.007+03:00

Visuaalselt võluv, sümbolistlik ning kahtlemata personaalne - see on Lars von Trieri viimane film "Melancholia" (2011). Üheaegselt piinavalt võluv ja võigas korraga. Meisterlik edasi andmaks mitmesuguseid emotsioone ning kokkuvõttes tekitama vaatajas läbilõikavalt häirivat tunnet. Melanhoolia nimeline planeet, millega kokku põrkudes Maa oma lõpu leiab ning paralleelselt kulgev Justine`i lugu on suurepärane allegooria ühiskonna varjukülgedele nagu depressioon, üksindus ning surve kogu aeg ja kõiges õnnestuda. Kui põrkud suure sinise planeediga toimub emotsionaalne maailmalõpp.

Varasemast meenuvad Trieri "Dogville", "Manderlay" ning "Dancer in the dark", millest esimene mind päevadeks emotsionaalselt kõigutas. Eelnevalt nimetatud filmid võitlesid sotsiaalsete teemade rindel, veniv ja valutamajääv Melanhoolia jääb eemale sotsiaalsest õiglusest ja unistustest ning keskendub vaid hirmudele, masendusele ning neist tingitud rahutusele.
Depressioonist vaevatud Justine`i silmades on üldinimlikku ja siirast-head emotsiooni vaid sel hetkel, kui lubab hirmunud väiksele õepojale maailmalõpu varjuks roigastest võlukoopa ehitada.

Kuhu kadus armastus, headus ja kollased lilled?

Kui vahetult peale filmi vaatamist vaevas mind iiveldus ja järgmisel hommikul tabas viha, et milleks taolist filmi üldse teha ning milles üldse peitub von Trier`i geniaalsus, siis vastus on siin juba olemas. Trier on kahtlemata meisterlik kutsuma esile oma visuaalkunstiga väga võimsaid emotsioone. Iseasi milleks ja kuipalju sellist (visuaalselt-ükskõik-kui-võimast) kunsti, mis ütleb, et kõik on halvasti ja las lõppebki see maailm ära, meil vaja on?

jazz lumel

2011-08-06T11:17:00.003+03:00

Jazzuhõnguline Saami lauljatar Sofia Jannok toob jahedamaid tuuli ja 50ndate stiili tänasesse kuuma ilma. Väga helge lugu, saaks ainult aru, millest lauldakse :)!

Film Bardsongs - üks parimaid palu Viljandi folgilt

2011-07-31T21:24:00.009+03:00

Läksin Viljandi Pärimusmuusika festivalil laupäeval Kultuuriakadeemiasse vaatama filmi gruusia pärimusmuusikast ja tantsust, aga juhtus üks neid olukordi, kus oodatu ei saanud teoks aga juhtus hoopis midagi iseäranis toredat (toredamat?). Film "Adila" ei jõudnud Batumist kohale, kuid toreda filmielamuse pakkus hoopis asendusfilmina näidatud "Bardsongs" (2011), mis korraldajate sõnul tuleb näitamisele järgmisel folkfestivalil. Soovitan soojalt seda linateost kõigile, kes naudivad muusikat, armastavad lugusid ning on loomu poolest otsijad. Muidugi ka loodus pakub silma rõõmustavaid vaatepilte, sest film on ülesvõetud Indias ja Malil. Jättes käsitlemata kultuurilised erinevused, käsitleb Sander Frankeni film "Bardsongs" seda osa inimesest, mis meil kõikidel on ühine.

Kolmest loost, mida jutustatakse vaheldumisi nii muusika kui pildikeeles, meeldis mulle enam esimene, kus peategelane ei andnud hinnaguid saatuse keerdkäikudele vaid usaldas seda. Tema arvamus saabunud ebaõnnele, mida filmis esialgu teised ei mõistnud - "ei ole (veel) teada, et juhtunu halb on", - osutus mitmeid kordi tõeks. Niisiis, usaldagem saatust, sõbrad.
Moosekantide poolt esitatud muusikapalad ning nendega vahelduvad lood pildis, olid sõlmitud kompositsiooniliselt oskuslikuks tervikuks. Kordagi ei hakanud igav ega olnud venimist. Kangesti tahaks kõik ära jutustada, aga siis poleks ju enam huvitav kellelgi filmi vaadata. Olgu veel öeldud, et lisaks saatuse usaldamisele, juhtub filmis igavese tarkuse otsimine ning iseenda ja oma lähedaste usaldamiseni jõudmine.

Neljanda loo jutustas peale filmi üks VPMF-i peaesineja jutuvestja Jan Blake, kes korraldajate palvel enda vastuse andis filmile :). Ka see lugu ei jäänud oma kaasahaaravuselt filmilugudele alla, olgugi jutustatud vaid ühe inimese poolt. Jamaica päritolu vormikas jutuvestja oli sedavõrd kaasahaarav, et kui ta rääkis mahlastest aprikoosidest, võis peaaegu tunda nende lõhna ning aimata kaugustest siiapoole kappava kaameliajaja hobusekapjade alt tõusvat tolmu. Elamus!

Põud

2011-07-22T11:34:00.008+03:00

Vihmakõsõlõ (Riina Trumm)

Kui Saq satat, Vihmakõnõ,
ikõs` õkva kui Luuja silmäkõnõ.
Saq uhat minnu siist ja väläst
nink päästät kygõ tähtsämpäst näläst.

Mari Kalkun astub sel suvel ülesse 14.08 Käsmu Rahvamajas, Viru Folgi raames.

Rahupaik suurlinnas- Kew royal botanical gardens

2011-07-21T00:07:00.011+03:00

Kui Brittide multikultuurses pealinnas turistimine ära tüütab, siis soovitan aega veeta ühes maailma kuulsamas aias, millel 250 aastat ajalugu ning kus siiamaani tehakse ka teadustööd. Kew Royal Botanical Garden asub kesklinnast veidi rohkem kui pooletunnise tuubisõidu kaugusel, kuid sinnajõudmine on kindlasti vaeva väärt. See on koht Londonis, kus ajaloost, shoppamisest ja rahvamassidest pisut pidetud rändurid taas saavad oma rahu ja rõõmu leida.

Botaanikaaial on väga korralik veeb. Kuna aed on nii suur ja eriti kui aega napib, tasub enne kodulehe abil enda jaoks prioritiseerida, kas motivatsioon kisub vesiroosimajja, puude otsa turnima või hoopis arboreetumisse. Maailma suurema elavate taimede koguga aias leidub ohtralt silmailu pakkuvaid lilleaedu, põnevust ja lustimist lastele, kohvikuid ja piknikuplatse, metsasalusid ning ka vaiksemaid salapaiku, kus omaette olla.

Olenevalt aastaajast on õiteilus erinevad aiad. Aprillikuises Kew`s istusin aia tagumises nurgas hulga õitsevate Bluebell`ide vahel rohus ning vaatasin, kuidas lähedalasuva Heathrow lennukid üle pea vihisevad. Seekord oli aia kaart-voldikul esile tõstetud rosaarium ning mitu teist hooaja-aeda. Keset aeda jalutasid rahulikult paabulinnud, kes end pildistavatest inimestest põrmugi välja ei teinud.

Kõige mõnusam oli seekord okaspuudemetsas, kus liike erinevatest maailmajagudest. Sekvoiametsas leidus mitu rahulikku pinki, kus silmad sulgeda ning puudele kinnitatud kõlaritest hääli kuulates kujutleda, et asudki ehtsas põlispuudemetsas. Puu on nii suur, et sinna alla võiks ehitada väiksele perekonnale sobiva koja. Okstest moodustuvad peaaegu seinad ning suur-suur sõber kaitseb ja hoiab Sind vaenlaste ja vihma eest.
Leidsin ka mitu rohelist rahupaika, mõlemas vesi voolamas. Üks luuletuse ja pingiga tiik bambusevõsa vahel ning teine ringikujuline lehtla purskkaevuga keskel, mis sisaldas metallist skulptuuri, kus vesi voolas alla meloodilise sirinaga.

Interaktiivne mängutsoon Climbers and creepers ning rada puude tipus jäid seekord avastamata. Mitte, et rohelusest väsiks, vaid aed pandi kinni, misjärel hakkas seal suvine kontsert - seekord siis Blondie live!

Vesiroos "Kew`s Slowaway Blues", Nympheae

Definitely Positivus!

2011-07-20T22:32:00.008+03:00

Väidetavalt käis eelmisel nädalavahetusel Salacgrivas toimunud festivalilt Positivus läbi 20 000 külastajat. Ja oli küll päris tihe toidutelgis näiteks, kui hakkas laupäeva õdagu kergelt vett taevast alla laskma. Muidu jagunes mass kenasti mitmete lavade vahel ära ning tundus, et inimesi vähemgi päeva peaesinejate kontserditel, kui eelmiselgi aastatel.

Meeldiv, et Eesti artistid on jõudnud ka suuruselt teisele lavale lisaks I love you telgile. Ebameeldiv, et välitualettides puudub paber ning need on räpased. Läbi öö kestev pidu kostab kostab laagrisse ning ambaale leidub vist igas festivalitelklas (v.a Viru Folk!- ptui ptui ptui), kuid see, et lisaks laagri müügiputkast öösel tümpsu lisaks lastakse on küll üle võlli. Aga vähemalt oli tegemist küllaltki kenade joobes isikutega, kes seletamise peale, et homme jaksaks rokkida on vaja tiba magada, kenasti tümmi vaiksemaks keerasid. Siiski ettepanek korraldajatele korraldada "quiet camp" , nagu ntx Roskildes, neile kes tahavad öösel rohkem magada kui loetud tunnid. Ok aitab vanainimesejutust....

Line- up oli päris viisakas, palju toredaid briti bände ning kodumaistest artistidest lisaks Tallinn Music Week laval üles astunutele suurematel lavadel Malcolm Lincoln, Iiris ja Ewert Sundja and The Two Dragons. Kõigi kontserdid olid nauditavad. Malcolmid olid endale ehitanud korraliku laivbändi, Ewert ja Draakonid liikunud rohkem folgi suunas ning Iirisest ja tema toredast bändist, ma olen kindel, me kuuleme veel ja veel.

Kolm Positivus 2011 esinejat väärivad mu jaoks eraldi esile toomist. Britid Frankie and The Heartstrings rõõmsa indie-folk-popiga ning psühhedeelilis- energiline King Charles kelle esitusest õhkus nii aafrikarütme kui bluusrokiriffe.

King Charles tõmbas tähelepanu ka küllaltki julge lavakostüümiga - punased sametretuusid, sinine seotav särp ning smoking :). Lisaks hiigelpahmakas rastajuukseid ja pompöösne lavashow, kus Charles ronis mööda lavakonstruktsioone vähemalt 10 m kõrgusele ning mängis soolot sealt, lisavad andekale artistile värvikust.

Üks suuremaid üllatajaid oli Yoav, kelle muusikas kõlavad kokku tantsulikud biidid ning idamaised meloodiamõjutused. Ja kõik see valmib ühel akustilisel kitarril mitmete looperite abiga, mida artist laivis suurepäraset valitseb. Retsept!!! Rääkimata sellest, et niimoodi loodud tantsuline biit on palju nauditavam minu kõrva ja keha jaoks kui arvuteid- süntesaatoreid kasutades loodu. Ju siis on ikka mingid lainepikkused, mis bioloogiliselt on tajumeeldivamad teatud inimtüüpidele.

Ei saa mainitama jätta elu ilu, kui kohtad Lätis muusikafestivalil kogemata neidsamu toredaid selle, kellega sai 3 aastat tagasi Rock Werchteril Belgias trehvatud. Ja neil mõlemal onld omavahel kooskõlastamata Oasise T-särgid seljad. Olge tervitatud "Vennad Gallagherid" Siim ja Andres, kelle seltsis veetsime väga toreda I festivalipäeva!

Suurepärane suvi ja seened!

2011-07-17T23:10:00.004+03:00

Vasakul hunnituim eine peale 2 päevast muusikafestivali ning paremal tulevane toormoos. Tänud Põlvamaa!

Ja kui ma hetkel nii väsinud ei oleks, siis oleks siin veel ka muljeid Positivus 2011 festivalist, Londoni kultuurielamustest ning Pärnu antropoloogiliste ja dokumentaalfilmide festivalist. Kuldaväärt puhkus sel aastal!
Mere ja männilõhna!

Positivuse ootuses

2011-07-15T00:07:00.003+03:00

Eelmise aasta lätlaste festival Postivivus oli väga chill hoolimata pealesunnitud vähesest ööunest telklas. Maailmanimedest seekord mu jaoks midagi nii säravat ei ole, seega viitan omamaistele noortele muusikutele. Kui aus olla, siis on nende soulilikud käigud ning värske biit mul juba tükk aega meeles tiksunud. Loodetavasti on nad lisaks Universal Musicu stuudiotööle ka laivis arenenud. Malcolm Lincoln.

Ja eriti kelmikas on Robin Juhkentali falsett siin....

Pois o samba esta animado....

2011-07-07T22:31:00.007+03:00

Unustage Black Eyed Peas featuring Sergio Mendes. Selles 1966 aastast pärinevas versioonis on hoopis rohkem souli ja funki. Aga tänu siiski mustasilmsetele hernestele sambat segamast hip- hopiga to "keep the` funky fresh".

Millest lauldakse portugali keeli? Seletuse saab muusikablogi kaudu brasiillasest muusikafännilt Daniel Soareselt:

"He means something like:

(Mas que nada) “No Way!”
(Sai da minha frente) “get out…”
(Eu quero passar) “…and let me pass”
(Pois o samba está animado) “because the samba is so good”
(O que eu quero é sambar) “and I want to dance the Samba”

This part of the song is like a dialogue. You could imagine two people talking in front of a Brazilian Nightclub. If we imagine this way, it is like the first person saying (not in the song, just imaginary): “This place is not good tonight” and, the second person answer: “No Way!, get out and let me pass (or, let me in) because the samba is so good and I want to dance the Samba tonight”.

http://www.thepopview.com/wordpress/2006/03/09/mais-que-nada-sai-da-minha-frente/

Ma olen ju naine

2011-07-07T21:59:00.005+03:00

Kui Pärnu rahvusvahelisest dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalist, rannast, päikesest, lauamängudest ja toredate inimestega veedetud ajast jääb üle, võib ka Pärnu linna kaubandus-sfääri avastada.

Nii tegin minagi. Möödudes ühest kaubanduskeskusest, kõnetas mind üks reklaam.
Okei jätame selle kõrvale, et iseendale pühendatud aeg tuleks veeta muidugi shopates aga see on kohe mitu sammu edasi kaugustesse vaatavatest jahedanäolistest plakatitel poseerivatest modellidest.
Emotsionaalne. Naiselik. Südamlik. Armas. Paljude inimeste ühisosa leidev, samas nii lihtne aga sügav ühe kommertsteksti kohta. Like :).

Rõõmsat poprokki ameeriklastelt

2011-07-03T20:54:00.001+03:00

Koit Toome näeb

2011-06-03T11:59:00.003+03:00

Kuidas kutsuda korrale inimesi selliselt, et see ei mõjuks moraliseerivalt ja ei provotseeriks ebasoovitavat käitumist? Humoorikas graffiti Tartu linnaruumist on heaks näiteks.

Seasick Steve

2011-06-03T11:23:00.003+03:00

Ameeriklane Seasick Steve on seekord ühte punti asunud John Paul Jonesiga (exd-Led Zeppelin) ning tulistab päris terava vungiga bluusi. Brittide teleshows Later with Jools Holland esinemine on promo uuele albumile ning 26. mai kontserdile Londonis, kus kogutakse raha kodutute heaks.
Tahaks laivi! Urrrrrhhhh.

Rohelises valguses

2011-05-23T17:48:00.003+03:00

Õitega või õiteta, aga see valgus ja see roheline toon.....mmmm...hurmav.

Oma tooni leidmas

2011-05-16T13:15:00.006+03:00

FOTO pildil: Lauri Kulpsoo

14.mailtoimus Tallinnas kohvik Boheemi hoovil päev "Tartu tuleb külla". Esines muusikaline kollektiiv "Jaan Pärn ja Pahad seemned", Genklubi taaskasutuspood Berliin müüs riideid, Genköök pakkus kruubiputru ja kooki ning leidis aset fotograaf Lauri Kulpsoo personaalnäitus. Vihmasabinas kukkus üritus ehk vähem rahvarohkem välja kui oodatud, aga oli sellegipoolest õdusalt kodukootud.

Mis võiks olla veel personaalsem personaalnäitus kui teoseid saab näha otse fotograafi käest, saad valida ise endale sobiva teose kingituseks/ mälestuseks ning pildi looja kirjutab sellele Sulle personaalse pühenduse. Kulpsoo plaanimatusest ja kontseptsioonitusest tekkis väga südamlik kontseptsioon. Mida Kulpa mulle pildi taha kirjutas?

"Valguses on jõud- vaikne ja vääramatu. Sina oled valgus - leia oma toon!"

Uued helid Tartus

2011-05-16T13:12:00.007+03:00

Ühed uksed sulgevad, teised avanevad. Plink- Plonk klubi Tartus on uksi sulgemas. Juba mõned kuud toob värskeid tuuli Tartusse vanas trükikoja ruumides asuv klubi Print. Uus esinemiskoht bändidele ja peopaik on konkurent Genklubi sihtgrupile, kuigi inimesed tunduvad Geniga võrreldes nooremad ning enam välimuselt "kunstikoolist". Print on avar, kahte saali mahub kaks kontserdipaika koos istumisnurkade, baari ja riidehoiuga. Sada inimest mahuks vabalt ära ja õhk ei saaks otsa.

See kevad tõi uue koosseisu Taaralinna muusikamaastikule, nüüd on meil ka "torudega" souli ja ragga-segust Maailmamuusikat viljelev Uebanda. Bändis mängib nii eesti kui vene soost noori ja stiilinäited leiab siit:

Eelmisel laupäeval andis kontserdi Prindis Surtsey Sounds Sankt Peterburgist. Noorte venelaste instrumentaalne post-rock, mis arenes mõnedes lugudes karmiks nagu progressiivsele muusikale kohane, on viimase aja üks ehedaid kontsertelamusi. Kujutaksin neid ette suurepäraselt Salacgrivas toimuval Positivus festivalil mõnel päikesepaistelisel suvelaval!

Loodetavasti on Prindi haldajatel veel küllaldaselt huvitavaid kontakte mujalt Eestist ja lähiümbrusest, et Tartu publikuni omanäolist muusikat tuua. Soovin südamest jõudu!

Tere kevad!

2011-05-07T13:01:00.003+03:00

Minu viimase kahe nädala menüüsse on kuulunud amoxicillin, gelomyrtol ja pseudoefedriin....rääkimata paracetamolist. Üleeile lisandus sulfametizol. Lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et minu kõrvad, kurgu, nina ja nüüd siis ka (antibiootikumikuuri järgselt) silmad on koloniseerinud erinevad pahalased.

Nii, et lugupeetud kes-iganes sa loed seda siin, ka siis kui asjad kisuvad viltu ja kõik tundub mõttetu, alati on millegi eest tänulik olla! Meelte ja keha töötamise eest!
Selle eest, et silmad ei väsi peale paariminutilist lugemist ega ole paistes punased kui Märtsijänesel. Selle eest, et veebist vastleitud/ poes või kusiganes kõlav uus muusikapala kõlab meeldivalt stereos. Selle eest, et hääl ei katke peale minutist monoloogi kähinasse ning alla 37-kraadine kehatemperatuur lubab piiramatult väljas jõlkuda ning vabalt sportida.

Me pole enam võõrad - sotsiaalse sõnumiga kunst Tate Modern`is

2011-04-28T19:56:00.011+03:00

Astun Londoni moodsa kunsti muuseumi Tate Modern turbine hall`i ning minu jalge ees on terve näitusesaali põrand kaetud miljonite päevalilleseemnetega. Need on portselanist ja ühekaupa käsitsi maalitud, seemneid tegi ligi 1600 inimest ning ettevalmistusprotsess võttis aega ligi kaks aastat. Teose "Sunflowerseeds" autoriks on hiina kunstnik Ai Wei Wei. Algul sai seemnetel käia, kuid käijate rohkus tekitas portselanitolmu, mis tervisele ohtlik, ning nüüd saab vaid distantsilt jälgida.

Made in China - seda silti kannavad riided Eesti poodides ja Londoni odavriiete kaupluses Primark, kus teismelised hoolimatult odavaid hilpe ja aksessuaare korvidesse loobivad ning teenindajad, jõudmata asju kokku lappida, aegajalt neid harjaga kokku lükkavad. Seemnetemeres on veidi rohkem inimesi kui Londoni linnas, ning kui üks inimene on üks seeme, siis oleme hirmuäratavalt tillukesed kodu seemnemere populatsiooniga võrreldes. Mida kunstnik silmas pidas teost meie ette tuues ?

Sedavõrd multikontekstuaalsust võimaldav teos tekitab kindlasti palju mõtteid ning erinevalt mujal nähtud muuseumidest ja taiestest, pakutakse siinkohal võimalust neid vahetada.

Kaasaegne kunst ei ela kunstisaali jahedate seinade vahel, kuhu publikut kalli raha eest vaatlema lastakse, vaid toimub dialoogina vaataja ja kunstniku vahel. Kasutades kommunikatsiooni- tehnoloogiate võimalusi on võimalik painutada aega ja ruumi ning arutelu autori ja inimeste vahel võimalik.
Ai Wei Wei näitust vaadanud said muuseumis salvestada video enda küsimustega autorile, või vastata kunstniku küsimustele ning kõik see on online kättesaadav laiemale publikule. See omakorda lisab näitusele nii ajalise kui kultuurisillana toimimise dimensiooni tuues kunsti inimesele lähemale. Mobiili ja arvuti kaudu kommenteerijate jaoks on muuseumisaalis välja pakutud twitteri hash- tag.
Miks just päevalilleseemned ning milline on Hiina roll globaliseeruvas maailmas tulevikus, need publiku küsimused võimaldavad kunstnikul oma näituse ideelist tagapõhja ning enda kultuurilist päritolu ja olukorda avada. Oluliseks osutuvad muidugi ka küsimused poliitika ja ühiskonnateemalised küsimused. Kunstniku vastustes on otsene kriitika kõne ja väljendusvabaduse puudumisele Hiinas kuid ometi lootus, et Hiina võiks kord demokraatlikuks saada. Okei, küsitakse ka, kui kaua kasvatas kunstnik oma habet ja kas seemned on söödavad. Aga kui kellegi jaoks see kunsti lähedamale toob, las käia. Ai Wei Wei vastab.

Tundmatu video-küsimusele, "mis tunne on kui inimesed, keda sa kunagi ei kohta, küsivad sult nii palju küsimusi" vastas Wei Wei järgnevalt:"Tänapäeval internet võimaldab inimestel uuel viisil suhelda, me veedame nii palju aega online. Võib kohata võõraid ja inimestega tutvuda internetis ning kui me oleme juba rääkinud omavahel, siis me pole enam võõrad. "

10 miljonit päevalilleseemet meie ette toonud hiina kontseptuaalkunstniku kohta ütleb näituse kõrval silt, et 3. aprillil ta vahistati Hiina võimude poolt kui proovis Hong Kongi lennata ning rohkem pole Wei Wei`st midagi kuulda olnud. Paljud maailmakuulsad muuseumid on ühinenud online petitsiooniks, et toetada tema vabadust kunstnikuna väljendada oma mõtteid ja nõuda tema vabastamist.
Signed.

Film seemnete valmimisest ning teose ideestikust on leitav siit:
Tate Modern| Current Exhibitions | The Unilever Series: Ai Weiwei

Esimene liblikas ehk las tulla kirju :)

2011-04-06T13:59:00.002+03:00

Janu

2011-04-03T23:34:00.002+03:00

Olin jalutamas täitsa meie omal alleel
samal hetkel kui sai tõmmatud teatud paralleel
meie vahel pole sellest ajast peale
ükski teepakike värvind pruuniks tassi ujuva vee...

Kevadiselt värskendav Antonina sel neljapäeval, 7.aprillil Tartus Genklubis.

Stepihundi ulgumise asemel karja hüaanide kähin

2011-03-27T19:24:00.009+03:00

Filmi "Kormoranid" kuulub andekas situatsioonikoomika, head näitlejad, ohtralt tuntud inimesi nutikalt tuunitud rollides, silmailu Elina Pähklimägi ning koomiliselt vitaalne ema Ester Pajusoo esituses. Miks siis seekord kuulsin hüaanide kisa?

Esiteks: suurepärane promo juutuubi-klippide ja Ringvaate eetris etendatud skandaali ("päris Kormoran" Raudkats& advokaat versus filmitegijad Tolk ja Maimik) näol puhusid ootused kõrgeks. Täitsin ise tühikud. Ja loomulikult mu kinovaatamise eelõhtul ETV eetris olnud dokumentaalfilm (tegelikult mockumentary) "Kogu tõde ansamblist Kormoranid", kus Eesti tuntud kultuuritegelased nagu Olav Ehala, Ivo Linna ja Jaanus Nõgisto kommenteerimas, mida Kormoranid oma muusikaga öelda tahtsid ning kuidas nad "kaotasid au ja koha kultuurifondis".

Teiseks: kogu eelnev tekitas mus tunde, et nüüd näemegi filmi Eesti rockist kogu oma glamuuris ja õuduses. Läbi intelligentse prisma, mis on põimitud meelelahutusega, kuidas kõik loomeinimeste vaevad ja põlemised kohalikku muusikaelu mõjutavad. Näiteks jutt Ruja intellektuaalsusest ja olulisusest omaaegses kultuuriruumis on kujunenud noorte rokihuviliste suus sisutuks müüdiks, mis rebinud end aina kaugemale tuumast - kaugemale tekstidest ja intellektuaal-progressiivsest rokist endast. Elab omaenda elu. Ja see oleks mitmetasandilisem aines rokikultuuri pilamiseks kui valdavalt situatsioonikoomika lahendusi kasutanud "Kormoranid".

Üks meediatarbimise põhitõdesid ütleb, et teos sünnib autori ja vaataja koostöös. Seekord olid minu kui vaataja ootused teised. Okei, igas linnas ja igas külas on nahkpükstega peer, kes siiamaani kuulab Zeppelini. Igas keilas oma santana, "kes üks kord sai pihta ühele Santana soolole". Meil on põhjust eneseirooniaks. Aga pliiis, kas saaks veidi peenekoelisemalt?

"Kormoranide" puhul oli promo suurem kui "elu ise". Loodetavasti oligi see filmitegijate viis öelda, et Maarjamaa suuruse riigi kohta maailmakaardil ning "keskmise eestlase" muusikamaitse taustal ongi Eesti Rock üks suur klišee....rohkem legendi kui rokki ennast.

Kevad pole kaugel

2011-03-24T17:32:00.005+02:00

Vaadates aknast välja on täna vaheldunud tuulised raheterade langemised ja kullane päikene. Vahepeal sai kohvitassiga koos end kontori klaasist esikus päikse käes soojendamas käidud. Mõnus.

Meeleoluks noor briti artist Gwyneth Herbert.

Kuku: mina jään ellu. Kes siis ikkagi ellu jäi?

2011-03-17T20:17:00.005+02:00

Kadi Kaasik & Andres Maimik on hakkama saanud intiimse portreefilmiga Eesti kunagisest tippnäitlejast. Kära, bravuur, hoolimine, masendus, allakäik - emotsioonid ülivõrdes. Näitleja elu või Elu näitleja oma tragikoomilistes piltides külapeol, laval rokkimas, armastatut suudlemas, peolaua taga, lebamas pildituks joonult prügihunniku otsas (sel hetkel endise?) elukaaslase hoovil. Filmitegijad on suutnud pugeda Kukumäele ja tema lähedastele päris lähedale ning keerulistest teemadest kena kompositsioonilise terviku vormida. Just see lähedus on kõnealuse dokumentaalfilmi kõige suurem väärtus, mis võimaldab vaatajal kaasa loksuda emotsioonidega spektriskaala erinevalt punktidelt.

Kuku ise huvitab mind sedakorda vähem. Kõik need heleda leegiga põlevad fatalistid, kes ei põle väga kiiresti läbi, jäävad oma sinusoidi tõusudel või langustel kenasti elama. Ja elavad seda elu, mida nad tahavad elada. Ma tahan teada, kust meie ühiskonnas genereeruvad Maritid. Naised, kes kannavad "Eesti kultuuriloolist vastutust" ning "kui on lemmikloom võetud, ei viska teda välja", sest "armastus ei kao köhaga". Ja kas see on keskealise naise suhtesõltuvuslik nõrkus ja hirm üksi jääda või hoopis humaanne elutarkus ja sitkus, mis lubab aastatepikkuse suhte jooksul armastuse nimel nii viiesajaseid kui verd köhida? Valetamisel, varastamisel ning Wismariskäikudel.
Seda selles filmis kaamera ei näita. Olgugi, et Kaasikul ja Maimikul on olnud kannatust filmi jaoks õnnelik lõpp ära oodata.

Augud

2011-02-28T22:29:00.005+02:00

Augud...

kui ma täidaks need ära
hellusekõlalist kruusa kallaksin
sinna mis jääkirmega kaetud
kas siis tuleks kevad?

kas siis tuleksid
koos kevadega
Sina?
hiirekõrvul ja paplitolm juustes
tulvavesi taskutes.
üks muinasjutt.

Augud...

Ühe silmaga tüdruk

2011-02-27T14:51:00.005+02:00

Florence on briti artist, keda saadab ansambel The Machine. "The girl with one eye" on klassikaline love-hate armusuhteteemaline bluusilugu ning selles MTV-live versioonis veel eriti raw. Stuudioversioonil jälle on hoopis teistsugune tunnetus, lauljanna hääles on palju rohkem erinevaid dimensioone. Aga kokkuvõtvalt: Florence Welchi hääles on ürgset soulitunnetust, sisendusjõudu ning tubli terake Jefferson Airplane`i laulja Grace Slicki hääle võimsust. Läheks kontserdile küll.

Kujutage ette, et loo solistiks oleks mees. Milline tähendusväli oleks veel selle loo sõnadel siis ?

Valss

2011-02-20T22:16:00.001+02:00

Ma armastan, kui soovid saavad tõeks!

2011-02-14T19:02:00.004+02:00

Paar päeva tagasi leidsin, et mul on elutoas üks sinine mööbliese liiga palju. Sõbra abiga kleepisime kinni kapi uksed ning tõstsime selle kööki, et võiksin selle Taaskasutuskeskusesse korraldada. Mõtlesin, et parema meelega annaks selle mõnele noorele kollektiivile lähedalasuvas loome- ja meelelahutuskeskuses. Ja ennäe! Täna saadab sõber edasi kirja, et ansambel vajab prooviruumi mööblit ja just samas keskuses. Nüüd on Sensatsioonilisel Tartu Kevadbändil taevakarva baarikapp ning minul nende tuliuus heliteos "Ma armastan"!
Peace!

There is the known and there is the unknown: Taavi Peterson& The Doors coverband Tartus

2011-01-30T16:08:00.007+02:00

Mu piletitega kaetud seinal on üks väga oluline paberilipakas, see pärineb aastast 1999 ning tähistab minu viibimist The Doorsi kaverbändi LA Doors kontserdil TÜ spordihallis. Mäletan, kuidas massid olid suured, varem esinesid Vennaskond ning Genialistid, põrandal olid klaasikillud ja õllejärjekord oli pikk. LA Doorsi lokkisjuukseline solist väänles laval siia- sinna ning ronis "Moonlight drive" ajal mikrofon hambus mööda lavakonstruktsioone mitmete meetrite kõrgusele ülesse, kus jätkas osavalt laulmist. Äge oli.

Mu Doorsilembusele aitasid kaasa keskkoolipeod, kus vaheldumisi mängiti Nirvana, The Doorsi ja The Beatlesi lugusid, TÜ raamatukogu muusikaosakonnas kuulatavad plaadid ja kassetid ning muidugi 1999 a valminud Oliver Stone`i film "The Doors". Fantastiline internet sisaldas küllaldaselt materjali nii laulusõnade, bändimeeste biograafiate ning spekulatiivsete diskuteerimiste Jim Morrissoni surma lavastatuse jm teda puudutava kohta. Lugesin vaimustusega Morrissoni luulet ning talle huvi pakkunud Keruac`i ja Rimbaud. The Doors ning Morrisson oli ühest küljest võimalus end "The End" ja "When the music is over" saatel meditatiivselt teenage angsti sulgeda ning teisest küljest põnev koodsüsteem, mille kaudu ümbritsevat tõlgendada ning eksistentsiaalset tõde otsida.

Mis teeb ühe kaverbändi heaks? Lisaks pillimänguoskusele, absoluutselt siiras usk ja armastus oma jäljendatavate vastu. Ja kummagi puudumist ei saa ma Taavi Petersonile ja kollektiivile "Texas Radio`n´The Big Beat" ette heita. Väga veetlevad olid need pea kaks tundi, kus kõlasid Doorsi suuremad ja vähemad hitid. Petersoni hääletämber meenutas veenvalt Morrissoni, "elektriorel" ning kitarrisoolod olid omal kohal ja solisti etteastes leidus piisava pieteeditundega komponeeritud show-elemente, mis ei muutnud esinemist veiderdamiseks. Taavi punased boksereid nähtavale toonud põlvililaskumise järgne püksirebestamine loksutas selle poole publikust, kes 40ndates eluaastates, põhjalikult elevile. Kihistasin minagi. Aga kontserdi peafookus oli siiski muusikal. Mida solistile kohati ette võiks heita on vilets diktsioon, mis kohati vist tingitud ka sõnade unustamisest.

Üks asi on kuulata kodus plaati, live-esitusel on aga tunnetus hoopis teine. Aitäh, Taavi Peterson, Jürgen Kütner, Taaniel Pogga ja Ott Adamson!! Tantsida oleks vaid tahtnud selle Doorsi muusika järgi, istuda ja jalga kõlgutada oli kuidagi imelik (veel imelikum oli Ateenas lava ette puusa nõksutama minek). Loodan, et see võimalus lähiajal tuleb ka.

Kuhu minna - Londonisse, Pariisi, Gruusiasse või hõimlasi külastama?

2011-01-29T15:32:00.008+02:00

Miks viimastel kuudel nii heliline ja visuaalne, küsite ehk? Ma pole tundnud, et mul oleks olnud midagi olulist öelda või siis pole leidnud selleks parajat vormi või on mõttealge uppunud argielu soppidesse.

Lugemiseks on mul mõned tunnid nädalavahetusest või siis õhtune pooltund südaööl enne uinumist. Samas olen leidnud mõned raamatud, mis sulalumest ning kommunaalmaksudest hoopis teise ilma seiklema kupatavad. Olen varasemalt ette võtnud teisigi Minu- sarja raamatuid, viimase kuu olen aga "veetnud" Ugrimugrimaal, Gruusias, Pariisis ja Londonis.

Kõige olulisem on lugu, see on mu peamine järeldus! On see siis võõra riigi (linna) või inimese enda juhtumised ja kasvamine, mis lugejatele huvi peaks pakkuma. Aga mitte vähem tähtsam osa loojutustamisest on vorm. Minu kui lugeja jaoks on palju olulisem see, et mul oleks seda lihtne ja hea lugeda, kui loojutustaja kronoloogilised sündmused, korduvad ülivõrdes uhkustamised ja epiteedid või tema elulugu. Ma tahan teada, kes on tamada, millised on Londoni parimad kõrtsid ning kuidas Pariisis järjest rohelisemaks muutub. Olenevalt jutustaja isikust ning meie uudishimu ja maailmapildilistest sarnasustest on huvitavad muidugi ka isiklikumad seigad, mis puudutavad värvikaid isiksusi, peategelaste eneseotsimisi ja leidmisi. Personaalsus ja lähedus on head võtted loo rääkimiseks, eriti kui see on aus ning liigsete ilustamata detailideta. Mul on ruumi mõelda kaasa tegelastele ning uidata nendega koos lähireisidel, loomepiinades ja pisukestes sotsiaaldraamades.

Sestap jäi Rein Siku "Minu Ugrimugri" oma minu-vendade ja minu-õdede varju. Raamatutes on väga toredaid lugusid rokkivatest vanaemadest, põnevatest hõimlastest ja hülgemaksa söömise rituaalist nganassaanidega suhtlemisel. Kõik see aga emotsionaalses "ninnu-nännu-ooo mina- ooo meie- oooo ugrilased on nii ägedad- oooo meie oleme ikka nii kõigist omapärasemad ja ägedamad" kastmes. Toimetajana oleksin ise raamatu kaks korda õhemaks kiskunud ning filtreerinud seda kastet vähemaks. Lugeja tahab ise ka mõelda ning kirjutaja eesmärk peaks olema emotsioone tekitada, mitte neid talle kurgust alla toppida!
Kellelegi kindlasti ugrimugri raamat väga meeldib, tegemist ju kultuuriliselt põneva teemaga. Minu jaoks aga on tegemist nähtusega, kus autori stiil ning ülevoolavus pigem on takistavaks teema nautimisel.

Tere, Euro ehk hoogsalt kalkuleerin, kui vähe tegelt teenin....

2011-01-21T18:11:00.002+02:00

Chupacabra "Tere Kertu" on saanud uue kuue. Swedbanki töötajate bändi Peadirektor muusikavideos "Tere, euro!" osalesid paljud eurole üleminekuga seotud töötajad ja vabatahtlikud pangast.
Tõesti, taolisel vaimukal reklaamsisul on hea eeldus viraalefekti (levib nagu viirus sõpradelt sõpradele edasi andmise teel) saavutamiseks. Olen isegi selle hea näide!

Ja üks kaarik, palun...hopp :)!

2011-01-19T00:11:00.002+02:00

Gordon MacRae ja Shirley Jones. Oklahoma (1955)

Teretulemast 2011!

2011-01-04T00:02:00.000+02:00

Vesinikperoksiidiselt...

Kas nüüdisajal naised ka bluusi laulda oskavad?

2010-12-21T22:36:00.005+02:00

Jah, mõni oskab. Minimalistliku stiiliga, kuid nüansirikka jazzlauljatari Melody Gardot`i esimeselt albumilt (2006) niimoodi täitsa paistab. Neiu on ka ise oma laulude autor.
Nagu elus, vahelduvad siin selles postituses bluusid ja rõõmud. Ehk kui teine läbi saab, siis tuleb algusest peale hakata :).

Guugel aitab ehk vaese naise Elizabeth Gilbert....

2010-12-21T22:01:00.003+02:00

Käes on pimedad sügisõhtud (talv hakkab homme) ning see on parim aeg milleks? Õige - lugemiseks, lugemiseks ja lugemiseks. Ja loomulikult ei jää olemata lambiparalleelid. Seekord siis välismaiste ja kodumaiste naiskirjanike sulest.

"Kui sa vabastad oma peas kogu selle pinna, mida praegu täidab kinnisidee /.../, jääb järele tühi koht, vaba plats, ukseava millegi sisselaskmiseks. Ja mis sa arvad, kuidas universum kasutab tekkinud ukseava? Miski tuleb sealtkaudu pahinal asemele - Jumal pääseb sisse-, et täita sind suurema armastusega, kui sa kunagi oleksid osanud loota"
"Söö, palveta, armasta". Elizabeth Gilbert; lk 176

Kui puudub toimetaja, kes aasta Balil kinni maksab ning nii paljugi ei ole, et võiks alustada söömisega Itaalias, käib aga Eesti kirjaneitsite filusuufia kah.

"See on üks kiheluse maandamise vorme - trüki guuglisse, mis sul hinge peal on, ning maailm vastab."
"Meestest, lihtsalt". Dagmar Lamp ja Epp Petrone; lk 143

Hispaania kassafilm- vangide inimõiguste teema hollivuudilikus kastmes.

2010-12-07T22:15:00.006+02:00

Daniel Monzoni "Kong 211" on oma süzeeliselt ülesehituselt klassikaline hollivuudikas- good turn out to be bad and the other way around. Hea poiss Juan läheb "pahade" poole üle, sest tegelikult head ei olegi head.
Vanglaolustik on realistlik, rezii ja lavastus on meisterlikud ja lisades muusika on kogu aeg põnevus üleval. Vot. Aga kokkuvõttes kui pärast süzeele mõtled, siis tundub selline keskpärane vestern või indiaanlased-versus-valge-mees lugu. Kõige suurem kurikael on südames hea ja hooliv tegelane ning aus vangivalvur viiakse "heade" julmuse poolt viimase piirini ning temast saab mõrvar ja vangide tingimuste eest seisja. Keskmisest USA-s toodetud peavoolufilmist eristab hispaanlase tehtut vaid see, et lõpp ei ole õnnelik ning peakangelane ise hukkub. Samas on seda võtetki viimasel ajal päris palju kasutatud.

Kuigi vanglamässu draama pakub palju sotsiaalseid piirsituatsioone on peamised tegelased valdavalt üheplaanilised. Võib öelda, et filmi jooksul areneb vaid üks peategelastest Juan. Samas me ei tea tema taustast enamat kui tegemist on küllaltki haritud ja intelligentse mehega, kes peatselt isaks saamas. Aluspükste juhusliku puudumise tõttu Trussikuteks ristitud Juan tõestab end taktikalise mängijana ja julge bluffijana ning õnn on peaaegu lõpuni tema poolel. Ta peab mõtlema ning kiiresti kohanema ning avastab end tegemast asju, milleks polnud enda arvates võimeline. Naiivsevõitu vangide liider Malamadre jääb esialgse tema antagonistina kahvatuks (ta on liiga hea inimene), samuti ei avata meile valvurite ülemuse Utrilla julmuse põhjust ning oskamatu läbirääkija Almansa kahtluseid Juani ohvriks toomisel vanglamässu maha surumisel. Filmi tutvustus wikipedias ütleb, et Kong 211 baseerub samanimelisel raamatul sõprusest, lojaalsusest ja vaprusest vanglamässu ajal. Mis siis juhtus, dimensioonid läksid stsenaariumi kirjutamisel kaotsi? Sorry, aga liiga must-valge on see hispaania vms vanglasüsteemi kriitika.

Miks on "Kong 2011" PÖFFI-film?
- kus seda Euroopas tehtud kino muidu ikka väga näeb? Tallinnas on Sõprus kaugel ning Ateenas kino hetkel kiratseb.
- täiesti hispaaniakeelne ning ka lõunamaisele temperamendile vastava tempoga...
- aga miks veel?

Uus põlvkond on alati teistest erilisem!

2010-12-02T11:58:00.003+02:00

Filmiklipp "We All Want to Be Young" on lühikokkuvõte mitmetest viimase viie aasta jooksul Brasiilia uuringufirma BOX1824 läbiviidud uuringutest. Käitumisteaduste ja tarbijauuringute trendide lühikokkuvõte illustreerituna hea infograafika ja populaarkultuuri parimate paladega on üks viimase aja paeluvamaid tervikuid. Enjoy!

We All Want to Be Young from box1824 on Vimeo.

Sweet Jane

2010-11-18T01:25:00.002+02:00

Täna sajab esimest korda väljas korralikult lund sel sügisel. Ja see lugu sobib sellesse meeleolusse suurepäraselt. Meenutusi aastast 1989.

Oodates kevadet: Randalu ja Epliku Kooskõla Tartus

2010-11-15T21:24:00.006+02:00

Juba sellest hetkest, kui ma Vabariigi aastapäeva kontserdil teleri ees lugu "Nähtamatus" kuuldes minutiteks liikumatuks tardusin, olen ma tahtnud jõuda Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu kontserdile. Kevadel oli KUMU kontsert välja müüdud ning seega alles nüüdses novembris jõudsin kohale.

Mis saab siis kui kohtuvad kontsertpianist ning kõikide teismeliste libahuntide ja kooljate libarebaste kaitsepühakust (eksperimentaal)muusiku hääl ja viisid? Pop, jazz, improvisatsioon ja geniaalsed meloodiad sulavad huvitavaks kooskõlaks. Kui sellele liita veel TÜ aula valge klaveri ning aulalühtrite pidulikkus ning Epliku kergelt kohmetu kodusus publikuga suhtlemisel, toimub midagi väga eripärast ja eksklusiivset. Randalu seaded ning klaverisoolid annavad popmeloodiatele läikivama lihvi ning rõhutavad tahke, mis neis varem pigem varjus olnud.

Ei tasu alahinnata Eplikut ka sõnasepana. Eliidi esimeselt plaadilt pärit esitamisele tulnud "Taevad" ning Neljandalt küpsed "Nähtamatus", "Sinu Jälg" ja "Kevadeootus" on värskendavalt ilusad oma lihtsuses, südamlikkuses ning Epliku esitluslaadi sisendusjõulisuses. Mida aulakontserdile vaid võiks ette heita on see, et oli hetki, kus värsid ja Randalu klaveri ning Epliku kitarri saatemeloodia jäid liigse "keemiakombinaadiga" heliefektitsemise varju.

Artist on alati alasti, vähemalt kas publikule näiliselt või siis nii palju kui ta ise tahab publiku ees alasti olla. Vaiko Eplik oli Tartu kontserdil enim avali kui varem, kuid siiski kajab Eestis ilma teinud solisti ja helilooja kohmetust pedaalinäppimisest kohati seesama kooljas libarebane, kes öises Rapla linnas amokki jooksis. Vaikselt ja heleda varjuna, aga ta on seal nüüdseks enesekindlama noore küpse mehe sees olemas. Keegi (eriti kunagised teismelised libahundid,) ei pane pahaks, sest ilma selleta ei oleks meil taolist lüürikat ja muusikat.

Värvid köögis

2010-11-13T23:27:00.002+02:00

Grammy nominatsiooni väärt video

2010-10-31T22:39:00.004+02:00

Hea moodus oma muusikat levitada on teha sellele geniaalne video ja (sotsiaal)meedias viiruse kombel see levima hakkabki :). Oren Lavie on hästi hakkama saanud- 2010 esitati video Grammy auhinnale!

Ja reklaam küll, aga detaile kogu selle nutika ja armsa loo tegemisest.

Kõige ilusama kujundusega leht on...?

2010-10-27T23:46:00.004+03:00

Murakaleht rabas. Taustajõud ei jää ka sugugi alla :).

"Lõputa lookleval teel". Paavo Kangur Urmas Alendrist

2010-10-26T22:34:00.008+03:00

Elulooraamatud on jätkuvalt popid ning Eesti väidetavalt mõjukaim rokkansambel ja selle solist pakub ainest seekord isiklikumal tasandil kui kunagi varem. Endise Kroonika ajakirjanik Paavo Kanguri Urmas Alendri lähedaste ja kaas-muusikute intervjuude põhjal kokku pandud raamat lisab muusiku pühaku-staatusele uusi dimensioone. Ruja muusikud laiema avalikkuse ees pedestaalile tõstnud Sauteri "Roostevaba raamatu"(1999) tekstide abil räägivad Kanguri raamatus need, kes uues raamatus sõna võtta ei soovinud - Rannap ja Kappel näiteks. Vaikivad hea sõber Tiit Haagma ja kasupoeg ning tütargi on napisõnaline.

Raamatu esimeses pooles valdasid mind vastakad emotsioonid ning võis ka öelda, et uudishimu esialgu tappis kassi. Raamatus avaneb keeruline isiksus- lõbus, tundlik intelligentne. Samas mõned personaalsed luuleread ja kirjad ning liigne eraeluline inetu must pesu sektsioonis naistelembus raputasid mu olemasolevat idealiseeritud kuvandit kergelt melanhoolsest poeedist.

Jah, selleks, et emotsionaalselt võimsalt laetud tekste kirjutada ja usutavalt laulda, peab neid läbi elama ja tunnetama. Minu ööratu respekt mehe vastu, kes suudab laulda nii Üdi sõnadele roostevaba eestikeelset rokki, kui enese tundelis-lüürilisi palu veenvalt ja liigutavalt. Ja kes defitsiidiaegsetel 80ndatel õmbleb endale ja naisele teksapüksid ning lastele kombinesoonid või kes Garšneki(?) mälestuste kohaselt ei saatnud kedagi otse "p...e", vaid kostis intelligentse inimesena häirijale elegantselt "mürk olete" :). Aga....selle andekuse ja karismaatilisusega on kaasas palju petmist ja muid valusaid emotsioone (keevalisus, enesetapukatsed, kõrvalehüpped jne). Naised andsid andeks ning osaliselt tänu nende armastanud naiste meenutustele raamat ka kokku on saanud. Kangur ütleb tagakaanel, et raamat on armastusest ja rokist. Ju siis nii on. Aga mina ei ole kindel, et mulle meeldib, et Alendrist tehakse ühtlasi keerulise isiksuse avamise egiidi all kroonika-staar.

Raamatu lisand-väärtuseks on muidugi lõigud Ruja päevikust ning suurepäraseid näiteid leiab siitki, kuidas sündmused ajas ning erinevate inimeste nägemuses muutuvad. Kellele on pühendatud "Sõbra käsi" või "Rahu"? Kes õmbles Alendri teksatagumikule 1988 a Tartu muusikapäevadeks sirbi ja vasara? Kas teate, et boheemliku väljanägemisega Urmas Alender oli tegelikult suur korraarmastaja?

Kokkuvõttes: oli huvitav ja veidi valuski. Annan andeks kui armastav naine kunagi. Nagu ütleb "Parandamatu" Üdi sõnadele : "Me selles laulus ei tee parandust".

Galaktan

2010-10-17T00:30:00.001+03:00

On sobiv nii teaduse taustaks kui siis ka ilma teaduseta suurepärane.

Elu

2010-09-25T18:15:00.001+03:00

Tulin.
Nägin.
Naersin.
Elu.

Matsalu loodusfilmide festival (ehk Särtsu baari Lihulas me ei jõudnud!)

2010-09-21T22:07:00.007+03:00

Matsalu loodusfilmide festival toimub juba alates aastast 2003. Kahjuks jõudsin sel aastal esmakordselt Lihulasse loodusfilme vaatama, kahjatsen omaette. Lisaks filmiprogrammile Lihulas ja Haapsalus olid Lihula kultuurimajas ja mõisas ka foto- ja kunstinäituseid- loomulikult loodusest. Filmiprogrammis ei puudunud looduse, looduse ja inimese suhteid käsitlevatest filmidest ka linateoseid, mis käsitlesid põlisrahvaste õiguseid ning elu. Kuulub viimanegi ju inimese ja looduse kooskõla alla.

Peaaegu kõiki loodusfilme ühendab uudishimu kõige elava eluolu ja ilu vastu. Kas hamstriurus sajab ka, kui väljas vihma sajab? Mis juhtub, kui uimastada puutetundlikku mimoosi või kuidas tomatil kasvav parasiittaim teab mullast võrsudes tomatit üles otsida? Laupäevases kavas linastunud Ian Hafti film "Viljapõllu salaelu" (Poppy`s Promise, 2009) või "Intelligentsed taimed" võiksid olla kohustuslikud osad kooliprogrammis või prime- time eetrikandidaadid Rahvusringhäälingu eetrisse. Põllul elavate loomade- taimede olemiste- tegemiste aastaring on üles võetud ning omavahel põimuvaks narratiiviks sõlmitud nii osavalt, et aeg tundus justkui lendavat ning ei pannud tähelegi, kui juba film otsakorral. Nagu vaikselt ja salaja torkab see film Sulle floora ja fauna askeldamiste vahele ajukäärdudesse veendumust mahepõllumajanduse vajalikkusest, et säilitada elurikkust. Taimede füsioloogiast kõnelev "Intelligent Plants" seevastu kandideerib üheks parimaks teoseks teaduse populariseerimise alal. Infot edastatakse pildikeeles tempokalt ning väga põnevalt.

Festivalil esilinastunud Vassili Sarana "Retk Leena lättele" oli üks suuremaid elamusi koos eelmainitutega. Mu sisse voolab selline müstiline rahu, sama rahulik ning tasakaalukas kui filmi taustaks kõnelev Riho Västriku hääl. Ja tahaks rännata koos filmitegijate ning tunguusi verd teejuhiga mööda taiga sügavaid ja metsikuid puumassiive. Karge Siberi kaunite loodusvaadete
romantilisus ning rännumeeste retke ja kohtumisi omatahtsi toimetavate loomadega siduv narratiiv on meistlikult sõlmitud ning üles võetud.

Amatöörfilme ma aga ühte blokki proffide esilinastustega ei paneks, nagu see juhtus Vesilinnu toodetud filmi esilinastuse ning Pärnumaa perearsti filmitud haigrutega, sest kontrast on liiga suur. Kuigi haigrukolooniast oli saadud suurepäraseid kaadreid, ei anna amatöörteos siiski kuidagi oma venivuse ja referaatliku taustatekstiga filmi mõõtu välja.
Mõnus oli. Järgmine aasta jälle!

Kuidas ma sakslast armastasin...

2010-09-13T22:31:00.009+03:00

Pilt: www.linnateater.ee

Tegelikult tegi seda ikkagi Tammsaare...ehk siis tema loodud üliõpilase tegelaskuju. Mina käisin vaatamas Draama festivali raames Linnateatri etendust "Ma armastasin sakslast" (aitäh, Uku!). Nähtud tükis olid osades Ursula Ratassepp, Tõnn Lamp ja Kalju Orro. Lavastajaks Elmo Nüganen.

Napimaist napim lavakujundus lubas peensusteni keskenduda tegelaste omavahelisele interaktsioonile. Olgem ausad, Tammsaare puhul ongi tõenäoliselt tarvilik lavastus, kus keskmes ja olulisim oleks tekst. Seega paar tooli, korra laval käiv kohver ning rohkem polegi tarvis, et anda edasi lihtne kuid traagiline ühe armastuse (psühholoogiline!) anatoomia ja ajastu vaim.

Ursula Ratassepa baltisaksa tüdruku aktsent oli väga usutav ning tema tundub mu meelest enam sobivat sellesse rolli kui ta duubel Külli Teetamm (kuigi just teda Linnateatri näitlejad parima naisnäitleja kolleegipreemiaga esile tõid). Kuigi ma pole teda selles rollis näinud, ei kujuta alati habrast Teetamme Erikana ette. Tõnn Lamp kiirelt vaimustuva tudengipoisi rollis pakkus nüansirohkeid emotsioone ja miimikat (ja kõik pikad sirged mehed võiks tänapäeval kohustuslikus korras mantlit kanda!!) Mida Linnateatri kohta öelda- paigas lavastus, harmoneeruv muusikaline kujundus ning tugevad näitlejatööd. Ja minul klomp kurgus ja pisarad nirisemas etenduse lõpus. Mis on tavaliselt hea ja kordaläinud etenduse tunnus!

Tammsaare "Ma armastasin sakslast" 30-ndad oleks tänapäeval ekstreemumite- ekstreemum, kus kuudepikkuse kurameerimise ning abiellumisplaanidega ei jõuta isegi suudluseni, kuid samas käivad suured tunded üle pea. Samas tulevad selle taustal eriti esile tänapäeva suhete kiired algused ning kiired läbipõlemised, kus ilma, et oletaks jõudnud kaaslast tundmagi õppida on juba tee üksteise sängidesse leitud ning laiali mindudki. Aeg kui defitsiitväärtus omandab suhete kontekstis võika konteksti. Ühiskonnakriitik minus pärib, et mille jaoks meil siis üldse aega ning enese- ja teiste teadvust on?

Draama festivali südaöise etenduse "Peavahetus" jaoks mind enam ei jätkunud ja ausalt öelda, selle absurdi ma ka ei hoomanud. Minu pea oli I vaatuse ajal peamiselt silmad kinni sõbra õlal ning teise vaatuse ajal kodus padjal. Hea vähemalt, et veidi lauldi. Igavam etendus ever oli vaid MTÜ R.A.A.A.M näidend "Under". Au see mulle ei tee, aga nüüd olen kaks korda peale I vaatust teatrist lahkunud. Aga aeg on defitsiitväärtus ja sel hetkel tundus uni rohkem väärt kraam olema :).

sametiselt esmaspäevaöösse

2010-09-07T00:05:00.003+03:00

Todd Haynes tegi kunagi väga hea filmi Velvet Goldmine. Alljärgnev lugu pärineb selle fantastiliselt heliribalt. Kuulake trumme ja torusid taustal!

Tänapäeva reisikirjad: Kolumbia - armastuse ja vihkamise suhe

2010-09-02T19:43:00.010+03:00

Reisikirjad on ammusest ajast populaarne kirjanduse vorm. 21 sajandi reisikirjad reisivad aga lisaks kaugetele kohtadele ka inimese sisse. Petrone Print kirjastuse väljaantav "Minu ...." sari on inspireerijaks nii reisihimulistele kui inimhinge huvilistele.

Justin Petrone "Minu Eesti" heidab kõrvalseisja pilgu idaeuroopa väikse rahva olemusele ja kommetele. Ene Timmuski "Minu Kanada" jälgib maailma ühe populaarseima emigreerumis-riigi elukeskkonda ning väliseestlaste toimetamisi pereinimese pilguga. Anna-Maria Penu lisab omaenda emotsioonirikastele hakkamasaamise kogemustele Hispaanias sotsioloogilist ja feministlikku perspektiivi. Maria Kupinskaja otsib ennast ja eredaid inim- ja looduselamusi Alaskal.

Kõigile autoritele on ühine teema eneseotsingud, kirjutistest aimuvad blogipostitused, päevikupidamine ning elufilosoofilised kogemused ja nägemused end ümbritsevast keskkonnast või lähikondlastest. Ave Ungro "Minu Kolumbia" haarab mind enda rüppe kirevate kirjelduste , kirglikkuse ning elujanuse hedonismivaim(u!)s(t!)usega. See raamat põletab oma tundlikkuse ning oskusega jätta lugeja mõistusele piisavalt toimimisruumi kohtades, kus tuleb vaadata sõnade ning inimeste taha!
Autor kirjeldab ajalooseiku, inimeste lugusid ning kirevaid tüüpe enda tutvus- ja sõprusringkonnast. Ta ei mõista otseselt hukka ei ühiskonda ega enda lähikonda kuuluvaid isikuid, hinnangute andmisest minnakse siin enamasti mööda. Võibolla peitub võti selles, et raamat on kirja pandud (märkmete või blogi alusel?) ajaliselt distantsilt või ongi Ungro keskendunud teadlikult mõistmisele ja nautimisele. Või hoopis on enda elukeerisele liiga raske või valus hinnanguid anda? Või hoopis midagi kolmandat?
Kiidan Ave elegantselt lihtsat ja kohati teravmeelset keelekasutust ning hästi komponeeritud jutustamisoskust. Ja julgust jagada lugu enda rahutu hinge lennust papagoi nokal ning "hea ja kurja tundmise kunstist".
"Minu Kolumbia" on raamat, mida oli väga raske vahepeal käest ära panna. Soovitan!

Seenele, auuuu- auuuu!

2010-08-30T23:35:00.003+03:00

"There are two things you have to keep in mind about chanterelles! First they like to play hide and seek and second they love to spend time with their familys". Nii mõtlesin pühapäeval sambla pääl ja võsavahel oma seenefännist Kanada sõbra J peale, kuidas ma teda instrueeriksin kukekaid leidma ja koguma. Kanadas kahjuks taolisi asju ei harrastata ning Jean Talon`i turul müügil olnud kukeseened olid 9 päevaga Euroopast imporditud ning nägid välja sellised, et mina neist enam toitu ei teeks.

Peale pisukest kaheõhtust tundidepikkust tegelemist on nädalavahetuse vereta jahi tipp-tulemused näha juuresolevalt pildilt. Paremale jääb külmkapp, mis sisaldab puravikupraadi ning sügavkülmas võiga praetud kukeseeni ning fotost vasakul vedeleb köögilaual kauss praetud kukekatega. Nämm!

Naerata! Sa oled imeline!

2010-08-25T17:39:00.001+03:00

360 kraadi ühislaulmist Helsinkis

2010-08-22T02:27:00.007+03:00

Päris võimas on seista staadionil ligi 50 000 teise inimesega ning loksuda ühes muusikarütmis. Kuigi iga ühe peas liiguvad erinevad mõtted ja taustalood, laulame me ometi kaasa ühtedele ja samadele sõnadele.

U2 sidus sujuvalt oma Soomes viibimise looga seitsmest vennast ning esitas kahe tunni jooksul nii uuemaid kui vanemaid lugusid. Viimaseid mulle tundub küll enamuses, sest praktiliselt kõik nende hitid ka lavalaudadelt maha tulid ( jäi puudu vist vaid Everlasting Love). Taolistel suurtel kontserditel vähe käinuna, avaldas lava ning 360 kraadi raadiuses jälgitav ekraan, mulle päris palju muljet.

Eesti keelt oli kuulda päris palju, kohapeal müüdi tuurinänni ja snäkke, ning soomlased rahuliku rahvana, voolasid olümpiastaadionilt rahulikult ja sujuvalt ilma erilise kärata laiali. Elamusi ruineeris vaid vahepeal tibutav ning kontserdi lõppedes tagasiteed laeva saatnud tugenev vihm, mille tulemusena ma, poolhaige nagu ma olin, ebameeldivalt märjaks sain.

Suurtele kontserditele siirdujatele esitaks soovituse varustada end sularaha ja toiduga enne kontserdialale liiga lähedal jõudmist, vastasel juhul tuleb veeta veetlevalt aega päris pikkades järjekordades.

Kui U2 muusikast endast rääkida, siis tsiteeriksin ma hea meelega kultuurikriitik Tõnis Kahu: "Ma arvan, et muusikast kõneledes võiksime me kõik müstifitseerida, liialdada, kasvõi moonutada. Sest küsimus pole selles, milline muusika on "hea". Hoopis see on oluline, mida ta meie kui inimeste kohta ütleb, kuidas ta haiget teeb, valu leevendab, hellitab ja ärritab. Muusika on midagi enamat kui tema helid ise- midagi sellist tahan ma öelda". "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik", lk 12 Eesti Ekspressi kirjastus 2006.

Ma arvan, et ma ei liialda, kui üks tänapäeva kõnelevamaid ja kuulajate elukogemusega haakunumaid lugusid on järgnev. Bono ütles Helsinkis seda sisse juhatades, kui rahvas juba Egde kitarrikõlade peale äratundvalt hõikles, et now people, you can sing your heart out. Ja publik loomulikult seda ka tegi. 50 000 inimese ühislaulmine pani (ka seekord?) Bono päikseprillinurgast heldimispisaraid pühkima. Lugu ise oma lihtsakoelise videoga on vastu pidanud juba 23 aastat. 1987 aasta albumilt The Joshua Tree.
Kes meist poleks otsija?

Pudelikaela John- põhja süda, lõuna hing.

2010-08-09T23:14:00.005+03:00

Foto: http://press.virufolk.ee/main.php?g2_itemId=11590

Käsmu väikene kabel oli laupäeval juba varakult enne kuute, mil algas kontsert, inimesi täis. Istuti põrandal ning kiigati sisse akendest, julgemad istusid akendel. Viru folk pakkus seda osa folkmuusikast, mida loetakse Põhja- Ameerika mandrilt pärinevaks. Rootslane Johan Eliasson ehk Bottleneck John hoidis publikut üle tunni spirituaallike bluusilugude kütkeis.

"Don`t be afraid to play less, to work with your voice and with the silence between the notes...A lotta nothing is still nothing. A little something....now THAT`s something". Niimoodi kirjutab Bottleneck oma kodulehel ning niimoodi tema esitatud muusika ka kõlab- küpselt, ning tervikliku interpretatsioonina. On aega hingata ja aega kuulata. Bottleneck Johnile kuulub ka üks sügavamaid ja dünaamilisemaid bluusivokaale, mida olen kuulnud ning temast õhkub lihtsust ja sõbralikku enesekindlust. Mees, kes teab, mida ta teeb. Ta on tulnud siia meile tutvustama bluusi. Resonaatorkitarril, jalaga rütmi lüües ning esitades peamiselt 20- 30 juba "klassikaks saanud" tegelaste (Son House, Blind Willie Johnson, Robert Johnson) deltabluusi ning gospelit. Ja me tahame kuulata hiirvaikselt tolleaegsete mustade babtistipreestrite lauludesse kätketud elutunnetust selle suure ja rahuliku rootslase esituses!
Siin videos küll duona, kuid ka sooloesinejana täidab Bottleneck ruumi ja publiku südamed. Viru folgi üks teravaimaid elamusi!

Mõnikord...

2010-08-06T00:59:00.005+03:00

Mõnikord lihtsalt on selline tunne, et lähed mööda tänavat suu kõrvuni peas ja varrukad täis vallatusi ja lihtsalt tunned end paganama hästi. Mingit väga erilist põhjust ei ole, aga võiks laulda, tantsida või itsitada või siis kõike samaaegselt teha :).
See on just täpselt selline hoogne lugu, mis taolistel hetkedel minu peas laulma hakkab. Kaver ansambli The Beatles loost (filmist Across the universe).

Graffiti suurlinnas

2010-08-03T13:45:00.007+03:00

Milline on graffity Kanada jazzipealinnas Montrealis (minu silmade jaoks vähemalt) seda võite avastada alljärgnevatelt fotodelt. Linnaruumi kaunistamiseks oli kunstnikele päris tihedalt võimalusi loodud, pildikesi seinal hakkas silma kesklinnas mitmeid.

Trepp.

Maja nagu nägu või nägu nagu maja?

Kui sõbralikud võõrad tahavad pildile tulla, siis miks mitte?

James Brown meets Jimi Hendrix.

Inimkaubandus Viljandi folgil

2010-07-26T23:06:00.006+03:00

foto Kristo Nurmis, melu.ee

Tüdruk läks metsa kõndima, linnupesi otsima. Vaatas tema põõsasse, leidis poisi põõsast. Pealmine külg oli päevitanud, alumine külg oli hallitanud. Viis poisi Emajõele, küüris teda luuaga ja kuivatas tema kotiga. Viis tema Tartu laadale. Vahetas valge varsaga ja vana ruunaga. Varss oli ilma sabata ja ruun ühe silmata. Nüüd te poisid näete, kui odavad te olete.

Selle lustaka loo jutustas Viljandi folgil laulus Sandra Sillamaa Paabeli kontserdil. Lugu pärinevat Sandra 83-aastaselt vanaemalt, kes olla ka kontserdil viibinud.
"Paljud poisid muidugi ei ole...", ütles Sandra laulu lõpus leevenduseks :).

bellamori vines...

2010-07-26T22:58:00.002+03:00

Nostalgiline. Nagu oleks jälle olnud 17. Muide, tegelikult ma ei suitseta. Üldse.

Viis: Ramo Teder aka Pastacas. Sõnad: Valner Valme.

Killud Põrgupõhja uuest vanapaganast

2010-07-26T16:18:00.005+03:00

Emajõe suveteatri etenduse "Põrgupõhja uus vanapagan" semiootika - kirikus (õigemini selle varemetes) on põld! Seda puhastatakse, küntakse, haridakse, tegelased kõnnivad vastavalt oma loomusele kas vagude vahel või peal.

Uusberg on stoilis- naiivne Vanapagan, kes ületab oma usuga kõik (peaaegu usumehedki). Sandra Ükskülalt mitmekülgne super-roll pagana maise naisena, dimensioone jätkub kohmaka plika ning sureva ema vahesele ajalegi ohtralt. Sügavaim suveteater senini. Sobib kenasti Tartusse :).

Dialoog vaheajal kohvikusabas. M1: mida Sa tahad (viidates kohvile või mahlale)? M2: (ohates) Õndsaks saada...

Nii nagu usud, nii on.

Neutron star collision

2010-07-20T17:16:00.007+03:00

Ma olen täna seda lugu nii palju kuulanud....et noh...oeh....kontekstiväliselt...on see siin nüüd ka. Ja Twilight`i fänn ma ka ei ole. Kuulake muusikat lihtsalt!
Muse on võimas igatahes. Ühendab omavahel staadioniroki, kaunid meloodiad ja tänapäevaliku tantsubiidi jäädes sealjuures meeldivalt emotsionaalseks. Võimsam veel muidugi laivis!!!

Positivus 2010 - lõunanaabrite festivali avastamas

2010-07-20T11:27:00.003+03:00

Ei ole midagi paremat kui energiline progerokk päikselisel muusikafestivalil. Isegi siis kui jõuad nimetatud kontserdile vaid viimaseks 10ks minutiks, sest eelmise öö uni on mahtunud 2 tunni sisse, kuna ülilärmakad naabrid telklaabris on öö otsa jõuranud ning vahepeal oli tarvis end telgis horisontaalolekuga kosutada. Iirlaste ASIWYFA-t oli mõnus nii kuulata kui vaadata.

Positivus üllatas meeldivalt erinevate lavade ja stiilide rohkusega- igaüks leiab oma kuuelt eri suurusega lavalt ja telgist. Ka erinevate toitude valikuvõimalus ja venüü (festivaliala hoomatav suurus, rand ja männid) kuulub sektsiooni positiivne. Millest tundsin kõige rohkem puudust - kakskeelne info nii bändide kui toimuvate muude atraktsioonide kohta (miks on keset festivaliala hiigelsuur kurk?) ja quiet- campist (kui Roskildes on, siis miks lätlastel pole?). Teine festivalipäev, õigemini selle esimene pool, läks suhteliselt p….e, sest alguses oli jaksu vaid erinevatelt lavadelt kostvas kakofoonias männi all lebamiseks. Usun siiski, et enamus inimesi käib muusikafestivalidel selleks, et nautida muusikat ja õhkkonda, mitte niisama telklaagris juua.

Esimesest päevast suurimad elamused olid Happy Mondays ja UNKLE live! Teisel päeval brittide Leisure Society tuletas meelde Viljandi Pärimusmuusika Festivali, klassikaline rokk-koosseis+ keelpillide sektsioon- seda kuulaks veel. Ja Läti „Dahling“ S.P.B oma ülienergilise lokkisjuukselise solistiga, meeldejäävate meloodiate ning kergelt soulilik alternatiivrokk- nauditav! Distantsilt läbi väsimuse mäletan veel maagilist koosseisu The Miserable Rich, kelle solisti hääl imemagusalt mu uniseid kõrvu paitas.

Peaesinejate Scissor Sisters`i rokkiv energilisus ja Muse`i mastaapne muusika, valgusšou ja esinemine panid festivalile väärika punkti. Pole kumbagi kollektiivi liiga palju varem kuulnud, aga elamused olid mõlemad kontserdid.

Line- up`i pärast lätlased igatahes põdema ei pea!

Kuidas lapsi kasvatada head muusikat kuulama?

2010-07-08T23:44:00.003+03:00

Kanadalased teavad - tuleb juba varakult alustada! Montreali Jazzfestivali kahe nadala jooksul toimus iga paev eraldi kontsert-etendus louna ajal spetsiaalselt moeldud lastele. Band, klassiruum koos opetaja ja nelja lustliku opilasega ning tuntud jazzilood vahvas ja tempokas esituses. Lapsigi saalist haarati kaasa laulma ning lavale kysimustele vastama. Vahepeal saabus "lennukiga" festivali maskott- suur sinine kass ning lavalise liikumisega ei koonerdatud. Lapsed ja lapsevanemadki kaifisid. Mina ka!

Yks asi mulle yldse ei meeldinud. Olgugi, et tegemist rahvusvahelise festivaliga, toimusid koik artistide sissejuhatused prantsuse keeles. Ingliskeelselt sai mahaoeldud vaid, et arge tehke pilte ja lylitage telefonid valja. Ka enamik kohalikke artiste konelesid publikuga vaid prantsuse keeles. Quebeclased tehke palun oma rahvusvaheline festival rahvusvahelisemaks.

Marineeritud karikakrapungad, hiigelsuured kantaluupid ja Quebeci provintsi kirsid

2010-07-07T09:21:00.010+03:00

Kui teil kunagi peaks tekkima kysimus, kust saada marineeritud sonajalgu, siis mina tean. Montreali Jean Talon" i turult nimelt. Sealt ma nad ostsin, seenemyyjalt, kes koikvoimalikke delikatesshorgutisi ning erinevaid seeni myys ning vaga sobralikult mulle koike maitsta pakkus. Kukeseeni siin ei kasva, need imporditakse Euroopast ja kui aus olla siis nagid need ikka vaga nassid valja. Aga Shitake seened ning 4-5 erinevaid sorti kybaratega tegelasi (mille nimesid ma ei maleta)- aga palun, varsked kui kurgikesed! Voi akki soovid hoopis, et Su salatis asendaksid kappareid marineeritud karikakrapungad? Saab.

Oeldakse, et turg on mingil maaral yhiskonna peegel. Montreali turg kinnitab seda- turg on kena, puhas, rikkalik ja hoolitsetud. Samas kui meil on turul kaimine veel ehk veidi odavam kui poes, siis siinne turg tundub olevat pigem neile, kes hindavad vaga varskeid asju ning saavad neid ka endale lubada. Supermarketid pakuvad soodsamaid hindasid aga varskusastme suhtes peab veidi jargi andma.
2,5 nadalat tagasi siia saabudes oli yks elamusi see, et puu- ja juurviljadel on enam maitset. Mango maitseb magusamalt ning avokaado lausa sulab suus. Lettidel on lopsakad salatid, gigantsed kantaluupid ning mahlased marjad (GMO-sid muide kohustust margistada ei ole ei poes ega ka turul). USA suured pollud ja kasvandused on lahedal. Samas allpoololevad salatid on just kohalikud. Bonjour madame et monsieur!

ponevat jatsu tahad kuulata?

2010-07-06T20:23:00.005+03:00

Rhodes Trip Avec Tomisheep

Nagu varem mainitud on Montreal paras pajaroog erinevate kultuuriliste juurtega inimestest. Eelmisel nadalal oli yks monusamaid elamusi ungari, kuuba ja kanada muusikute ponev projekt. Loomulikult ei saanud ilma "ex- communist" naljadeta, siinsete inimeste jaoks on see ilmselge eksootika ning isegi naljakas aga samas ei saa neidki syydistada sellest, et kultuuriliste symbolite tahendused ajas ja ruumis on erinevad. Monikord tundub mulle, et eneseteostus on kaasaegses laane yhiskonnas olulisem kui rahvuslik paritolu ning rahvuslus. Sellel teemal voiks muidugi pikemaltki filosofeerida, aga loppude lopuks oleme me koik Inimesed ning vaga paljud tunded ja eluetapid on kultuurideylesed.

Moned minu head elamused Montreali Jazzilt:

Rhodes Trip Avec Tomisheep (Ungari, Kanada, Kuuba)

Nomo (USA). Ohtralt torusid ja tshilli ja gruuvi.

Souliline John Nemeth (USA). Mees, kes on vaga palju Junior Wellsi kuulanud ja suudab oma haalematerjali ning suupillioskusega ka teda adekvaatselt kaverdada.

Ja ei saa me labi kantrita-sektsioon. Kantri segatud bluusi ja gruuviga:
Cow- bop

Ohtusook kahele.

2010-07-03T18:27:00.007+03:00

Kannatlikkus viib sihile! Southern flying squirrel (Glaucomys volans). Lyndhurst, Ontario in Canada.

Pre party!

Triibulised.

Dinner for two.

Brasiilia või Holland?

2010-07-02T20:57:00.003+03:00

Minu võõrustajate elukoht asub Montreali ladina linnaosa piiril. Tegin juuresoleva pildi vist veel siis kui Brasiilia eduseisus oli, igatahes lärmi oli kuulda mitme kvartali ulatuses. Tänu kanadalaste euroopa juurtele ja turistidele elatakse ka siin jalgpalli MM-le kaasa.

Diego "el Cigala" ehk kuidas ma Theatre Nouveau Monde saalis ohjeldamatult nutsin

2010-06-30T22:33:00.005+03:00

Tegelikult kui ausalt koik ara raakida, siis poetasin vaid paar pisarat. Aga need olid VAGA ausad pisarad.

Montreali Jazzfestival pakub nii sise kui valiskontserte ja kogu tegevus toimub taiesti kesklinnas. Valikontserdid on tasuta, et aga naha (hetke) maailmanimesid ning eksklusiivsemaid artiste, tuleb valja kaia paris korralikke summasid. Ehk siis vastavalt huvidele, rahakotile, intiimsema voi rokkfestivalilikuma venyy eelistustele, saab teha erinevaid valikuid.

Piletid flamenkomuusika tousva staari kontserdile olid valja myydud, sestap ootasin 20 minutit piletimyygipunkti nurga taga, juhuks, kui moni pilet peaks valja ostmata jaama. Krigistasin krobeda hinna parast veidi hambaid ja saingi koha teatrimaja saalis, kus istmetel puudus number 13! (12le jargnes kohe 14). Koik on rohkemgi kui paris, motiveeritud ja ootusarevuses publik, hiigelobjektiividega fotograafid lavanurkades, kontserdieelne sahin ning festivali tunnusmuusika. Juhuuuu, ma olen siin- ma olen Montreali Jazzil!

Aga siis. Suitsune lava, tasemel muusikud, kes naudivad igat lavaloldud sekundit, nii soolotades- improviseerides kui saateansambli rollis olemist. Flamenco- kitarr, kontrabass, klaver ja percussion moodustavad maitseka ning tasakaalus terviku. Diego El Cigala on vaieldamatult ohtu staar. Kohvipruunis ylikonnas, punase vesti ja lakk-kingadega hispaanlane viib meid rohkem kui kaheks tunniks flamenco ja kuuba rytmide maailma. Ja publik armastab seda kergelt narvilist, kuid ylimalt kirglikku lokkis juustega vaikest mees jaagitult. Ei ainsatki sona prantsuse voi inglise keelt, kuid ometi ka need, kes publiku hulgas hispaania keelt ei tunne, moistaksid koike, millest ta laulab. Bolerod, tangod, coplad- iga hetk on ylimalt ehe! Tahaks tantsida niimoodi, et keegi ei nae. Niimoodi, et tunneks iga sona ja iga rytmikatket oma jalgades ja kehas.
Ka minu vaike poksuja teeb uperpalle, kui tunnen ara laulu "Dos gardenias", mille enamuse maailma jaoks kuulsaks laulnud Buena Vista Social Club, neist Ry Cooderi poolt tehtud filmis.

Publik seisab yksmeelselt pysti ja teeb 5 minutit meeletut larmi vilistades, hyydes, jalgu ja kasi kokku tagudes. Band tulebki lavale tagasi lisalugu esitama, mis siinsel jazzfestivalil on tavatu (koik kontserdid lopevad planeeritud ajal)!
Un corazon, dos gardenias para ti!

Vabaohukontsert Montreali Jazzilt: Jo Hell& Red Rooster

2010-06-30T22:14:00.004+03:00

Nendes vendades on sartsu rohkem kui rubla eest. Kohalik bluusistaar Jo Hell on tais kui tinavile kuid see ei takista teda mooda lava ringi kappamast ning taitsa rahuldavalt suupilli mangimast. Bluusiklassikalt nime votnud Montreali trio ei tee mingeid jareleandmisi ning tulistab tund aega nagu kuulipildujast teravat bluusrokki ning vahepeale paar aeglasemat lugu. Ja nad veenavad ning kisuvad kaasa. Publik aga tahab leivale (muusikale) lisaks ka tsirkust. Pole probleemi- naeme korralikku rokkstaar olemise klassikat nagu kitarrikaelaga vehkimine, ohkuhypped, laval olle joomine jne. Kui zappa- soenguga soolokitarrist lava aarel mangib ja pilliga rahva sekka hyppab, tormab rahvas parvedena tema poole, fotokate valgud sahvimas.
Kahju on sellest, et keegi lava ees ohjeldamatult ei roki. Noori on koigi siiani vaisatud kontserdite seas vaga vahe ning keskealised pigem noksutavad pead murul istudes ja peituvad fotoobjektiivi taha. Lava esistel meetritel on vaid paar kodanikku, kes end veidi vabamalt liigutada julgevad. Kamoon, Kanada. Mis toimub ????

Fabulous Thunderbirds ja Taj Mahal Montreali Jazzil

2010-06-30T21:49:00.004+03:00

Niisiis kontserdist, mis ammu planeeritud ja mida ma kaua oodanud....

Suureparased pikselinnud a 2010 osutusid turvaliseks vanainimese- bluusiks, mis pani kyll puusa noksutama, kuid mojus, kui oleks enamus elumahlu nii artistidest kui publikumist valja imetud. Metropolise teatrimaja oli pilgeni inimesi tais, kuid isegi augustibluusil elavad kylmad ja pohjamaised eestlased enam kaasa, kui see publikum. Aga jah....pikselindudelt kvaliteetne klassikalise bluusroki tuurisooritus. Kim Wilsonil on fantastiline haal, kuid sellest on vahe- ei mingit suhtlemist ega emotsioonivahetust publikuga. Jalalt jalale tammuv rahvas elustub vaid finaaliks- Wilsoni hoogseks suupillisooloks.

Lava saetakse ymber ja siis ongi mustade meeste kord. Taj Mahal Trio alustab elektriliselt ning kontserdi teises pooles siirdub akustilisse sektsiooni, mis kindlasti on selle kontserdi parem osa. Taj Mahal karistab laulda erinevalt korgustelt, teeb nagusid, hooritab tagumikku ning kui kasib naistel karjuda, siis naised ka karjuvad. Mangib akustilist kitarri, syntesaatorit, bandzot, mitmeid hitte, millest tunnen ara "Fishing Blues" ja "Corinna". On vaatemanguline ja rahvas elab isegi kaasa. Pole yldse paha, aga midagi on puudu. Midagi, mis oli olemas paarkymmend aastat tagasi monedel teistel lavadel? Midagi, mida ei ole enam valdavalt keskealisel publikul ?

Teinekord osutuvad hoopis teised asjad "Taj Mahalideks" kui oodatud. Aga see ju teebki elu huvitavaks.

Davai tydrukud, teeme raha!

2010-06-28T18:37:00.001+03:00

Kodumaist huumorit kah :).

Victor Wooten - bassi meistriklass Montreali Jazzfestivalil

2010-06-28T06:41:00.005+03:00

Seda, et bass voib olla soolopill, tean alates aastast 2005. kui kaisin Parnu Jazzil ning seal astus yles basskitarride orkester. Sellist meistriklassi aga varem nainud pole, Victor Wooteni puhul on tegemist praeguse kuuma maailmanimega ning saatebandki talle alla ei jaa. Jazzfestivali minu jaoks esimene (piletiga) kontsert pakkus ohtralt emotsiooni nii muusika kui publiku poolest. Nimelt siin osatakse kaasa elada. Terve suur teatrimaja on tais kilkeid, hyydeid, vilesid ning kontserdi loppedes tousevad inimesed nii saalis kui rodudel vagagi yksmeelselt pysti :)!
Kuigi kontsert koosnes pigem kergelt progelikust jazzfusionist, siin stiilinaide viimaselt albumilt.
Andekad sonad, kas pole!

Ekstaatilised trummirytmid ning teravad servid

2010-06-28T06:02:00.009+03:00

Kindel voib olla selles, et maailmas on vahemalt kaks rahvusvahelist keelt- muusika ja sport! Praktiseerisin tana molemat. Montreallased armastavad parke ning nendes aega veeta. Pyhapaeval pakivad kohalikud kokku oma mehed-naised-lapsed ja lemmikloomad (vaga palju koeri nagin!) ning kogunevad Mount Royali nolvale. Aktiviteete on mitmesuguseid, kes pikutab niisama, kes harrastab sportlikke tegevusi, kes tinistab kitarri ja tossab kanepiplaru. Muide kanepitossu kohtab siin koikjal, olgugi, et see on khkhm mingil maaral illegaalne, on see moningates riikides vahem illegaalne. Pargiplatsi aarel myyakse ehteid ning muid lihtsaid vidnaid.

Koige selle melu keskel mangitakse pyhapaevasel paeval trumme! Trummeldajaid on kymneid, enamikel on djembed, monel yksikul ka paris trummid ning mitmetel on koikvoimalikud sahistid. Keskel on tuumik, kes alustab mingit rytmi ning teised votavad jargi. Rytm on kohale meelitanud mitmeid tantsijaid, kes muusika saatel ekstaatiliselt oma keha liigutavad. Keskealine latiinodaam pyhib valge ratikuga higi ning plaksuta, sysimust mees laulab kova haalega ning juhatab rytmi, vananev heledapaine hipimees mangib koigile ilusatale tydrukutele kitarri. Koos mangivad ja tantsivad erinevate rasside, rahvuste ning vanuste esindajad! Koik, kes tahavad, voivad osa votta. Ja nii terve paeva. Sahistasin koristiga minagi ja Kanada sober vottis trummikoorist osa. Taielik hipiparadiis!

Jeanne- Mance pargi veerel on valjakud jalgpalliks, tenniseks, lastele turnimiseks ja vorkpalliks. Isegi bassein on, kus pisemad pargikylastajad emme- issi valvsa pilgu all lustides pardikesi ja ennast ujutavad.
Montrealis kohtab vaga mitmekesist kontingenti. Paljud, kellega tutvunud olen, on Euroopa juurtega sojapogenike lapselapsed voi alles hiljuti siia kolinud. Toesti mitmekesine. Siinkohal tahaksin sydamest tervitada Poola ja Rumeenia noormehi, kelle kaudu vorguringi koksima integreerusin ning rumeenlasi, argentiinlast, korea paritolu tyype ning kohalikke kellega mitu matsi maha mangisime. Vorratu!

Meeting the "bear who does the laundry"

2010-06-28T04:26:00.010+03:00

Laager on pysti 1500 ruutkilomeetri suuruses looduspargis, 130 km Montrealist pohjas. On juba pime, oleme saanud tule ylesse ning grillil kypseb paar hakkliha-kotletti (ehk burgerit) ja moned kuklid. Telgi korval laual on lahti pakitud kogu mansaft toitu. Lokke aarest ohkub meeldivalt lihalohna. Korraga kostab vosast sahinat........

Laua aarele ilmuvad kaks noopsilma ja uudishimulik nina....Kisame ja karjume ja jookseme laua juurde ning ainukeseks jaljeks sellest kohtumisest jaavad hambajaljed taco- pakil. Jooksen telki, haaran oma fotoka ning toon selle lokke aarde. Liiga kaua ei tulegi uut vosasahinat oodata. Koigepealt noopsilmad, uudishimulik nina ja juba sibavadki jalad laua peal. Mu kanada sober pole mind vist kunagi nii elevil nainud. Ohtut jaab meenutama laualt varastatud kuklipakk ning see foto.

Mitmekesine Montreal

2010-06-24T16:56:00.008+03:00

Kui peaks leidma ühe sõna millega iseloomustada linna, kus praegu viibin, siis Montreal on kindlasti mitmekesine. Kõik need erinevatest rahvustest tegelased, kes siia emigreerunud on säilitanud osakese oma rahvuslikust identiteedist. Nii leiab siit latiino kvartali, Little Italy, hinnalinna ning kõiksugu rahvaste kööke. Esmapilgul hakkab silma graffiti ohtrus linnapildis ja nii kahju kui see ka ei ole, kerjuste rohkus. Istuvad tänaval topsidega või kõnnivad kesklinnas autode vahel, põlisrahvaste esindajad peamiselt. Kuuldavasti ka 30-kraadise külmaga (samas võimalik ka varjupaikades aega veeta). Alkohol, kultuuriline kohanematus ja Kanada 19. sajandi ja 20. sajandi I poole assimileeriv poliitika on teinud kunagistest uhketest karusnahavahetajatest sotsiaalsed heidikud.

Kodulinn Tartuga seob Montreali mägi, samuti kui meil on siin linna keskel suur roheala - Mount Royal, kus kuuldatavasti lisaks hunnitutele vaadetele saab harrastada kõiksugu sporte. Pargid montreallastele meeldivad, neid leiab siin praktiliselt iga 10 minuti jalutuskäigu kaugusel ning seal on ka päevasel ajal mitmeid chillivaid kodanikke. Oravad parkides on julged ning lahutavad lahkelt meelt turistidele paraadfotodeks poseerimisega, nagu ma isiklikult eile Jeanne- Mance pargis veendusin.

Mida veel?
- 1967 toimus Montrealis World Expo ning selle tarvis ehitasid kohalikud saare!!
- Leidsin vintage kleitide poe ja imelisi kleite, millest kahjuks ilusamad minuga liiga suurepäraselt ei ühildunud.
- Kui rahakott ripuks puuga seljas, siis võibolla oleksin praegu 1972 aastast pärineva haute couture Jackie O stiilis kollase suvekleidi omanik- veel üks pood, kus müügiartikliks kunagi moelavadelt läbi käinud kehakatted.
- Jazzfestivali lavad kerkivad. Õigemini asendatakse eelmise suure festivali sildid jazzi omadega. Linn investeerib päris suure hulga raha, et suvel festivalidega turiste meelitada, mitmesuguseid festivale on järjest lausa mitu :).
- La Distillerie pubis pakutakse kokteile liitristest purkidest. Üks "väike" Mohito ja võidki olla "canned in Canada". Liigselt ei kurda.